07 detsember 2020

Viimastest tegemistest

Kokku avaldas Tartu Postimehes Pöffi ajal seitse teksti, mille autoriks ma olin. Valisin neist neli südamelähedasemat, mida siin blogis tasuta aga toimetamata kujul jagada. Kel huvi, siis on võimalik minna ja korrektselt komastatud tekste TP veebis lugeda.

Uudishimust vaatasin pärast võitjate väljakuulutamist ära ka auhinnatud "Armugani" ja "Hirmu" ja kehitasin nende peale õlgu. Ei olnud kummaski minu jaoks sellist emotsionaalset haaravust kui "Sõna sõna vastu" või "Fortuna - tüdruk ja hiiglased"

Aga mitte Pöffist ei tahtnud ma täna kirjutada. Eneseharimise eesmärgil läksin sügisel Lauri "Hollywood ja žanrifilm" loenguid kuulama ja arvestuse saamiseks kirjutasin mõned leheküljed vesternist. Nii nagu see sel loengul vist aegade algusest arvestuse saamise tarbekes ülesandeks on olnud. Ulmeajakirja toimetus, kellele tavapärase õnnesoovi asemel vesternitöö ette söötsin võttis kirjatüki avaldada. Nii et kes veel ei ole värsket "Reaktorit" lugenud, siis olgu see teile lisamotivaatoriks.

05 detsember 2020

Vee peal / On the Water (2020)

Kuidas keegi, aga mina olen Eesti filmi suhtes absoluutselt erapoolik. Ma lähen teda alati vaatama selle ootusega, et näen midagi head. Ja isegi kui film tervikuna on kaheldava väärtusega, siis midagi toredat või positiivset temast ikka leiab.

Seda enam hea meel on selle üle, et värskelt „Vee peal“ näinuna ei pea hakkama kivist vett välja pigistama. Siin ei ole kahelda ega kõhelda midagi. Algusest lõpuni väärt vaatamine. Arvestades milline hulk kvaliteetset kodumaist kino on üldse viimaste aastate jooksul kinodesse jõudnud, siis ehk on nüüd aeg lõplikult loobuda mõttearendustest igavast ja hallist Eesti filmist, mis venib ja venib lõputult ja kuhugi välja ei jõua. Näiteid hoogsatest, sisukatest ja mis kõige olulisem, vaatajaile korda minevatest filmidest on sedavõrd palju.


Ajal kui kilekott oli staatusesümbol ja järjekorras seismine eestlaste rahvusspordiala elab Andres vanaema-vanaisa hoole all ühes väikses eesti linnas. Poisi isa jäi Venemaal kadunuks, ema on Rootsis ja poiss ise ei suuda kuidagi õppimisele keskenduda. Vähemalt järv lähedal, kuhu saab koos maailma kõige targema lollipaberitega mehega kalale pageda. Sest vee peal on lihtne, aga vaat', maa peal, siin saab elu su kohe kätte.

Ja seal elus on kõike – surma ja valu ja kadedust, aga ka siirust, rõõmu ja armastust. Olgu siis „Huckleberry Finni“ lugemise pärast pahandustesse sattunud Valter või järvepõhjast välja tõmmetud autoraadio elule putitanud Kolla või malemängu entusiast ja masturbatsioonivastane Papa kui nimetada vaid mõned värvikatest tegelastest, kes kõik Andrese kasvamist ühel või teisel moel mõjutasid. Nende kõigi elud läksid mulle korda, keegi neist ei mõjunud kohatäitena ja kellegi osas ei tekkinud tunnet, et on ikka jobu.


Ekraanil toimetasid päris inimesed oma päris tegemistega ja vaatajana sa oled kurb kui neil läheb halvasti ja rõõmustad kui midagi õnnestub. Nemad ei muuda maailma suurte otsuste ja tegude läbi, aga nad mõjutavad oma igapäevaste tegemistega ümbritsevate inimeste elusid ja et nad keegi ei ole oma põhiolemuselt halvad ega taha teistele halba, siis pigem on see muutus positiivses suunas.

Kõige parem reklaam filmile on minu meelest aga see, et näitlejad ise nautisid niiväga loomisprotsessi, et vähemalt kahes stseenis ei suutnud nad kaamera ees oma rõõmu peita ja naeru pidada.

tekst ilmus 27. novembri Tartu Postimehes

04 detsember 2020

Sõna sõna vastu / Submission / Submissão (2020)

Ma usun, et igaühe tuvusringkonnas on vähemalt üks inimene, kes võimaluse korral uhkusega teavitab, et tema õudusfilme ei vaata. Et ta ei saa aru, miks selliseid filme üldse tehakse. Ja kes on need inimesed, kes neid vabatahtlikult vaatamas käivad?

Pöffi veebilehel kasutatakse „Sõna sõna vastu“ žanrimääratlusena draamat. Ilmselt siis kartusest mingit hulka publikut eemale peletada, sest sisuliselt on tegemist ikkagi õudusfilmiga. Mitte siis sellisega, kus hokimaskis maniakk metsas poolpaljast neidu taga ajab, vaid sellisega, kus õudus leiab aset kõrvalkorteris, kurjategija ja ohver on täiesti ontlikud ühiskonna liikmed ja keegi ei tule selle pealegi, et midagi võiks valesti olla.

Filmis on stseen, kus kübetki empaatiat üles näitamata täidetakse ankeeti selle kohta, kas pool tundi tagasi vägistatud naine on ennast pesnud, riideid vahetanud või vetsus käinud. On stseen, kus keskealine valge mees räägib kindlas kõneviisis, kuidas naine peaks end pärast vägistamist tundma. On stseen, kus mees kirjeldab üheselt arusaadavalt vägistamist, aga lõpetab oma ütluste andmise seisukohaga, et ei näe endal süüd, kuna tahtis vaid oma naisega armatseda.


Surmahirm ja sugutung olevat mingi käsitluse järgi maailma edasiviivad jõud, aga teadlikult oma iha kellegi teise tahtest ülemaks seadmine on jälestusväärne. Olenemata sellest, mis kellelgi seljas või kui palju keegi joonud või kas kunagi oli tahe mõlemapoolne.

Kuigi „Sõna sõna vastu“ on film väga keerulisel teemal, siis selliseid filme on vaja teha ja vaja vaadata, sest mida rohkem näidata valgust suletud uste taga toimuvale, seda väiksemaks jääb hirm ja vähemaks häbi. Nii et olgu siin kõhklejatele rahustuseks öeldud, et sellest vaatamisest ei jää sisse mitte kontrollimatu emotsioonide möll. Lavastaja on kenasti vältinud niigi emotsionaalsele teemale liigsete värvide lisamist. Näiteks see välispinnal kiretu käsitlus kohtusaalis on täpselt selle piiri peal, et vaatajana ei lähe sa marru. Suuresti tänu sellele, et väikeste detailidega on antud see kindlus, et naine ei ole ohvrirolli kinni jäänud. Temaga on juhtunud midagi kohutavat, aga ta ei lõpeta selle pärast edasi elamist.


tekst ilmus 23. novembri Tartu Postimehes

03 detsember 2020

Sentents / Sententia / Сентенция (2020)

Kuni käesoleva aasta kevadeni oli Varlam Šalamov minu jaoks täiesti tundmatu nimi. Siis said aga tema eesti keeles ilmunud „Kolõma jutud“ mitmes erinevad portaalis ja ajalehes tähelepanuväärselt arvustatud. Põhinevad need jutud mehe isiklikele kogemustele Nõukogude Liidu vangilaagrites, kus ta veetis suure osa aastatest 1937 – 1951. Mitmed neist arvustustest on veebist lihtsasti leitavad ja vabalt loetavad, soovitan uurida. Mulle jäi nende lugemise järel Šalamovi nimi igatahes mällu.

Dmitry Rudakovi lavastajadebüüti tutvustava treileri põhjal veidi dokumentaalfilmiliku tundega „Sentents“ oli minu jaoks selles valguses loogiline valik vaatamiseks. Treiler, milles otse kaamerasse vaatav mees kirjeldab männiokastest „vitamiinide“ valmistamise protsessi, on ses mõttes petlik, et tegelikult ei tule näitamisele dokumentaalfilm. Algab film hoopiski sissejuhatava tekstiga, milles antakse vaatajale teada, et Šalamov veetis oma elu viimased aastad dementsena haiglas. Küll aga annab treiler päris hea võtme filmile lähenemiseks, täpselt nii aeglaselt ja mõtlikult kulgev see linateos ongi. Kindlasti ole tegemist lihtsa vaatamisega, nõuab süvenemist ja pidevat kaasamõtlemist ja kuulamist, sest meeleolu loovad muuhulgas nii lintmaki krabisemine, tooli betoonpõrandal lohisemise hääl kui ka kandvad pausid. Vene keele oskus tuleb samuti kasuks.

Üldistavalt leian, et lavastaja on päris hästi suutnud visualiseerida elujanu. Ei ole loomulikult võimalik ette kujutada, milliste deemonitega Gulagist läbi käinud inimene elu lõpuni võitlema peab, küll aga võib aimata, et mida hapramaks muutub side reaalsusega, seda rohkem deemonid võimu võtavad. Ja siin tulebki mängu tahe kõige kiuste sidet pärismaailmaga säilitada. Olgu see siis mööda koridori liikudes seinast kinni hoidmine või haiglavoodis mantrana luuletuse lugemine. Šalamov sunnib füüsiliselt enda mälu mäletama.

Sest mäletamine on tähtis. Mida kaugemale me mingist kohutavast südmusest liigume, seda olulisemaks muutub mäletamine. Mäletamine ja rääkimine. Et mälestus ei kaoks. Et õudused ei korduks. Et meie teiste tehtud vigu ei kordaks.

tekst ilmus 18. novembri Tartu Postimehes

02 detsember 2020

Rätsep / Taylor / Raftis (2020)


PÖFF võib oma suuruses olla mõnevõrra hirmutav. Tartuski tuleb kinodes näitamisele ligi sada filmi. Kuidas sellise hulga seest valik teha? Vähestel on ilmselt see võimalus ja tahe end järgneva kahe ja poole nädala jooksul ainult filmide vaatamisele pühendada. Muidugi võib lasta end üllatada ja minna lihtsalt seanssi alguseks kohale. Võib aga ka usaldada kellegi teise maitset ja kirjutatud kokkuvõtet. Ehk siis selles kokkuvõttes peaks olema midagi mis kõnetab.

Sonia Liza täispika filmi lavastajadebüüdi puhul usun ma, et selleks võlusõnaks on filmi pealkiri ise. Mingeid trikke siin ei ole, filmi peategelaseks ongi rätsep. Siinkohal võib küll tulla lahknevusi, kel tuleb nüüd silme ette Jorh Aadniel „Suves“ kive veeretamas, kel „Sügises“ kaupmehehärrale peent prantsuse pintsakut selga passitamas, aga see seos paneb ootused antud filmile parasjagu õigesse kohta.


Kuigi, oma olemuselt on „Rätsep“ veidi peenem film. Koomiline, aga mitte jantlik. Ateenas avab Nikos hommikuti oma isa rätsepaäri uksed ja jääb ootama kliente nõelasilmast tulnud ülikondadele, mida inimesed endale praegustes oludes lubada ei saa. Kes kunagi on kaubanduses töötanud, ei pea ilmselt pikalt meenutama hetke, kui seisad värskelt ja rõõmsalt hommikul leti taga ja ootad päeva esimest klienti ja kuidas iga mööduva minutiga see värskus veidi väiksemaks jääb. Nikosel võivad küll olla oma väiksed kiiksud, aga et tegemist on lõpuni väljapeetud härrasmehega, siis tema rõõmust meelt tulemata jäänud kliendid vähemalt väliselt ei kõiguta. Tegutsema paneb ta oht, et pank võla katteks ruumid käest võtab.

Filmi temaatikale ja üldisele päikselisele tonaalsusele kohaselt võib lavastaja lähenemist keerukamatele teemadele võrrelda siidiriide õrna puudutusega. Nii tegevust käivitav rahamure kui ka Nikose ja tema abilise vahel tärkava romantilise suhte võimalikud tagajärjed on kuidagi taustal. Eestkätt on tegemist filmiga, mis keskendub vanadest harjumustest lahtilaskmisele ja muutuste aktsepteerimisele. Kui isegi Nikose isa, kelle jaoks ainus õige õmblustöö on ülikonna õmblemine, suudab tunnustada poja õmmeldud pruutkleitide kvaliteeti, siis on see üks väga positiivne ja elujaatav stseen. Sest nagu vanem härrasmees filmis isegi sõnab „On ajad ja nad on alati muutumises“ Meie asi on leida viis kaasa muutuda.

 *tekst ilmus 13. novembri Tartu Postimehes

28 august 2020

Olen suvel usin olnud

Alles oli HÕFF ja nüüd on juba Tartuff möödas. Ootamatult kombel avanes mul võimalus täiesti oma maitse järgi festivali kavast kuus filmi valida ja neist etteantud tähemärkide piires Tartu Postimehele ülevaated kirjutada. Kolm neist kuuest on nüüd ka siin blogis loetavad, kõik kuus kenasti toimetatult ja komastatult digitellimuse omanikele Postimehe veebist kättesaadavad.

Sama ootamatult olen ma nüüdseks kahel korral Sirpi üksjagu mahukamad tekstid kirjutanud ja need on täiesti tasuta kujul veebist kättesaadavad. Keda huvitab kuidas Elektrikino ERMi taga välikino näitas või mis mõtteid minus dokfilm Quentin Tarantinost tekitas, siis tasub minna ja lugeda.

No ja siis on muidugi ka "Reaktor". Vahepealsetes numbrites on "Palju õnne" rubriik ilusti sees olnud, aga et lisaks Tartuffile toimus augustis palju ja põnevaid jalkamänge, siis nüüd kohe kohe ilmuvas numbris Takashi Miikest juttu ei tule. Vaatamisplaan on aga paigas, nii et tulemata see jutt ei jää.

Kinos käisin ka siin üks päev. Maru head filmi nägin. Spike Lee "Do the Right Thing" (1989). Aeg kulgeb seal lihtsalt ja selgelt, tegevus algab hommikul ja kulmineerub õhtul. Ma ei olnud selleks kulminatsiooniks üldse valmis, kõik see eelnev tühikargamine uinutas ja pani arvama, et lähebki sedasi ladnalt lõpuni välja. Et no on jah mingid pinged, aga see pitsaputka on seal juba 25 aastat olnud, küll läheb ka see mats mööda. Aga piisab ainult sellest, kui muidu mõistuse häält kehastanud mees korra ei suuda oma emotsioone kontrollida ja vimm prahvatab kontrollimatult.

"Tenetit" vaatasin ka. Ei tunne vajadust tast kirjutada.


Autoportree / Self Portrait (2020)

Silmad on hinge peegel. Enam selgemalt ei ole võimalik seda ütlust visuaalselt tabada kui stseenis, kus Lene Marie pärast arstliku ülevaatust koridoris kaamerasse räägib. Temas oli hirm, et läheb nii nagu alati on läinud ja ta jäetakse mingiks ajaks ravile, aga see puhas kergendus tema silmis sel hetkel on tõeliselt helge moment. Oma osa selles, et Lene Marie silmad on nii väljendusrikkad tuleneb otseselt tema haigusest. Noor naine on anorektik. Ja tema silmad on ta näo ja keha suhtes ebaproportsionaalselt suured. Ja enamasti on neis silmis väsimus ja kurbus ja ebakindlus.

Tema haigus ei defineeri aga Lene Maried inimese ega loojana ja ta ise ütleb selle samuti korduvalt välja, et ta soovib, et teda hinnataks ainult ta ande põhjal. Lene Marie on nimelt väga andekas fotograaf. Kellele, nagu ilmselt enamikule loojatele on oluline, et hinnataks mida ja kuidas ta pildistab, mitte kes pildistab.


Lene Marie puhul muudab selle muidugi keerulisemaks fakt, et ta on päris tihti ise oma kaamera ees. Ja need on väga ausad ja mõjusad pildi. Tema teostest näituse kokku panna aidanud fotograaf näeb neis seoseid Caravaggio maalide ja rõhutab piltide religioosset efekti. Naine ise soovis lihtsalt aega peatatada ja leidis lahenduse fotograafias, sest hea foto suudab aega nii peatada, et tabatud hetk hiljem selle foto vaatajat kõnetab ja selle hetke peale mõtlema panna. Tunnistan ausalt, et minu esimene reaktsioon Lene autoportreid nähes oli uskumatus. Need ei saa olla päris pildid. See seal ei saa olla päris inimene. Need tundusid liiga unenäolised, pigem maalid kui fotod. Isik neil fotodel oli pigem pärit vaimude maailmas kui siit, meie elavate hulgast. Ja alles siis jõudsin ma selleni, et märkasin valguse ja värvi ja ruumi kasutamist, mis kõik aitasid Lene Mariel neil fotodel veelgi rohkem esile tõusta.

Kindlasti ei ole „Autoportree“ selline helge film, mis toob päikese pilve tagant välja, aga Lene Marie lugu oli selles mõttes õnnelik, et tal oli sedavõrd palju sisemist jõudu ja tuge oma lähedastelt, et ta leidis selle ühe asja, mille abil lootis oma haiguse seljatada. Ja see on kõige olulisem, mis sellest filmist kaasa võtta. Olge vajadusel see tugi või otsige seda tuge.


*tekst ilmus 13.augusti Tartu Postimehes

Hüvasti! / House of Hummingbird (2018)

Hommik. Sa kiidad tööl kohvimasina juures eile nähtud Brasiilia draamat. Kolleeg kuulab sind huvitatult ja küsib siis soovitust tänaseks õhtuks. Hmm, kavast silmi üle lastes jäi Sulle silma üks kentsaka nimega Lõuna-Korea film. „House of Hummingbird“ Ütled selle enesekindlalt välja ja loodad salamisi, et kolleeg täpsemalt ei päri. Sisu oli ju tal tegelikult selline lihtsake. Noor tüdruk, esimene armastus, perega keerulised suhted. Klassikaline teismeline.

Mis ei ole klassikaline ja mis selle pealtnäha lihtsa filmi eriliseks muudab on taustsüsteem. Ehk on sealsamas kohvimasina juures mõnda aega varem jutuks tulnud artikkel „Jaapani kontorirott naljalt selget päeva ei näe“, mille sisu lühidalt kokku võttes on selline, et kuigi kontoritöötajate jaoks on töövälisel ajal ülemuste ja kaastöötajatega koos joomas käimine praktiliselt et kohustuslik ja igapäevane, siis alkoholismi kui sellist Jaapanis ei eksisteeri. Tegemist pere siseasjaga ja pere siseasju teistele ei näidata ega räägita. Ma usun, et olulist erinevust ses teemas nende kahe riigi vahel ei ole. Pigem kehtib pereasjadest mitte rääkimise reegel palju laiemaltki. Isegi perekonnaringis sees.


Filmis kujutatud põhjal on olulisem perekonna au ülahoidmine. Emotsioonide väljanäitamine on ühtviisi nii ebaviisakas kui ka lugupidamatu. Ja nii ongi tegelaste käitumine mingites olukordades ja nende reaktsioonid keeruliselt mõistetavad.. Kui keegi nutab, siis on ootus, et mõni perekonnaliige läheb ja paneb vähemalt käe lohutuseks ümber. Ei, kogu pere istub õhtusöögilauas ja vaatab seni kaugusse kuni ebasobival käituv pereliige enda emotsioonidest võitu saab. Samas põhjust emotsionaalne olla on seal kõigil. Enamasti ei näidata tundeid aga välja ja kui vahel toimubki plahvatus, siis hetk hiljem käitutakse juba selliselt nagu polekski midagi juhtunud. Lihtsalt killud tuleb kokku korjata.

Võrdluses näiteks „Nähtamatu eluga“ on film muidugi hoopis vaoshoitum, väga keerulistele teemadele kas vihjatakse või mainitakse kuidagi möödaminnes. Aga sarnaselt „Nähtamatu eluga“ on ka Sun-hee ideeaalne tulevik juba väga pikalt teiste inimeste poolt ära planeeritud, samas kui tüdruk ise ootab kannatamatult hetke, kui tema elu võiks särama lüüa.

Ja nii Sa vaatadki seda filmi ja võibolla jääd ka ühel hetkel mõtlema küsimusi ühest stseenist „Täis inimesi, kelle näod on tuttavad, aga kui paljusid neist me tõeliselt mõistame?“


*tekst ilmus 11.augusti Tartu Postimehes


Nähtamatu elu / Invisible Life of Eurídice Gusmão (2019)

Hommik. Sa istud köögilaua taga, värske leht ees ja aurav kohvitass käeulatuses. Kannäe, Tartuff algab täna. Mingi Brasiilia film. Lavastaja Karim Ainouzi. Kahte peategelast kehastavad Carol Duarte ja Julia Stockler. Põhineb Martha Batalha raamatul. Täiesti võõrad nimed. Aga kohvi lõhnab hästi. Kohvioad tulevad ju ka Brasiiliast. Raadios mängib Singer Vingeri „Mina pean sambat tantsida saama“. Ümised seda kaasa ja otsustad, et aitab sellest kehvast suusailmast küll. Õhtul ootab Sind Raekoja plats, Suhkrupea mägi ja Copacabana rand. Vihmakeebi peab muidugi kotti pistma.

Õhtu. Film läheb käima. Hmm, oodatud karnevali ei paista kusagilt. On hoopis kaks õde, kes peavad hakkama saama sellega, et nende unistustel ei ole selles eelmise sajandi keskpaiga Rio de Janeiros kohta. Guida julges unistada armastusest ja nüüd ei ole tal enam oma koduski kohta, sest tema isa ütles nii ja tema ema ei öelnud midagi. Euridice on lootustandev pianist, kes unistab Viini Konservatooriumist, aga tema koht on seal kus tema abikaasa ütleb, et see on. Meeste tehtud otsuste tõttu lahutatakse õed teineteisest ja nüüd peavad nad hoidma kinni ja leidma lohutust lootusest, et teine elab oma unistuste elu.

Filmid, mille vaatamist tuleb alustada küllalt puhtalt lehtelt sunnivad minu kogemuse põhjal keskmisest rohkem keskenduma. Kui ei ole varasemast tuttav lavastja käekirja või näitlejate mänguga tuleb looga kaasas püsimiseks ja oluliste detailide tabamiseks kogu tähelepanu filmile suunata. Ilmselt ei üllata see kedagi, et Guida suur armumine lõppeb nii nagu ta lõppeb. Huvitav on aga jälgida kuidas kojusaabumise stseen välja mängitakse. Mina näiteks ei ole nii intensiivset kala rappimist varem näinud.


Ühest kokkuvõttest jäi filmi žanrimääratlusena silma melodraama. Melodraama vihjab minu hinnangul aga emotsioonide forsseerimisele. Samas ei tundnud ma küll vaatamise ajal, et siin nüüd kuidagi üle pingutati, et päris inimesed päris elus nii ei reageeri. Jättis väga elulise filmi mulje. „Nähtamatu elu“ kangelannad püüavad mitte lasta elul endast üle sõita. Ja just see elulisus võikski vaatajana kaasa haarata. Sa tahad, et õdedel läheks hästi, tahad, et Euridice saaks konservatooriumisse sisse, tahad et õed saaksid uuesti kokku, tahad, et need lollakad mehed leiaksid endast niipalju jõudu ja julgust, et tunnistada oma vigu.

*tekst ilmus 10.augusti Tartu Postimehes 


17 mai 2020

HÕFF 2020

Kas klaas on pooltäis või pooltühi? Et kui õiget HÕFFi kogemust ei saa, siis ei ole mõtet ka selle veebivariandiga ponnistada? Sõltub, kas sa oled Urmas E. Liiv või Mart Sander. Täpsed tsitaadid võite järelvaatamisest järele vaadata, aga Urmase arust oli tegemist super asjaga ja Mart leidis, et festival jäi olematuks. Eks see Discordis filmide vaatamise taustaks jutustamine natuke aitas, muidu oleks tõesti olnud suvaline diivanil vedelemise ja filmivaatamise nädalavahetus.

Aga kuna festival oli põhimõteliselt valmis ja leiti ka toetaja, kelle abil filmid vaatajateni toimetada, siis pigem on ikkagi heameel, et selline katsetus on tehtud ja nähtud. Korraldajate endi lootused on eeskätt sellel, et inimesed, kes muidu ei oleks Haapsallu kohale tulnud nüüd oma õdusast kodust mõne filmi ikka ära vaatasid ja võibolla järgmisel aastal otsustavad päriselt kohale tulla. Minu enda arvates oli selline formaat eeskätt hea selleks, et nüüd järgmine kord kui lastakse päriselt keldrisaalis mõnda friigifilmi vaadata, oskad eriliselt hinnata seda füüsilist kohalolekut. Ja seda, et sinu ees ja taga ja külje peal on inimesed, kes täpselt õigete kohtade peal naerda oskavad ja mõne täpselt õige koha peal hiilgavalt vaimuka märkusega vaatamiskogemusele lisa annavad.

Ehk et jääb igaveseks teadmata, kas mõni neist filmidest, millest treileri või sisukokkuvõtte põhjal oodatud elamus reaalsusega kokku ei läinud oleks kohapeal hoopis parema mulje jätnud. Aga las need filmid olla. Räägin hoopis neist filmidest, mis jätsid ühel või teisel põhjusel praegugi hea mulje.

Ukraina film "Võõras" / "Сторонній" oli silmale ilus. Kannatas küll selle all, et lavastaja suskas sisse mingeid elemente, mis jäid kuidagi ripakile ja mõnedki dialoogid läksid väga unenäoliseks ära. On küll originaalne mõte panna peategelane ühele kõrvaltegelasele sellega muljet avaldama, et morses number 136 kopsida, aga rohkem see morsepüss pauku ei teinud. Värvide kasutamine ja stseeni komponeerimine oli lavastajal aga käpas.

See viimane kehtib ka "Neela" / "Swallow" lavastaja kohta. Film, mida ma esiti ei planeerinud vaadata. Kartsin et läheb liigselt bodyhorrori radadele ja enamik auru kulub selle kujutamisele, mida kõike on võimalik alla neelata. Ei läinud, läks hoopis seda rada, et neiu, kel kõrvalseisjate arvates oli kõik olemas, mida üks neiu ihaleda võiks, täitis oma päevi sellega, et valis tulevasse lastetuppa kardinaid. Ja ühel hetkel asus tühjust endas täitma erinevate mitteseeduvate esemetega. Üks eriti meeldejääv kõrvaltegelane oli selles filmi ka, mees, kes tuli peol juurde ja palus end kallistada, sest ta tundis end üksi. Täitsa jabur ju. Kes teeb nii? Keegi, kes tunneb end nii üksi, et on soovib ükskõik kellelt kallistust, et end korrakski veidi vähem üksi tunda. Päris hiilgavast saavutusest jäi puudu ainult hiilgav lõpp. Praegune vihjas minu hinnangul sellele, et nüüd ongi korras. Minevik on selle teoga selja taha jäetud.

Mineviku, ehk siis kaheksakümnendaid, embas aga kahel käel selleaastane suurim üllataja "VHYes". Täiesti juhuslikult vaatamisse sattunud film oskas hiilgavalt kombineerida nostalgitsemist ja üllatamist. Minu jaoks on need vastandlikud mõisted, nostalgiline on ju midagi vana head, lapsepõlvest tuttavat ja see peaks olema selline soe ja turvaline tunne, mida mingid ootamatused ei lörtsi. Aga kui seda lörtsimist teha nii elgantselt vinti peale keerates, siis on see ainult kiitust väärt. Dennis Rodmani ma ei saa enam kunagi sama pilguga vaadata.

Minu jaoks väga üheksakümnendate hõnguline "Õiglus" oli mõnes mõttes täpselt selline nagu ühelt õhinapõhiselt amatöörfilmilt oodata võibki. Adi dress ja narmastega nahkjakk ja vana hea jätan- pättidele-mulje-et-lasin-oma-tüdruksõbra-maha süžeepööre. Aga kurat, seda õhinat ja hoogu oli siin ikka mitme filmi jagu. Selle ajaga, mis mõni lavastaja oleks alles üldplaaniga jahmerdanud on Toomas Arial kolm stseeni läbi mängitud nagu niuhti. Eriti kiidan pätibande bossi pühendumist oma personaalse oliivivaru stseenist stseeni kaasa tassimisel.


Minu isiklik lemmik Lovecrafti sulest on küll "Hullumeelsuse mägedes" ja ma sinisilmselt loodan, et vast del Toro ikka ühel hetkel kaamera kuumaks ajab ja selle filmimatu loo üles filmib, aga ega "Värv ilmaruumist" / "Color out of Space" filmimatu olemises palju maha ei jää. Loo peategelaseks ongi ebamaine värv. Kirjeldamatult ebamaine. Aga Richard Stanley sai sellega hakkama. See oma põhiolemuselt lilla toon mõjus täpselt piisavalt ebameeldivalt. Stanley on selles vastikult võõriku tunde tekitamises üldse osav.
Tema M.A.R.K. 13 ajaks ilmselt T-800'lgi une ära. Ja M.A.R.K. 13 ei saa magada, sest tal on hirm, et kohe tuleb voodi alt välja Nicholas Cage ja näitleb endal põrna pooleks. Kuigi, mõne Not-the-Bees-Nicki  võimsama rollisoorituse võrdluses võtab mees siin filmis ikkagi suhteliselt rahulikult ja olukorra tõsidust arvestades üldse mitte põhjendamatult hooti hulludes. Kui su lemmikalpakad ikka Norra teadlaste poolt jää seest välja kaevatud olendit meenutama hakkavad ajab kopsu üle maksa küll.

Ning viimase äramärkimisena saagu siia kirja türgi "Mõõk ja Lõvikäpp" ehk "Lõvimees" / "Kiliç Aslan" ehk "The Sword and the Claw" ehk "Lion Man". Klassikaline näide kulunud käibetõest, mille kohaselt on heal lapsel mitu nime. Sellest, miks see ja paljud teised toredad filmid on head saab kuulata vaadata siit. Siin praegu arendaks boonusena ehk lõpuni mõtte, et miks hästi tehtud halb film võib olla huvitavam ja ootamatusi rohkem täis, kui üks traditsioonilisemas mõttes hea film. Halva filmi tegijad ei lase end mingil igapäevaelu loogikal segada. Kui lavastajal on ikka silme ees mingi eepiline stseen, siis ta filmib selle üles ja teda ei huvita seejuures, mida härrased Newton, Einstein või Darwin sellest arvavad. No et kui väga Andres ka ei sooviks endale nelja kätt, et veel rohkem künda ja külvata, siis Tanel Toom enda filmis sellist asja lubada ei saanud. Mina isiklikult vaataks aga hea meelega versiooni "Tõest ja Õigusest" kus Krõõt tuleb Vargamäele perenaiseks tagasi.

Järgmine HÕFF on muideks välja kuulutatud ja toimub 30.04 - 02.05 loodetavasti taas Haapsalus. Nägemiseni.

06 mai 2020

HÕFF tuleb

Inimene on ikka veider. Mõistuse hääl ütles kohe, et sel aastal Haapsallu asja ei ole, aga majutuse tühistamisega ootasin ikkagi viimase hetkeni. No et äkki. Ime jäi aga sündimata ja sel aastal on HÕFF veebis. Loomulikult ei ole võrreldavad HÕFF kevadises Haapsalus ja HÕFF omas kodus diivani peal lösutades, aga keskendume siiski sellele, et näitamisele tulevad mitmed päris huvitavad filmid ja teatava nipitamisega ehk õnnestub ka kodustes tingimustes ikkagi veidi festivalitunnet luua.

Voogedastus formaat annab usinamatele võimaluse end päris katki vaadata, ma ise olen planeerinud kolme päeva peale umbes üheksa filmi ära mahutada. Kindlasti pöörake tähelepanu sellele, et päris paljudele filmidele järgnevad vestlused filmitegijatega, et oma vaatamiskava koostamisel soovitan sellega arvestada. Ja muidugi toimuvad ka eriüritused, mälumäng tuleb ja raamatuesitlus ja mõnedki vastlusringid. Halbade filmide sõpradele soovitan näiteks arutelu "Kui halb film on hea".

Kogu kavast saab kõige parema ülevaate siit.

Ma ise asetan hirmus olemise osas erilised lootused näiteks sellele.


Aga kõigile tublidele hääletajatele annan teada, et tulemused on lukus. "Irishman" võitis, aga see raibus on kolm tundi pikk, nii et ma lihtsalt ei ole jõudnud ta vaatamiseni ja kirjutamisega on üldse selline lugu, et lugege Reaktorit/Erektorit. Mul on juba järgmise kuu õnnitluski valmis ning lähimas tulevikus lähebki ikkagi nende õnnitluste peale ka suurem osa energiast. Mis ei tähenda, et vahel siin blogis ei võiks ootamatuid postitusi tulla. Aga selliseid lühemaid ja tihedamaid purskeid leiab endiselt twitterist @OnuKalver ja et veel rohkem valikuid ja killustumist oleks siis juba paar nädalat ka keskkonnast letterboxd.