Esmalt siis teeme juttu öka-põnevikust Attack of the 50 Foot Woman(1993), mida õnnestus näha lodja purjelt. Filmina korralik käkk tõesti, aga mitte selline käkk millest tuleks kaarega mööda käia vaid selline tore ja sõbralik. Huumorit lademeis, Darryl Hannah on kuni kasvama hakkamiseni oma rollis täitsa usutav, Baldwinid on kõik ühte nägu ja filmi lõppeb väga sügava mõtteavaldusega. Ei pannud karjudes poole filmi ajal saalist(jõe äärest) põgenema, nii et tasus tutvumist.
Väheke tõsisemat teemat arendab Quiet American(2002), mõistulugu Graham Greeni samanimelise romaani põhjal. Ühelt poolt vananev küüniline inglane, teisalt noor ja ülbe ameeriklane ja vahepeal kena vietnamlanna. Filmil on küll suhteliselt õnnelik lõpp, kuid mõtlemisainet erinevate kultuuride põrkumisest ja sellega kaasnevatest (reeglina) traagilistest tagajärgedest jagub pikemaks.
Edasi läks aga toon veelgi tumadamaks. Glengarry Glen Ross (1992) on ülevaade ühe tavalise? kinnisvarabüroo ebatavalisest päevast. Ülimalt esinduslik näitlejansambel, kus keegi niisama haltuurat ei tee, muidugi on seejuures abiks hästi kirjutatud ja teravalt tabav dialoog. Filmi pealkiri võiks aga ka vabalt olla "Äraaetud hobused lastakse ju maha". Masendavalt hea film.
0 comments:
Postita kommentaar