Kui on midagi mida ameeriklased teha oskavad siis on seda spordifilmid, imalad kui põrgulised ja ülevad kui kirikutorn. Tuleb meelde selline teos nagu Victory (1981) kus vaesed sõjavangid pandi jalgpalliplatsil vastamisi Saksa übermeeskonnaga. Lõpptulemuseks jäi vist viik, aga sellistes filmides ongi rohkem oluline eneseületamine ja usk on võimetesse ja nii edasi ja nii edasi.
Hoopis teisalt kehastab meid huvitava filmi peategelast Simon Pegg, uuestisündind Messias, kes on tulnud Maale komöödiažanri uueks looma.
Ning tulemus Run, Fatboy, Run (2007) - pehmelt öeldes pettumus. Spordifilmid ei hiilga just Oscarit väärt stenaariumite ja etteaimamatute süžeepööretega ning selles osas Fatboy ei üllata. See kõik oli aga eelmäng, loeb ikka see mis filmi viimasel veerandil toimub, kuidas treeningul omandatut võistlussituatsioonis ära kasutatakse. Siis aga juhtub midagi ennekuulmatut, ei ole see naljakas, ei pane see kaasa elama, lihtsalt jabur - Dennis, kes pole oma elus õieti midagi lõpuni teinud, lonkab ühel jalal läbi maratoni, 42 195 meetrit. Idiootsus.
0 comments:
Postita kommentaar