26 märts 2008

Näiv tõelisus

Mulle üldiselt mõistatused meeldivad. Tingimusel, et neid on võimalik pisukese mõttetöö tulemusena võimalik (vähemalt enda jaoks) rahuldavalt ära seletada. Mõistatus lihtsalt mõistatuse enda pärast, ilma mingite vihjeteta lahendusele - tänan ei.
Cronenberg mulle ka üldiselt meeldib, Videodrome (1983) nägin varases teismeliseeas venekeelse dubleeringuga, kuid kuna filmi visuaalne pool oli niivõrd kütkestav siis vaatasin ma selle vapralt lõpuni, sama lugu Fly-ga (1986). Dead Zone(1983) , Scanners (1981), History of Violence (2005) - neid olen ma juba subtiitritega varustatult saanud nautida. Igav pildikeel on küll viimane asi mida Davidile ette heita saab ning selles osas ei saa ka eXistenZ(1999) üle nuriseda. Geniaalseim orgaanilistest osadest valmis meisterdatud asi pärast Eevat - loomaluudest püstol, mille moonaks hambad. Film ise aga, mäng mängus, mis on tõeline mis mitte, kamoooon. Kui ikka inimene tahab päris elust põgeneda, siis ta mingi viisi endale ka leiab. Kui indiviidi päris elu on nii tühine, et ta elaks pigem virtuaalses reaalsuses siis inimkond tervikuna sellest ju võidaks? Seni kui lõõgastumine otseselt kellegi teise varvastel ei tallu, mis selles halba on?
Samal teemal, mis on tõeline mis mitte, jätkates, Grant Naylor oskab seda lahata oluliselt naljakamalt ja Swimming Pool (2003) oluliselt rohkem peavalu pakkudes. Õnneks kannatab Francois Ozon päris filmi lõpuni ära, enne kui vimka sisse viskab, aga oh seda toredat õhtupoolikut pärast filmi lõppu mis kulus mõtisklemisele ja vaidlemisele, mis siis nüüd õigupoolest päriselt toimus ja mille vananev kirjanikuproua Lõuna-Prantsusmaa tüünes rahus ja vaikuses välja oli mõelnud, aga mida pahaaimamatule filmivaatajale reaalsuse pähe eksponeeriti. Kõige rahulikumas tempos kulgev ning kõige rohkem põnevust tegevusetuse läbi (aktsiooni minimaalselt, seksistseenid välja arvatud) pakkuv thriller.

0 comments: