Pikamaajooksja üksildus

Kurat võtaks.
Kui on midagi mida ameeriklased teha oskavad siis on seda spordifilmid, imalad kui põrgulised ja ülevad kui kirikutorn. Tuleb meelde selline teos nagu Victory (1981) kus vaesed sõjavangid pandi jalgpalliplatsil vastamisi Saksa übermeeskonnaga. Lõpptulemuseks jäi vist viik, aga sellistes filmides ongi rohkem oluline eneseületamine ja usk on võimetesse ja nii edasi ja nii edasi.
Hoopis teisalt kehastab meid huvitava filmi peategelast Simon Pegg, uuestisündind Messias, kes on tulnud Maale komöödiažanri uueks looma.
Ning tulemus Run, Fatboy, Run (2007) - pehmelt öeldes pettumus. Spordifilmid ei hiilga just Oscarit väärt stenaariumite ja etteaimamatute süžeepööretega ning selles osas Fatboy ei üllata. See kõik oli aga eelmäng, loeb ikka see mis filmi viimasel veerandil toimub, kuidas treeningul omandatut võistlussituatsioonis ära kasutatakse. Siis aga juhtub midagi ennekuulmatut, ei ole see naljakas, ei pane see kaasa elama, lihtsalt jabur - Dennis, kes pole oma elus õieti midagi lõpuni teinud, lonkab ühel jalal läbi maratoni, 42 195 meetrit. Idiootsus.

Kindlasti, võibolla, äkki?

Miks reklaamitakse filmi kui selle ja tolle filmi tegijate uut meistriteost, kui tegelikult on ühine vaid produtsent? Love Actually (2003) on Richard Curtise film algusest lõpuni, väidetavalt on Definitely Maybe (2008) aga Love Actually filmi tegijate uus linatöö. No ei ole ju üldse, samahästi võiks Transformerit King Kongiga võrrelda, mõlemas on suuuur peategelane.
Definitely, Maybe ise ei lase ennast selest võrdlusest õnneks segada ja pakub vaatamiselamust täie raha eest. Romantiline film, mille tegelased käituvad nagu päris inimesed, kuhu küll filmitööstus jõudnud on? Will Hayes on tegelaskuju kellega iga heterosekusaalne mees, kes on olnud pikemajalises kui järgmise-hommiku-suhtes vähemalt ühe elusa naisega suudab samastuda.
Igal žanril on oma reeglid ja kui tegemist ei ole just independent filmitegijatega siis tuleb nende reeglite järgi mängida ja heita romantilisele filmile ette seda, et lõpp on nagunii teada on umbes sama mõtekas nagu viriseda selle üle, et vesi on märg. See on aga ka ainus tõke millest Definitely Maybe nautimiseks üle tuleb saada. Ryan Reynolds üllatab, Rachel Weisz ja Kevin Kline on suurepärane paar ning Abigail Breslin on oma vanuse kohta muljetavaldavalt hea.
Tõeline mees võtab nüüd oma neiu kaasa ja läheb kinno ja ei virise, temake kannatas ju Rambo ära. Lõppude lõpuks võib Definitely Maybe sulle isegi meeldida.

Näiv tõelisus

Mulle üldiselt mõistatused meeldivad. Tingimusel, et neid on võimalik pisukese mõttetöö tulemusena võimalik (vähemalt enda jaoks) rahuldavalt ära seletada. Mõistatus lihtsalt mõistatuse enda pärast, ilma mingite vihjeteta lahendusele - tänan ei.
Cronenberg mulle ka üldiselt meeldib, Videodrome (1983) nägin varases teismeliseeas venekeelse dubleeringuga, kuid kuna filmi visuaalne pool oli niivõrd kütkestav siis vaatasin ma selle vapralt lõpuni, sama lugu Fly-ga (1986). Dead Zone(1983) , Scanners (1981), History of Violence (2005) - neid olen ma juba subtiitritega varustatult saanud nautida. Igav pildikeel on küll viimane asi mida Davidile ette heita saab ning selles osas ei saa ka eXistenZ(1999) üle nuriseda. Geniaalseim orgaanilistest osadest valmis meisterdatud asi pärast Eevat - loomaluudest püstol, mille moonaks hambad. Film ise aga, mäng mängus, mis on tõeline mis mitte, kamoooon. Kui ikka inimene tahab päris elust põgeneda, siis ta mingi viisi endale ka leiab. Kui indiviidi päris elu on nii tühine, et ta elaks pigem virtuaalses reaalsuses siis inimkond tervikuna sellest ju võidaks? Seni kui lõõgastumine otseselt kellegi teise varvastel ei tallu, mis selles halba on?
Samal teemal, mis on tõeline mis mitte, jätkates, Grant Naylor oskab seda lahata oluliselt naljakamalt ja Swimming Pool (2003) oluliselt rohkem peavalu pakkudes. Õnneks kannatab Francois Ozon päris filmi lõpuni ära, enne kui vimka sisse viskab, aga oh seda toredat õhtupoolikut pärast filmi lõppu mis kulus mõtisklemisele ja vaidlemisele, mis siis nüüd õigupoolest päriselt toimus ja mille vananev kirjanikuproua Lõuna-Prantsusmaa tüünes rahus ja vaikuses välja oli mõelnud, aga mida pahaaimamatule filmivaatajale reaalsuse pähe eksponeeriti. Kõige rahulikumas tempos kulgev ning kõige rohkem põnevust tegevusetuse läbi (aktsiooni minimaalselt, seksistseenid välja arvatud) pakkuv thriller.

Lõimumisest

Independent neiu Coffy käib ringi ja peksab kõiki, kes kuidagigi on kas sõnas/teos/mõttes solvanud, solvavad või kavatsevad kunagi solvata mõnda neegrit või siis musta rassi üldiselt.
Film on täis äärmiselt leidlike vägivallastseene ning äärmiselt huvitavaid mõttearendusi sotiaalsete probleemide olemusest ja põhjustest. Kostüümid on outrageous, valged on eranditult mölakad ja asiaadid on täielik põhjakiht. Kõige müstilisem selle filmi juures on aga see, et Jack Hill on lumivalge.
Üldiselt aga kuna minu kokkupuuted blaxploitationiga piirdusid seni Sweet Sweetback Baadassss Song-ga (1971) siis Coffy (1973) saab küll thumbs up.

Wonderwoman & Captain America

Maraton

Supervixens (1975) - Russ Mayer on valmis vändanud propagandafilmi ameerikamaa naiste ülistuseks, milles peaaegu pede noormees läheb roadtripile ja kuidas kõik naised teda tahavad ja lõpuks ühe ilusa naise armastus ta heteroks konverdib. Huumorit, karmi vägivalda ja palju paljast naiseihu, Faster, Pussycat! Kill! Kill! on küll parem aga Russ Mayeri filmide sõbrad ja need kes tahavad nende sõbraks saada ei pea pettuma.

Rätsepmeister Kiirt palun, mul oleks uut pluusi tarvis, viimase Pariisi moe järgi tehtud!

La Grande Vadrouille (1966) - muhe film, de Funes on veidi rahulikum kui reeglina olen harjunud teda nägema aga seda enam pääsesid löögile inglise lendurid. Oleks nagu natukese rohkem oodanud aga klassiku kallal ei möliseta.

Pagana Kiir! Meie vahtigu siin vesise suuga pealt!

Le Grand Blond Avec Une Chaussure Noire (1972) - kallal ei ole mölisemiseks mingit põhjust. Pierre Richard teeb seda mis tal kõige paremini välja tuleb - näeb välja täiesti ohutu ja pööraselt naljakas ning naistele vastupandamatu. (kevad/suve moesoovitus - lokkis kahupea)

Karmid nahka riietatud rokimehed on alati naistele meeldinud.

Les Fugitifs (1986) - veidi rohkem draamat kui eelmises kahes, kuid kui prantslased ikka huumorit teevad siis on naljakas.

Holmes, mis toimub? Elementaarne, kulla Watson, Kaubamajas on hullud päevad.

Ils (2006) - kulminatsioon jäi tulemata, pinget oli ja kruviti ka juurde aga nätakas jäi tulemata. Ei midagi revolutsiooniliselt uut ja ei midagi katastroofiliselt halba, samas äkki tulevikus tuleb neilt poistelt miskit hirmutavamat. (The Eye uusversioon on loodetavasti ainult raha teenimiseks).

Kosmo glämmilaadale pääsesid ainult valitud!

A Boy and His Dog (1975) - Koer on inimese parim sõber (vanemad inimesed vaidleksid siinkohal ilmselt vastu, koera asemel peaks olema majavalitseja (Brilliantovaya Ruka), aga see selleks), isegi kui see nässakas oskab rääkida ja mingist austusest oma peremehe vastu ei ole juttugi. Selles mõttes on tohutult lahe kuidas postapokalüptilisest maailmast tehtud filmi (järjekorranumbriga 27433) päästab rääkiv koer ja see tundub täiesti normaalne. Hoiatuseks niipalju, et kontingufilmina Poissi ja Koera kaaluda ei tasu.

Huvitav mõttearendus, aga kuidas sellisel juhul suhtuda Nietzsche üliinimese teooriasse?

Freeway (1996) - üllatavalt tore väike saastakas. Hämmastav et arukas blondiin on ka miskit seesugust teinud, ilmselt kõige ropuma suuvärgiga Punamütsike keda Sul on võimalus näha X-reitinguta linateoses. Muinasjutu ainetel ei saagi midagi väga sügava sisuga valmis nokitseda aga filmi angle ja Kieferi grimm teevad Freeway-st väärika vaatamiselamuse.

Mida on? Mis mõttes vale võtteplats? Ah 24 filmitakse homme? Ups?

Land of the free

Lars von Trier, kes pole (väidetavalt) kunagi ise Ameerikas käinud, on valmis vändanud kaks filmi (kolmas on tulekul) mis on enamuse ameeriklastest filmikriitikutest tagajalgadele ajanud. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt pole aga ei Dogville (2003) ja Manderlay (2005) puhul tegevuspaik absoluutselt mitte oluline.
Alustada tuleks aga tegelikult hoopis sellest, et vahel harva tuleb ette film mis lisaks lihtsalt heaks olemisele raputab oma vaataja täiesti läbi, lõputiitrid juba jooksevad aga Sina istud endiselt mokk töllakil (õnnetuseks on olemas ka nii halbu filme mis samasuguse efekti esile kutsuvad) ja läheb veel tükk aega enne kui normaalne elutegevus taastub. Dogville on just täpselt nii hea film, kindlalt minu isiklikus parimate filmide edetabelis sees, aga mitte Dogvillest ei taha ma täna rääkida.

Reeglina on ju nii, et kui mingile filmile järg vändatakse on tegemist mingi käkiga millega loodetakse lihtsalt veel rohkem raha kokku ajada ja see kahandab mingil määral ka originaali väärtust. See skeptitsism järgede osas (ja subtiitrite puudumine) on põhjused miks ma Manderlay vaatamist nii kaua edasi olen lükanud.
Seda rõõmustavam on nüüd tunnistada, et minu hirm oli alusetu. Manderlay ei ole küll nii hea kui Dogville, kuid hõbemedal on ka hea saavutus. Väga lihtsustatult võib siis öelda, et neegrid on orjarahvas, vähemalt selline on filmi kandev idee. Tegelikult siiski mitte, idee on hoopis intrigeerivam - inimestele meeldib, kui nad teavad oma kohta ühiskondlikus kastisüsteemis, on Klounid, Uhkede, Kameeleonid jpt. See oleks see tera mille inimene peaks Manderlayst enda jaoks välja sõeluma ja selle üle mõtlema ja selle vastu mässama, mitte see et valge naine ameerika mandril neegrit piitsutab. See on vaht, see on see odav sensatsioon millega inimene kinno meelitatakse, aga kui see piitsutamine on ainus mis ühele homo sapiensile Manderlayst meelde jääb siis on Pierre Boulle tulevikuvisioon jälle sammukese lähemale tulnud.

Vanad võlad

Kuna lähimas tulevikus on kavatsus suurem ports filme järgemööda ära kaeda, tuleb esmalt vanad võlad likvideerida.

Tim Burton ja Johnny Depp on täiesti müstiline kooslus, nad ilmselt ei olegi võimelised sellise filmi tegemiseks, mis vaataja ükskõikseks jätaks. Samas ei suuda ma sundida end Sweeney Toddi (2007) heaks filmiks nimetama, kõik oleks nagu olemas aga tulemus läheb skaalalt välja. Sutike liiga ekstravagantne minu jaoks. Atmosfäär on übercool, laulusõnad head, sisu korralik aga no kokku saab liiga kirju.

Tallinna linnavalitsus on miitingulistele just uuest alkomüügipiirangust teatanud.

Neil Marshalli uus film on kohe kohal, seega oli paslik eelmänguks Dog Soldiers (2002) ära vaadata. Solid movie. Mitte küll film millest aastaid hiljem heldimusega rääkida, aga libahuntidest on ikka kordi halvemaid filme tehtud. Suspensi oleks võinud vähe rohkem olla.

Minu meelest on äärmiselt tore, kui inimene ei lase end kasvaval aastatekoormal maadligi suruda ja näitab noortele puust ja punaselt ette kuidas täpselt üht möllufilmi peab tegema. 62 aastane Stallone mööbeldab Rambos (2008) igastahes rohkem kui eelmisest kolmes osas kokku. MTV Movie Awards on ilmselt ainuke koht kus see film võib mingitki tunnustust leida aga see ei olegi oluline. Puhas adrenaliinilaks, mille lõpp liiga kiiresti ja ootamatult saabub.

Veenilaiendid meest ei peata.