Metsalise maja paksus metsas / House of the Devil(2009)

Mitte ei suuda meenutada, millega Ti West selle ära on teeninud, aga mingil põhjusel olen ma ta paigutanud lavastajate hulka, kelle töödest kaarega mööda käia tuleb ja kui ei oleks olnud mitut vägagi positiivset blogijuttu, jäänuks House of the Devil minust vaatamata. Pidevas õudusenäljas naisvaatajate soovil panin ma selle aga ühel õhtul mängima ja pean nüüd vabandust paluma.
Mul on väga kahju, et ma teile sellist käkki näitasin. Tasub oma sisemist häält ikka kuulata, isegi kui mingit loogilist põhjendust härrase Westi vältimiseks polnud. Seni.
Kuna mul ei ole mingit kavatsust seda filmi kellelegi vaatamiseks soovitada, sisaldab järgnev tekst mitmeid spoilereid.

Rahahädas neiu laseb ennast sõbrannal töökohta sõidutada. Öösel. Kuhugi linnast välja. Inimese juurde, keda ta kunagi varem näinud ei ole.

Oodatud lapsehoidja koha asemel pakutakse talle aga vanaema hooldaja positsiooni. Naeruväärselt suure palgaga. Eriti tungivalt.

see on ju Tall Man, jookse tüdruk, jookse

Ahne tütarlaps võtab muidugi pakkumise vastu ja saadab sõbranna ära. Kuigi varem on kokku lepitud, et kui mingigi asi kahtlane tundub siis minnakse koos. Kuigi sõbranna peab linna jõudes otsa uuesti ringi keerama ja neiule järgi tulema.
Sõbranna jõuab sõita mõnisada meetrikest ja keerab siis kuhugi pimeda metsa vahele suitsu tegema. Loomulikult ta saab surma. Mingi karvane kahtlase välimusega mees laseb ta maha.
Neiu jääb majja perenaise ja mehega korraks juttu ajama, enne kui need punast karva autosse istuvad ja minema sõidavad. Selle asemel, et neiul kohe käed seljataha väänata ja keldrisse ohverdamist ootama viia, jäetakse ta üksipäini maja peale uitama, kus ühes toas on täiesti töökorras telefon ja teises toas paar laipa. Arvestades, et öösel leiab aset ajaloo pikim kuuvarjutus, mis on saatanlikeks rituaalideks kui loodud, siis tundub selline käitumine veidi rumal.

Üksinda jäetud neiu unustab koheselt, et kuskil maja peal on täiesti adekvaatne täiskasvanu ja suundub rõõmsalt kõiki uksi avama ja igasse sahtlisse piiluma. Leiab ühest komkust pildi, kus peal on sama punane auto, aga mingid võõrad inimesed ja flipib outi. Rabab köögist noa ja kavatseb ilmselt minna ja memmekesel kõri läbi tõmmata, kui see nende tema jaoks tundmatute inimeste identiteeti ei avalda. Absoluutselt ratsionaalne tegutsemine. Ma käitun esimest korda võõras kohas olles samuti. Minu isiklik lemmik on pesusahtel. Te ei kujuta ette milline elevus seltskonnas tõuseb, kui ma perenaise trussikute teema tõstatan.

lootsin sel hetkel, et ehk ta teeb selle noaga seppuku ja film ongi läbi

Kogu see sehkendamine teeb muidugi kõhu tühjaks ja õnneks ongi ühel varasemal hetkel tellitud pitsa nüüd kohale jõudnud. Neiu rahuneb hetkega. Pitsa kohaletooja on karvane kahtlase välimusega mees, kes ilmselt ootas kuskil telefoniputkas (mobiile ju veel ei ole) neiu kõnet, kaks tosinat erinevate lisanditega pitsat käeulatuses.
Veidi söönud, ehmatab kolisev veevärk kangelannal uuesti kõhu lahti ja ta tormab uuesti mööda maja ringi tuuseldama. Nuga ta seekord kaasa ei võta. Tänu õnnestunud muusikavalikule on see viis minutit ainus osa filmist mida kiidan. Ainult tänu muusikale.
Pööningutrepil vajub ta tänu pitsale lisatud unerohule kokku ja toibub keldris, pentagrammi sees, käsist jalust seotuna. Kus vanaeit ta rasedaks torkab. Esmalt joonistab verega kõhu peale ja siis hirmutab kitsepeaga. Tehtud. Rase valmis.Järgmiseks rebib neiu katki köied, millega võiks kaks vasikat kokku siduda ja jookseb trepist üles. Üles! Mitte majast välja. Üles! Kahtlase välimusega mees üritab teda maha lasta. Satanist üritab maha lasta naist, kes kannab Metsalise beebit. Õnneks kardab ta viie sammu pealt mööda lasta ja kummardab abivalmilt piisavalt lähedale, et nuga saada. Järgmine neiut jälitav lollike läheb oma lahkuses veelgi kaugemale ja keerab talle kogunisti selja.
Viimane vastaseis leiab aset surnuaial, kus valust ja õudusest hullumas tüdruk otsustab iga hinna eest emaks saamist vältida ning tulistab endale pähe. Kas kõht ei oleks mõistlikum valim olnud? Erilist vahet muidugi ei ole. Film lõppeb äärmiselt pahaendelise kaadriga, kus õde teda patsutab ja lubab et kõik saab korda. Nende mõlemaga.Mitte ühtegi originaalset ideed, kamaluga klišeesid ja tegevust edasiviivaks jõuks on lollus. Üks kõhe stseen, kaks naerukohta (I promise to make it as less painless for you as possible) ning üks lihtsalt lahe kaader.