Leni triumf

Triumph des Willens(1935) on täis hetki mil ekraanil toimuv tundub nii ülev ja suursugune ja võimas, et suhteliselt võimatu midagi sellist reaalselt ette kujutadagi.
Üks asi on kusjuures see, et sa sunnid sõjaväelasi rivis seisma ja marssima ja heil karjuma, hoopis midagi muud on aga see kui linnatänavatel ja akendel ja staadionikatlas tavalised inimesed uhkusest säravail silmil füürerile au annavad ja heil hüüavad.
Loomulikult vaatasin ma ammulisui pärja asetamist WW I mälestusmärgile, kuid veel rohkem huvitab mind mida mõtlesid ja tundsid need mehed ja naised ja lapsed kes seda natside jõudemonstratsiooni kõrvalt vaatasid.
Hitler ise tundub kõige selle melu keskel aga justkui eksinuna, aga seda siiski vaid senikaua kui ta kõnepulti astub. Müstiline karisma.
Jättes kõrvale kõik moraalsed dilemmad, siis ühe dokumentalisti jaoks oli tegemist ainulaadse võimalusega ja Leni Riefenstahli selle võimaluse kasutamise eest hukka mõista mina küll ei suuda.
Hirmäratavalt mastaapne ja kaunilt teostatud Triumph des Willens on märkimisväärt verstapost kinokunsti ajaloos ning teisalt ka oluline ajalooürik, küll väändunud aga siiski.

kui 200000 mehele räägitakse 1000 aastasest reichist ja kui see mass siis korraga suu lahti teeb...

lapsi näidati palju, nii hitlerjugendeid kui ka lihtsalt särasilmseid ja punapõskseid rüblikuid rahva hulgast

mis tunne võib olla seistes messia kõrval?

Teemasse haakuvalt ka paar linki varasematele postitustele: To be or not to be ja Obedience

Õudne lugu

Whisky Galore!(1949) on südantlõhestav sissevaade Šoti kalurite igapäevasesse olelusvõitlusesse karmide loodusstiihiatega. Film mis algab särtsakalt ja rõõmsates toonides, kujutades kalureid merel noota vedamas ning lapsi merekaldal hullamas omandab väga ootamatult traagilise mõõtme.
Viski on otsas! Tõelise saarlase jaoks aga pole elu ilma uisge beatha-ta väärt elamist.
Pime Fortuuna otsustab aga saareelanikele halastada ja paiskab nende käeulatusse 50000 kasti kallist nestet. Kahjuks hakkavad aga siinkohal kaarte segama äsja aafrikast rindelt saabunud armuvalus sõdur, marssalikepikest seljakotis kandev kohaliku kodukaitse ülem, üks kindlameelne ema ning kasumiahne kapitalistinärakast kõrtsiomanik.
Kas suudavad äärmist ettevõtlikust, leidlikust ja üksmeelt ülesnäitavad saarlased alistada nende teele kerkivad takistused või tabab neid lõplik häving? Järjest kiiremini kuhjuvad sündmused ei saa külmaks jätta kedagi, kes on kordki olnud olukorras kus viimane pudel laual on tilgatumaks saanud ja kohalik pood suleti kümne minutit tagasi.

tilk vett merre

this must be heaven

Dokfilm perekond Asmeritest.

Küll on hea vahel ka meeldivalt üllatuda. Ausalt tunnistan, et kui ma esimest korda Wachowskite uuest projektist kuulsin, siis esimene mõte oli, et see on mingi nali. V keha oli vaevalt külmaks jõudnud minna kui Larry ja Andy tulid välja 'geniaalse' ideega japside multikast film teha. Möhh?
Keegi olgu aga tänatud, Speed Racer(2008) oli täielik präänik. Mingit vaimset kirgastumist otsima minna ei tasu, stsenaariumi kirjutati valmis ilmselt poole tunniga, aga see stsenaarium oli ladus ja raamistas kenasti ühte stiilseimat vaatemängu mis mina kinolinal näinud olen.
Gladiator(2000) oli võimas, Fountain(2006) ilus ning Speed Racer stiilne. Loomulikult ei saa selline stiil kõigile meeldida, aga kooslus iseenesest oli sama täiuslik nagu üks muna, pühademuna siis täpsemalt, vaata millise külje pealt tahes, kinni võtta ei ole kusagilt.
Kõige suurem plussi saavadki vennad värvide eest, karjuvalt eredad ja võltsilt mõjuvad loodusvaated. Nice.
Lahe vaatamine.

PS. kui keegi veel pole Speed Racerit näinud siis Cat in the Hat(2003) annab aimu mis ees ootamas on. Ma muuseas leian, et CitH on äärmiselt alahinnatud.

Django, Django

Sukiyaki Western Django(2007) jääb minu meelest poolele teele pidama. Olenemata sellest, kas Miike tahtis teha austusavaldust või paroodiat siis midagi jääks nagu puudu. Klassikalised vesternielemendid on ilusasti paigas, selgrootu šerif, salapärane minevikuta kangelane ja põhjendamatult kurjad pahalased.
Küllalt palju on kommentaarides kurtmist jaapanlaste aktsendi pärast, aga tegemist on siiski vesterniga, tekst on teisejärguline, karmide meeste maailmas räägivad teod. Tegutsemist on loomulikult palju, aga kahjuks on enamus madinast selline mida on juba nähtud ja vaid pisike vähemus selline mis pani suu lahti vajuma ja lisa ootama. Kohe filmi alguses kangelase saabumine ja trikk ammu ja püstolikuuliga, linnaväljakul toimuvasse madinasse kaasatud rist ning lõpuheitlus muidugi ka. Oleks ometi terve film selline olnud.




Põhiline on tegelikult lihtsalt see, et võrdluses Djangoga(1966) jääb Sukiyaki alla. Django vaatamise ajal sai selgeks ka see miski mis Sukiyaki vaatamise ajal häirima jäi. Vestern on räpane žanr ja Django on veel see kõikse räpasem, Sukiyaki aga oli sihuke puhas.
Django(filmi) suurim pluss ongi aga Django(kangelane) ise, külm kui jää, kaval kui rebane ja laseb 50 sammu pealt kärbsel silma peast. Ja siis kui vargast ja mõrtsukast Django juba peaaegu naisele ja kullale käpa on peale saanud ja kõik ikka p..sse läheb. Lõpp on tõeline pisarakiskuja.

note to myself: Yojimbo(1961) tuleks ka üle kaeda.

Jumping through hoops

Hämmastav kui palju saab ära teha hingega asja juures olles. Dark Hours(2005) näiteks, isegi van Damme paneb filmirolil eest rohkem tasku, kui kanadalased kogu filmi peale kulutasid, samas Kate Greenhouse näitleks ka üks käsi selja taha seotult paremini kui Jean-Claude.
Hea küll, suur osa filmi tegevusest toimub naise peas, aga see mis selles konkreetses peakeses toimub väärib vaatamist. Päris alguses tundub et läheb puhtaks ellujäämismänguks, kus perekond leiab sügava üksteisemõistmise ja keegi end kellegi teise eest ohverdama asub, siis aga läheb tegevus pauguga lahti ja väärastunud mõistus asub järjest enam pinget kruvivaid mänge korraldama.
Kunstverd on kasutatud mõõdutundeliselt ja vähemalt minu silmis lisab see filmile kaalu, filmitegijatel on ka muid mõtteid peas kui ainult ketšupiga mökerdamine. Mõtlesid välja toreda väikese šampanjaklaaside kõlistamisstseeni köögilaua ääres.
Kiidan, patsun tunnustavalt õlale ja ootan lisa.

kuidas enesetunne on, laseme edasi?

Suslikud

Ei teagi kohe millest alustada, selle asemel et veeta nädalavahetus ohjeldamatult grillides või siis lihtsalt maal vanaema juures võrkiiges lesides nagu enamus eestlasi seda ilmselt tegi, lasin ennast ahvatleda helesinisel ekraanil ja hüval märjukesel. Pool süüd veeretaks aga sõber Metsavana kraesse, kes otsekui risteel kolme veretilgaga ellu äratatud kratt muudkui lisa nõudis. Saak oli aga seda pingutust väärt ja pühapäeval jõudsin ikka maale ka.
Business(2005), Beyond(1981), Seksmisja (1984), Warriors(1979), Possession(1981), Once Upon a Time in America(1984), Hit(1984). (Suslikuid jagus igasse filmi, sellest ka siis pealkiri)

Businessi vaadates jääb väga pikaks ajaks segaseks mis eesmärgiga inglased Blow(2001) uusversiooni teevad. Mehed eikusagilt, kes satuvad õigel ajal õiges kohas olema, ujutavad vana hea Inglismaa esmalt ühe rohuga ning hiljem kokaiiniga, siis saab aga ahnus neile saatuslikuks. Esimene tund aega on ikka väga igav, aga sellest hetkest alates kui kamp otsustab tüütuks muutunud linnapeale koha kätte näidata läheb põnevamaks. Dialoog on vahel harva vaimukas, karmid inglased osutavad tegelikult parajateks wimpideks ning kuigi peategelane käib lõpuks läbi paksu ja vedela, siis kasu ei ole sellest tal miskit, loll jääb ikka lolliks.
Hit näitab inglaste kurikaelu oluliselt soodsamas valguses. Oodatud madinafilmi asemel oli tegemist hoopis road-moviega, kus madin oli minimaalselt efektne ja maksimaalselt efektiivne.
Kuuma Hispaania päikese all ei arene tegevus mitte just kõige kiiremas tempos, kuid seda kiirem on lõpplahendus. Algajal palgamõrvaril tasub siis meelde jätta, et ka kõige rahulikumalt surma ootav mees on rahulik vaid selle hetkeni kui kaitseriiv maha klõpsatab ja oma meetoditele tuleb lõpuni kindlaks jääda.
Kui praktiliselt neli tundi kestva filmi jooksul ei teki kordagi tahmist kannatamatult kella vaadata, siis peab see ikka väga hea film olema ja Once Upon a Time in America seda ka tõesti on. Juba de Niro üksi on võimeline ühe filmi suureks mängima, stsenaarium on tihe ja paraja huumoriga, ei lasta gängsteritel ennast liiga tõsiselt võtta ning kostüümid ja kulissid loovad neljale sõbrale mürgeldamiseks usutavalt vana väljanägemisega New Yorgi. Mida kuradit on sellest oopusest aga võimalik maha kärpida jääb mulle mõistetamatuks, pigem oleks mõnd asja veel pikemalt seletada võinud.
New Yorgis mööbeldavad ka Warriorid, aastanumber on aga vähe teine. Ilma suuremate lootusteta vaadatud actionflick üllatas positiivselt, tegevus hakkab kohe pihta, mingit pidurdamist ei toimu ja action on hästi/leidlikult üles võetud. Eriti muhedad olid aga gängid, homoerootikat ja girl powerit, vahelduseks ka karmi moega musti mehi ning salapärane sensuaalsuset nõretav raadiodiskor. Lahe.
Lahedusmeeter lendas aga lakke Seksmisja vaatamise käigus. Meessugu on välja surnud ja naised on usinalt ajalooraamatuid ümber kirjutanud (Einstein näiteks oli hoopis naine). Toimiva ühiskonnamudeli löövad aga mõraseks kaks meest, kes enne suurt sõda ära külmutati, siis unustati ja nüüd üles sulatati. Loodusele ikka kätt ette ei pane ja juba filmi lõpustseen üksi tasub vaatamise kuhjaga. Assotsatsione nii Orwelli 1984 kui ka Sheri S. Tepperi Väravaga Naiste Maale.
Fulci Beyond oli jällegi üllatus. Pinget mitte väga ja treileri põhjal oleks verd ja jäsemeid ka rohkem oodanud, aga õõvahetki ikka oli. Jäi nagu mulje, et vanameister ei teadnud ise ka päris täpselt mis filmi ta teeb, kas korraliku ökahorrorit või hitchcocki. Metsavanale kui Fulciga rohkem tuttavale filmisõbrale tuli ootamatult ka lõpus sissetoodud sümbol. Pudru ja kapsad aga pigem siiski heas mõttes.

Possession on armastuslugu naisest kes ei ole oma mehega päris rahul ja mehest kes ei ole tekkinud olukorraga kohe üldse mitte rahul. Väga intensiivne ja in-your-face vaatamine, emotsioonid keevad ja ventiiliks on füüsilised (vägivalla)aktid. Sam Neillilt ja Isabelle Adjanilt hullumeelselt hästi kehastatud tegelased, mees on oma piiritus armuvalus naise tagasi võitmiseks kõigeks valmis aga võistleja on vägev ja naine paistab oma otsuse teinud olevat. Õudsalt vägivaldne draama, mille lõpus abikaasad küll kokku saavad, kuid põrgust tuleb eluga välja vaid vanakuri üksi. Tasub kindlasti vaatamist.

Teater. (Muusika.) Kino.

Pealkiri on mugandatud sellenimelisest ajakirjast põhjusel, et sobib seekordse postituse pealkirjaks küllalt täpselt. Üleüldiselt on seekordne postitus aga erilisem kui varasemad, ei tule siin juttu ühest konkreetsest filmist vaid mõtlesin, et räägiks natuke teatrist ja veidi kinost ja väheke ka muusikast.
Alustada tuleks sellest, et päris ausalt ei mäletagi kumb minu jaoks ennem tuli kas teater või kino. Esimene teatrimälestus on igatahes Miki-Hiir tondilossis, millel oli tohutult vahva kava, seda sai nimelt ise värvida ning kinoelamus tundmatu nimega prantsuse komöödia, ilmselt Pierre Richardiga peaosas (sest nende prantsuse komöödiate mis nõukogude kinolevis ringlesid peaosas oli enamasti ju kas Richard või Depardieu ja Depardieu nägu on palju raskem unustada) milles üks mees kurvis autost välja lendas ja teine tsemendist saapad sai. Kinopilet maksis tollal 15 kopikat, šokolaadiglasuuriga jäätis oli minumäletamist mööda samas hinnaklassis.

Kuigi aastad on kino- ja teatripiletite hinnale tarbija seisukohast masendavalt halvasti mõjunud siis lapsepõlves omandatud harjumused on visad kaduma, endiselt tuleb vahel vastupandamatu tahtmine vahetada oma raha paari tunni pimedas saalis konutamise vastu. Viimane selline tuju viis Charlotte Jonesi kirjutatud ja Vanemuises juba aastaid etendunud Mesimeest vaatama. Kuigi hetkel on suund filmitööstuses vist selle peale seatud, et kõigist koomiksitest mis eales kirjutatud ka film tehtud saaks (vihje siinkohal algajale produtsendile, Nooruse lehekülgedel seikles ennevanasti Peerukoti nimeline tegelane), siis ükskord algab jälle aega, kui ka sõnalavastused taas löögile pääsevad. Mesimehel on potensiaali Miramaxi Oscari kandidaadi väärilise filmi jaoks piisavalt.

Põhimõtteliselt ei ole mul selliste teatrisugemetega filmide vastu midagi, 12 Angry Men(1957) ja Closet Land(1991) ja Crucible(1996) ja Who's Afraid of Virginia Woolf?(1966) on kõik väga head filmid, aga kui sa oled istunud Sadamateatris ja näinud Salemi Nõidade etendust nii, et kogu tegevus toimub sinust vaid meetri paari kaugusel siis jääb Daniel Day-Lewisest ja Winona Ryderist ikka väheseks. Esiteks muidugi see, et teatris sünnib kogu vaatemäng siin ja praegu ja homme on juba hoopis teine etendus, kuid mis veelgi olulisem, filmis näed sa tegevust just selle nurga alt ja just täpselt nii palju kui lavastaja sulle näidata tahab, teatris otsustad ikka ise kellele või millele sa oma tähelepanu parasjagu koondad.

Korralik stsenaarium on muidugi edu pant nii teatris kui kinos, kuid film suudab nauditav olla ka samamoodi kui näituseks Van Gogh'i või Dali maalid, pakkudes esmajoones visuaalset naudingut. 300(2006) tuleb siinkohal esimesena meelde, sisu, tegelaskujud ja dialoog on ühtviisi kulunud ja banaalsed kuid vorm on täieliku kontrastina tõeliselt kaunis. Teater lihtsalt ilus olemisega muidugi välja ei vea, ei ole neil ka võimalust Bulgakovi Meistris ja Margaritas digitaalset põrgut lavale manada, kuid seda enam rõõmu teeb, kui piiratud vahenditega midagi märkimisväärselt mõjusat saavutatakse. Viljandi Kultuuriakadeemia näitlejahakatised andsid kunagi mingil põhjusel oma diplomietendusi Tartus, ning nii sai nähtud Trammi nimega Iha. Marlon Brandot laval küll ei olnud, kuid etendus ise oli hea ning kõige meeldejäävam oli tagaseinale lastud vari kiigest, kus etenduse alguses kiikusid kaks neiukest ja lõpus vaid üks.

Ühe boonuspunkti saab teater lõpetuseks selle eest, et ei ole veel kinos näinud, kui terve saalitäis rahvast püsti tõuseb ja aplausiga näitlejaid tänab ning näitlejad publikule samaga vastavad.

Muusikast siis niipalju, et Me, Myself & I plaat Aastaajad on juba mõnda aega poodides saadaval olnud. Tasub muretseda kui eestikeelne rokkmuusika huvi pakub.

Põnevust rohkem kui 3 rubla eest.

Kevadpäevad on läbi saanud ja normaalne elurütm taastumas. Aeg maikuu esimeseks postituseks.
Esmalt siis teeme juttu öka-põnevikust Attack of the 50 Foot Woman(1993), mida õnnestus näha lodja purjelt. Filmina korralik käkk tõesti, aga mitte selline käkk millest tuleks kaarega mööda käia vaid selline tore ja sõbralik. Huumorit lademeis, Darryl Hannah on kuni kasvama hakkamiseni oma rollis täitsa usutav, Baldwinid on kõik ühte nägu ja filmi lõppeb väga sügava mõtteavaldusega. Ei pannud karjudes poole filmi ajal saalist(jõe äärest) põgenema, nii et tasus tutvumist.

Väheke tõsisemat teemat arendab Quiet American(2002), mõistulugu Graham Greeni samanimelise romaani põhjal. Ühelt poolt vananev küüniline inglane, teisalt noor ja ülbe ameeriklane ja vahepeal kena vietnamlanna. Filmil on küll suhteliselt õnnelik lõpp, kuid mõtlemisainet erinevate kultuuride põrkumisest ja sellega kaasnevatest (reeglina) traagilistest tagajärgedest jagub pikemaks.

Edasi läks aga toon veelgi tumadamaks. Glengarry Glen Ross (1992) on ülevaade ühe tavalise? kinnisvarabüroo ebatavalisest päevast. Ülimalt esinduslik näitlejansambel, kus keegi niisama haltuurat ei tee, muidugi on seejuures abiks hästi kirjutatud ja teravalt tabav dialoog. Filmi pealkiri võiks aga ka vabalt olla "Äraaetud hobused lastakse ju maha". Masendavalt hea film.