Kes magab hõbehallis / Who is Sleeping in Silver Grey / Bai tian zong shi tai guo man cahng (2021)

Panin selle teksti kirjutamise taustaks endale Ilja Beshevli mängima. Kui on ikka vaja end õigesse meeleollu timmida, siis on muusika selleks täpselt õige abivahend. Filmides ju samamoodi, muusika võib stseeni muuta rõõmsaks ja helgeks, täpselt sama stseeen mingi teise helitaustaga võib aga jätta hoopiski kratsivalt ebamugava tunde.

Jane Campioni filmi „Piano“ peategelane on valinud vaikimise ja tema ainus suhtlusvahend välismaailmaga on klaver. „Kes magab hõbehallis“ peategelane Cheng Die oskab rääkida küll, aga selles filmis teeb suurema ja olulisema osa rääkimisest muusika. Cheng Diel on justkui kaks häält, üks rääkides sõnadega ja teine klaveril mängides. Tõeliselt jäädakse teda kuulama siis kui ta mängib. Cheng Die teine hääl on see, mida on kuulda, see on hääl mis puudutab. Näiteks selles külas kuhu ta olude sunnil pealinnast õpetajannaks saadetakse. Tema rääkimist praktiliselt ignoreeritakse, aga terve küla tuleb kokku kui Cheng Die klaverit mängima hakkab.

Filmis on stseen, kus mees istub klaveri taga, naine seisab ja lavastaja ei lase neil mitte sõnades omi mõtteid ja tundeid väljendada vaid mees mängib klaverit. Või stseen matustelt, kus naine läheb koju, istub klaveri taha ja elab seal oma tunded välja.

Ega alati ei leiagi õigeid sõnu, mingeid mõtteid ja tundeid ongi keeruline sõnastada, ses mõttes on kaval lasta muusikal rääkida, lasta sõnadel justkui sõrmeotste kaudu välja voolata. Umbes sarnane kirjutamisele, kui sõrmed liiguvad klaviatuuri kohal justkui isenenesest, peab vaid püüdma mõtetel järel püsida.

Mitte alati ei ole lavastaja otsus oma film mustvalgena üles filmida vaatamisel arusaadav olnud. Halvemal juhul jätab see mulje kunstlikult kunstilise sügavuse püüdmisena. Aga filmi, mille üheks kandvaks osaliseks on klaver, klaverihelid puhul tundub ainuvõimalik, et ta on mustvalge. Katie Melua on laulnud „piano keys are black and white, but they sound like a million colours in your mind“.

*tekst ilmus Tartu Postimehes 25.11.2021

Rebi lahti ja unusta / No Looking Back / Оторви и выбрось (2021)

Mõni aasta tagasi linastus PÖFFil Kirill Sokolovi film „Kärva maha, paps“. Toona ma seda ei vaadanud, aga praegu on tunne, et selle vea peab parandama, sest „Rebi lahti ja unusta“ on nende ridade kirjutamise hetkel selleaastase festivali kõige enam muljet avaldanud vaatamine olnud.

Naine pääseb vanglast välja täis optimismi tuleviku suhtes, on ta jõudnud nende nelja aasta jooksul ühes suures linnas elava mehega kirjasõbraks saada ja see on naise ja ta tütre Maša enda juurde elama kutsunud. Ootamatult muutub probleemiks aga see, et Maša on ema vanglasoleku ajal olnud väikses külas elava vanaema hoole all ja too ei taha midagi kuulda sellest, et laps tema käest ära võetakse. Rahaga meelitades ja toore füüsilise vägivallaga ähvardades saab vanaema endale liitlaseks naise abikaasa, kelle silma peast torkamise pärast naine üldse vangi saadeti ja vägikaikavedu saab alata.

Filmi toon on hästi lopsakas – kirkad värvid (rohi mürkroheline, taevas kirgassinine, veri karmiinpunane), tegelased samuti võimendatud, täpsem ehk isegi öelda, et mitte tegelased aga tüpaažid, mis kombineeritud mul „Kill Billiga“ seostuvate elementidega (silmaklapp, madu ja abikaasade vaheline „lembestseen“) püüdsid luua muljet, et tegemist on ühe lustliku ülevõlli möllufilmiga. Paras popkorni krõbistamise taustaks vaadata.

Aga ma arvan, et see oli Kirillil planeeritud mustkunstitrikk, kõik see toorelt silma paiskuv kirevus on mõeldud lihtsalt vaataja eksiteele viimiseks. Pigem viitab see kõik hoopis sellele, millise taseme emotsioone filmis käsitletav teema osalistes tekitab. Ongi maailma kõige tähtsam teema ja nii ongi kõik aistingud võimendatud ja raske on näha reaalsust sellisena nagu ta päriselt on. Ja siis ongi värvid nagu „Suures Maalritöös“ ja täiskasvanud inimesed käituvad nagu pooletoobised. Oma tahtmise läbisurumine muutub kõige olulisemaks ja seisukohtadest taganemine mõeldamatuks.

Kuni „võiduka“ lõpuni välja.

*tekst ilmus "Tartu Postimehes" 24.11.2021

Inimene ja pilv / The Cloud & the Man / Manikbabur Megh (2021)

Praegu seda teksti kirjutades istun akna all ja vaatan inspiratsiooni otsides kaugusse. Taevas on ühtlaselt hall, need paar puud, mis paistavad on kõik oma lehed talveks valmistudes maha visanud ja see must prügikott, kuhu kellegi hoolsad käes on need lehed kogunud on nukralt röötsakil.

Ma ei tea, mis hetkel India lavastaja Abhinandan Banerjee nägi pilve ja mõtles, et jah, sellest pilvest ma teen filmi. Aga mulle meeldib mõte, et see toimus samuti mõtteid kogudes aknast välja vaadates.

„Inimene ja pilv“ on selline film, mida peab tunnetama, millega on vaja jõuda ühele lainepikkusele. Peategelane Manik näeb ühel päeval taevas pilve ja talle tundub, et see pilv jälitab teda. Jabur ju. Ratsionaalse analüüsiga ei olegi siin midagi teha. Võib valida aga peategelasega kaasa kulgemise.

Manik praktiliselt ei räägi, üldse esimest korda me kuuleme tema häält kui ta luuletust loeb. Jällegi koht kus võiks hakata mõtisklema selle üle, et miks lavastajalt selline valik. Mida see peategelane on põhimõtteliselt hääletu. Aga kui vähegi suudate, siis jätke see mõtisklus kunagi hilisemaks. Film ise tundub kuidagi nii õrn ja habras, justkui liblikas, mis on sulle peo peale lennanud ja sa ei julge õieti hingatagi, saati siis veel analüüsida, et kus see liblikas nüüd tuli ja mis liiki ta võiks olla ja miks ta just sinu peo peal maandus.

Täpselt nagu pilve võib võtta valguse varjajana aga ka varju pakkujana võime me ju ka Maniku puhul otsustada lihtsalt temaga kaasa rõõmustada. Filmis on üks tohutult helge stseen, kus Manik ärkab vihmasaju hääle peale, tormab katusele oma taimede keskele, seisab seal, laseb vihmal enda peale langeda ja naeratab.

Asjad on siin filmis tähtsad, õigemini küll asjadest lahti laskmine. Manikul on riiulis ikka väga veidraid mälestusesemeid, aga ta jõuab lõpuks selleni, et tal ei ole neid asju vaja. Ta on leidnud endale midagi, mis ta siiralt õnnelikuks teeb ja ma ei osanud seda filmi vaadates teha muud kui olla koos temaga õnnelik.

*tekst ilmus "Tartu Postimehes" 18.11.2021

Vee peal / On the Water (2020)

Kuidas keegi, aga mina olen Eesti filmi suhtes absoluutselt erapoolik. Ma lähen teda alati vaatama selle ootusega, et näen midagi head. Ja isegi kui film tervikuna on kaheldava väärtusega, siis midagi toredat või positiivset temast ikka leiab.

Seda enam hea meel on selle üle, et värskelt „Vee peal“ näinuna ei pea hakkama kivist vett välja pigistama. Siin ei ole kahelda ega kõhelda midagi. Algusest lõpuni väärt vaatamine. Arvestades milline hulk kvaliteetset kodumaist kino on üldse viimaste aastate jooksul kinodesse jõudnud, siis ehk on nüüd aeg lõplikult loobuda mõttearendustest igavast ja hallist Eesti filmist, mis venib ja venib lõputult ja kuhugi välja ei jõua. Näiteid hoogsatest, sisukatest ja mis kõige olulisem, vaatajaile korda minevatest filmidest on sedavõrd palju.

Ajal kui kilekott oli staatusesümbol ja järjekorras seismine eestlaste rahvusspordiala elab Andres vanaema-vanaisa hoole all ühes väikses eesti linnas. Poisi isa jäi Venemaal kadunuks, ema on Rootsis ja poiss ise ei suuda kuidagi õppimisele keskenduda. Vähemalt järv lähedal, kuhu saab koos maailma kõige targema lollipaberitega mehega kalale pageda. Sest vee peal on lihtne, aga vaat', maa peal, siin saab elu su kohe kätte.

Ja seal elus on kõike – surma ja valu ja kadedust, aga ka siirust, rõõmu ja armastust. Olgu siis „Huckleberry Finni“ lugemise pärast pahandustesse sattunud Valter või järvepõhjast välja tõmmetud autoraadio elule putitanud Kolla või malemängu entusiast ja masturbatsioonivastane Papa kui nimetada vaid mõned värvikatest tegelastest, kes kõik Andrese kasvamist ühel või teisel moel mõjutasid. Nende kõigi elud läksid mulle korda, keegi neist ei mõjunud kohatäitena ja kellegi osas ei tekkinud tunnet, et on ikka jobu.

Ekraanil toimetasid päris inimesed oma päris tegemistega ja vaatajana sa oled kurb kui neil läheb halvasti ja rõõmustad kui midagi õnnestub. Nemad ei muuda maailma suurte otsuste ja tegude läbi, aga nad mõjutavad oma igapäevaste tegemistega ümbritsevate inimeste elusid ja et nad keegi ei ole oma põhiolemuselt halvad ega taha teistele halba, siis pigem on see muutus positiivses suunas.

Kõige parem reklaam filmile on minu meelest aga see, et näitlejad ise nautisid niiväga loomisprotsessi, et vähemalt kahes stseenis ei suutnud nad kaamera ees oma rõõmu peita ja naeru pidada.

tekst ilmus 27. novembri Tartu Postimehes

Sõna sõna vastu / Submission / Submissão (2020)

Ma usun, et igaühe tuvusringkonnas on vähemalt üks inimene, kes võimaluse korral uhkusega teavitab, et tema õudusfilme ei vaata. Et ta ei saa aru, miks selliseid filme üldse tehakse. Ja kes on need inimesed, kes neid vabatahtlikult vaatamas käivad?

Pöffi veebilehel kasutatakse „Sõna sõna vastu“ žanrimääratlusena draamat. Ilmselt siis kartusest mingit hulka publikut eemale peletada, sest sisuliselt on tegemist ikkagi õudusfilmiga. Mitte siis sellisega, kus hokimaskis maniakk metsas poolpaljast neidu taga ajab, vaid sellisega, kus õudus leiab aset kõrvalkorteris, kurjategija ja ohver on täiesti ontlikud ühiskonna liikmed ja keegi ei tule selle pealegi, et midagi võiks valesti olla.

Filmis on stseen, kus kübetki empaatiat üles näitamata täidetakse ankeeti selle kohta, kas pool tundi tagasi vägistatud naine on ennast pesnud, riideid vahetanud või vetsus käinud. On stseen, kus keskealine valge mees räägib kindlas kõneviisis, kuidas naine peaks end pärast vägistamist tundma. On stseen, kus mees kirjeldab üheselt arusaadavalt vägistamist, aga lõpetab oma ütluste andmise seisukohaga, et ei näe endal süüd, kuna tahtis vaid oma naisega armatseda.

Surmahirm ja sugutung olevat mingi käsitluse järgi maailma edasiviivad jõud, aga teadlikult oma iha kellegi teise tahtest ülemaks seadmine on jälestusväärne. Olenemata sellest, mis kellelgi seljas või kui palju keegi joonud või kas kunagi oli tahe mõlemapoolne.

Kuigi „Sõna sõna vastu“ on film väga keerulisel teemal, siis selliseid filme on vaja teha ja vaja vaadata, sest mida rohkem näidata valgust suletud uste taga toimuvale, seda väiksemaks jääb hirm ja vähemaks häbi. Nii et olgu siin kõhklejatele rahustuseks öeldud, et sellest vaatamisest ei jää sisse mitte kontrollimatu emotsioonide möll. Lavastaja on kenasti vältinud niigi emotsionaalsele teemale liigsete värvide lisamist. Näiteks see välispinnal kiretu käsitlus kohtusaalis on täpselt selle piiri peal, et vaatajana ei lähe sa marru. Suuresti tänu sellele, et väikeste detailidega on antud see kindlus, et naine ei ole ohvrirolli kinni jäänud. Temaga on juhtunud midagi kohutavat, aga ta ei lõpeta selle pärast edasi elamist.

tekst ilmus 23. novembri Tartu Postimehes

Autoportree / Self Portrait (2020)

Silmad on hinge peegel. Enam selgemalt ei ole võimalik seda ütlust visuaalselt tabada kui stseenis, kus Lene Marie pärast arstliku ülevaatust koridoris kaamerasse räägib. Temas oli hirm, et läheb nii nagu alati on läinud ja ta jäetakse mingiks ajaks ravile, aga see puhas kergendus tema silmis sel hetkel on tõeliselt helge moment. Oma osa selles, et Lene Marie silmad on nii väljendusrikkad tuleneb otseselt tema haigusest. Noor naine on anorektik. Ja tema silmad on ta näo ja keha suhtes ebaproportsionaalselt suured. Ja enamasti on neis silmis väsimus ja kurbus ja ebakindlus.

Tema haigus ei defineeri aga Lene Maried inimese ega loojana ja ta ise ütleb selle samuti korduvalt välja, et ta soovib, et teda hinnataks ainult ta ande põhjal. Lene Marie on nimelt väga andekas fotograaf. Kellele, nagu ilmselt enamikule loojatele on oluline, et hinnataks mida ja kuidas ta pildistab, mitte kes pildistab.

Lene Marie puhul muudab selle muidugi keerulisemaks fakt, et ta on päris tihti ise oma kaamera ees. Ja need on väga ausad ja mõjusad pildi. Tema teostest näituse kokku panna aidanud fotograaf näeb neis seoseid Caravaggio maalide ja rõhutab piltide religioosset efekti. Naine ise soovis lihtsalt aega peatatada ja leidis lahenduse fotograafias, sest hea foto suudab aega nii peatada, et tabatud hetk hiljem selle foto vaatajat kõnetab ja selle hetke peale mõtlema panna. Tunnistan ausalt, et minu esimene reaktsioon Lene autoportreid nähes oli uskumatus. Need ei saa olla päris pildid. See seal ei saa olla päris inimene. Need tundusid liiga unenäolised, pigem maalid kui fotod. Isik neil fotodel oli pigem pärit vaimude maailmas kui siit, meie elavate hulgast. Ja alles siis jõudsin ma selleni, et märkasin valguse ja värvi ja ruumi kasutamist, mis kõik aitasid Lene Mariel neil fotodel veelgi rohkem esile tõusta.

Kindlasti ei ole „Autoportree“ selline helge film, mis toob päikese pilve tagant välja, aga Lene Marie lugu oli selles mõttes õnnelik, et tal oli sedavõrd palju sisemist jõudu ja tuge oma lähedastelt, et ta leidis selle ühe asja, mille abil lootis oma haiguse seljatada. Ja see on kõige olulisem, mis sellest filmist kaasa võtta. Olge vajadusel see tugi või otsige seda tuge.

*tekst ilmus 13.augusti Tartu Postimehes

Nähtamatu elu / Invisible Life of Eurídice Gusmão (2019)

Hommik. Sa istud köögilaua taga, värske leht ees ja aurav kohvitass käeulatuses. Kannäe, Tartuff algab täna. Mingi Brasiilia film. Lavastaja Karim Ainouzi. Kahte peategelast kehastavad Carol Duarte ja Julia Stockler. Põhineb Martha Batalha raamatul. Täiesti võõrad nimed. Aga kohvi lõhnab hästi. Kohvioad tulevad ju ka Brasiiliast. Raadios mängib Singer Vingeri „Mina pean sambat tantsida saama“. Ümised seda kaasa ja otsustad, et aitab sellest kehvast suusailmast küll. Õhtul ootab Sind Raekoja plats, Suhkrupea mägi ja Copacabana rand. Vihmakeebi peab muidugi kotti pistma.

Õhtu. Film läheb käima. Hmm, oodatud karnevali ei paista kusagilt. On hoopis kaks õde, kes peavad hakkama saama sellega, et nende unistustel ei ole selles eelmise sajandi keskpaiga Rio de Janeiros kohta. Guida julges unistada armastusest ja nüüd ei ole tal enam oma koduski kohta, sest tema isa ütles nii ja tema ema ei öelnud midagi. Euridice on lootustandev pianist, kes unistab Viini Konservatooriumist, aga tema koht on seal kus tema abikaasa ütleb, et see on. Meeste tehtud otsuste tõttu lahutatakse õed teineteisest ja nüüd peavad nad hoidma kinni ja leidma lohutust lootusest, et teine elab oma unistuste elu.

Filmid, mille vaatamist tuleb alustada küllalt puhtalt lehtelt sunnivad minu kogemuse põhjal keskmisest rohkem keskenduma. Kui ei ole varasemast tuttav lavastja käekirja või näitlejate mänguga tuleb looga kaasas püsimiseks ja oluliste detailide tabamiseks kogu tähelepanu filmile suunata. Ilmselt ei üllata see kedagi, et Guida suur armumine lõppeb nii nagu ta lõppeb. Huvitav on aga jälgida kuidas kojusaabumise stseen välja mängitakse. Mina näiteks ei ole nii intensiivset kala rappimist varem näinud.

Ühest kokkuvõttest jäi filmi žanrimääratlusena silma melodraama. Melodraama vihjab minu hinnangul aga emotsioonide forsseerimisele. Samas ei tundnud ma küll vaatamise ajal, et siin nüüd kuidagi üle pingutati, et päris inimesed päris elus nii ei reageeri. Jättis väga elulise filmi mulje. „Nähtamatu elu“ kangelannad püüavad mitte lasta elul endast üle sõita. Ja just see elulisus võikski vaatajana kaasa haarata. Sa tahad, et õdedel läheks hästi, tahad, et Euridice saaks konservatooriumisse sisse, tahad et õed saaksid uuesti kokku, tahad, et need lollakad mehed leiaksid endast niipalju jõudu ja julgust, et tunnistada oma vigu.

*tekst ilmus 10.augusti Tartu Postimehes 

HÕFF 2020

Kas klaas on pooltäis või pooltühi? Et kui õiget HÕFFi kogemust ei saa, siis ei ole mõtet ka selle veebivariandiga ponnistada? Sõltub, kas sa oled Urmas E. Liiv või Mart Sander. Täpsed tsitaadid võite järelvaatamisest järele vaadata, aga Urmase arust oli tegemist super asjaga ja Mart leidis, et festival jäi olematuks. Eks see Discordis filmide vaatamise taustaks jutustamine natuke aitas, muidu oleks tõesti olnud suvaline diivanil vedelemise ja filmivaatamise nädalavahetus.

Aga kuna festival oli põhimõteliselt valmis ja leiti ka toetaja, kelle abil filmid vaatajateni toimetada, siis pigem on ikkagi heameel, et selline katsetus on tehtud ja nähtud. Korraldajate endi lootused on eeskätt sellel, et inimesed, kes muidu ei oleks Haapsallu kohale tulnud nüüd oma õdusast kodust mõne filmi ikka ära vaatasid ja võibolla järgmisel aastal otsustavad päriselt kohale tulla. Minu enda arvates oli selline formaat eeskätt hea selleks, et nüüd järgmine kord kui lastakse päriselt keldrisaalis mõnda friigifilmi vaadata, oskad eriliselt hinnata seda füüsilist kohalolekut. Ja seda, et sinu ees ja taga ja külje peal on inimesed, kes täpselt õigete kohtade peal naerda oskavad ja mõne täpselt õige koha peal hiilgavalt vaimuka märkusega vaatamiskogemusele lisa annavad.

Ehk et jääb igaveseks teadmata, kas mõni neist filmidest, millest treileri või sisukokkuvõtte põhjal oodatud elamus reaalsusega kokku ei läinud oleks kohapeal hoopis parema mulje jätnud. Aga las need filmid olla. Räägin hoopis neist filmidest, mis jätsid ühel või teisel põhjusel praegugi hea mulje.

Ukraina film "Võõras" / "Сторонній" oli silmale ilus. Kannatas küll selle all, et lavastaja suskas sisse mingeid elemente, mis jäid kuidagi ripakile ja mõnedki dialoogid läksid väga unenäoliseks ära. On küll originaalne mõte panna peategelane ühele kõrvaltegelasele sellega muljet avaldama, et morses number 136 kopsida, aga rohkem see morsepüss pauku ei teinud. Värvide kasutamine ja stseeni komponeerimine oli lavastajal aga käpas.

See viimane kehtib ka "Neela" / "Swallow" lavastaja kohta. Film, mida ma esiti ei planeerinud vaadata. Kartsin et läheb liigselt bodyhorrori radadele ja enamik auru kulub selle kujutamisele, mida kõike on võimalik alla neelata. Ei läinud, läks hoopis seda rada, et neiu, kel kõrvalseisjate arvates oli kõik olemas, mida üks neiu ihaleda võiks, täitis oma päevi sellega, et valis tulevasse lastetuppa kardinaid. Ja ühel hetkel asus tühjust endas täitma erinevate mitteseeduvate esemetega. Üks eriti meeldejääv kõrvaltegelane oli selles filmi ka, mees, kes tuli peol juurde ja palus end kallistada, sest ta tundis end üksi. Täitsa jabur ju. Kes teeb nii? Keegi, kes tunneb end nii üksi, et on soovib ükskõik kellelt kallistust, et end korrakski veidi vähem üksi tunda. Päris hiilgavast saavutusest jäi puudu ainult hiilgav lõpp. Praegune vihjas minu hinnangul sellele, et nüüd ongi korras. Minevik on selle teoga selja taha jäetud.

Mineviku, ehk siis kaheksakümnendaid, embas aga kahel käel selleaastane suurim üllataja "VHYes". Täiesti juhuslikult vaatamisse sattunud film oskas hiilgavalt kombineerida nostalgitsemist ja üllatamist. Minu jaoks on need vastandlikud mõisted, nostalgiline on ju midagi vana head, lapsepõlvest tuttavat ja see peaks olema selline soe ja turvaline tunne, mida mingid ootamatused ei lörtsi. Aga kui seda lörtsimist teha nii elgantselt vinti peale keerates, siis on see ainult kiitust väärt. Dennis Rodmani ma ei saa enam kunagi sama pilguga vaadata.

Minu jaoks väga üheksakümnendate hõnguline "Õiglus" oli mõnes mõttes täpselt selline nagu ühelt õhinapõhiselt amatöörfilmilt oodata võibki. Adi dress ja narmastega nahkjakk ja vana hea jätan- pättidele-mulje-et-lasin-oma-tüdruksõbra-maha süžeepööre. Aga kurat, seda õhinat ja hoogu oli siin ikka mitme filmi jagu. Selle ajaga, mis mõni lavastaja oleks alles üldplaaniga jahmerdanud on Toomas Arial kolm stseeni läbi mängitud nagu niuhti. Eriti kiidan pätibande bossi pühendumist oma personaalse oliivivaru stseenist stseeni kaasa tassimisel.

Minu isiklik lemmik Lovecrafti sulest on küll "Hullumeelsuse mägedes" ja ma sinisilmselt loodan, et vast del Toro ikka ühel hetkel kaamera kuumaks ajab ja selle filmimatu loo üles filmib, aga ega "Värv ilmaruumist" / "Color out of Space" filmimatu olemises palju maha ei jää. Loo peategelaseks ongi ebamaine värv. Kirjeldamatult ebamaine. Aga Richard Stanley sai sellega hakkama. See oma põhiolemuselt lilla toon mõjus täpselt piisavalt ebameeldivalt. Stanley on selles vastikult võõriku tunde tekitamises üldse osav.
Tema M.A.R.K. 13 ajaks ilmselt T-800'lgi une ära. Ja M.A.R.K. 13 ei saa magada, sest tal on hirm, et kohe tuleb voodi alt välja Nicholas Cage ja näitleb endal põrna pooleks. Kuigi, mõne Not-the-Bees-Nicki  võimsama rollisoorituse võrdluses võtab mees siin filmis ikkagi suhteliselt rahulikult ja olukorra tõsidust arvestades üldse mitte põhjendamatult hooti hulludes. Kui su lemmikalpakad ikka Norra teadlaste poolt jää seest välja kaevatud olendit meenutama hakkavad ajab kopsu üle maksa küll.

Ning viimase äramärkimisena saagu siia kirja türgi "Mõõk ja Lõvikäpp" ehk "Lõvimees" / "Kiliç Aslan" ehk "The Sword and the Claw" ehk "Lion Man". Klassikaline näide kulunud käibetõest, mille kohaselt on heal lapsel mitu nime. Sellest, miks see ja paljud teised toredad filmid on head saab kuulata vaadata siit. Siin praegu arendaks boonusena ehk lõpuni mõtte, et miks hästi tehtud halb film võib olla huvitavam ja ootamatusi rohkem täis, kui üks traditsioonilisemas mõttes hea film. Halva filmi tegijad ei lase end mingil igapäevaelu loogikal segada. Kui lavastajal on ikka silme ees mingi eepiline stseen, siis ta filmib selle üles ja teda ei huvita seejuures, mida härrased Newton, Einstein või Darwin sellest arvavad. No et kui väga Andres ka ei sooviks endale nelja kätt, et veel rohkem künda ja külvata, siis Tanel Toom enda filmis sellist asja lubada ei saanud. Mina isiklikult vaataks aga hea meelega versiooni "Tõest ja Õigusest" kus Krõõt tuleb Vargamäele perenaiseks tagasi.

Järgmine HÕFF on muideks välja kuulutatud ja toimub 30.04 - 02.05 loodetavasti taas Haapsalus. Nägemiseni.

Enne... / Before Sunrise (1995), Before Sunset (2004) ja Before Midnight (2013)

See on küll natuke üllatav. Miks ei huvita kedagi kuidas Jesse ja Céline uuesti kokku said? Nende juhusliku kohtumise ja armumise lugu sai tublisti hääli ja triloogia viimane, korralikult karile jooksnud suhte lugu samuti, aga selle juhusliku taaskohtumise ja üheksa aastat ootel olnud tunde taaspuhkemise lugu ei saanud ühtegi. Aga pole põhjust muretsemiseks. Erinevalt koalitsioonilepingutest ei pea ma kompromissidele minema ja võin kõigist kolmest filmist kirjutada. Sest ma vaatasin nad tegelikult ju kõik ära. Jah, see ei ole kohustuslik ja ilmselt on triloogia teist ja kolmandat võimalik vaadata ka nii, et eelmisi näinud ei ole, aga kindel soovitus on vaadata esiteks "Before Sunrise" (1995), sellele otsa "Before Sunset" (2004) ja lõpetuseks "Before Midnight" (2013).
Üks kino kirjutamata reegleid on "näita, ära räägi". Sellele on loomulikult võimalik tuua tohutus koguses vastuväiteid ja -näiteid (enamik õudusfilme ja nende koledad CGI kollid näiteks), aga üldiselt on see selline reegel, mida tohib väga teadlikult rikkuda. Vastasel juhul sünnib jõletis nagu "Destination Wedding" (2018).

Pealtnäha väga sarnased filmid, kaks inimest saavad kokku ja räägivad. Vahe on selles millest ja kuidas need vestlused toimuvad. Päikesetõusu eel kaks inimest kohtuvad ja liiguvad läbi öise Viini ja nende vestlus on orgaaniline ja elav ja õrritav ja üksteist proovilepanev. Nad räägivad selleks, et üksteist tundma õppida, mitte selleks et vaatajat lõbustada.
Filmi (ja terve triloogia) üks paremaid stseene leiab aset aga siis, kui kumbki ei räägi. Sõnadega vähemalt mitte. Plaadipoe kuulamisnurgas panevad Jesse ja Céline ühe vinüüli mängima ja kuulavad seda. Räägivad aga näoilmed ja silmad. Vilksamisi heidetud pilgud ja suul värelevad naeratused. Vaatajana sina juba tead, mida need kaks seal ekraanil veel ei ole julenud välja öelda või milles nad ise veel päris kindlad ei ole. Et side on olemas.

Ja kuigi see üks ühine öö saab otsa, mida nad kumbki magamise peale ei raatsinud raisata ja vaksalis sõlmitud kokkulepe ei toimi ja mõlemad elavad üheksa aastat oma elu eraldi, siis üheksa aastat hiljem enne päikeseloojangut uuesti Pariisis kohtudes on see side endiselt olemas. Oluline vahe on aga selles, et kui Viinis kohtudes oli ainuke kohustus millele mõelda see, et Céline peab hommikul rongi peale jõudma, siis nüüd üheksa aastat hiljem on muutujaid oluliselt rohkem. Céline on suhtes ja Jesse on abielus ja poja isa. Ehk et lisaks ajalisele piirangule hakkab mängima ka see teadmine, et võibolla on nende võimalus juba möödas, täiesti kindel on aga see, et rohkem võimalusi neile kahele ei tule. Jällegi on vaataja väikeses eelisseisus, sest suhteliselt kiiresti saab selgeks, see mida Jesse ja Céline tahavad. Mängu ilu ja valu saab tulema sellest, kas ja mida nad selle tahtmise saamiseks on valmis ohverdama. Ja kuidas otsuse tegemist järjest ja järjest edasi lükatakse, kuidas aega venitatakse. Kuidas tegelikult on otsus tehtud, aga hirm hoiab tagasi.

Sest üheksa aastat hiljem on argipäev kohal. Varasemad teod ei ole Pariisis tehtud otsusega olematuks muutunud ja enne keskööd peavad Jesse ja Céline jõudma selgusele, kas see ebatäiuslik elu on selline, mida nad teineteisega edasi tahavad jagada. Ma ei usu, et mingite asjade mõistmiseks on vaja need ise läbi elada, aga näiteks Sophie valik sai kohe hoopis teise dimesiooni juurde, kui mul endal lapsed sündisid. Filmis on Jessel ja Célinel kaks tütart ja Jessel poeg eelmisest abielust ja Céline kaalub töökohavahetust ja neil mõlemal on oma nägemus sellest, kuidas elu peaks edasi kulgema. Kindlasti ei kujutanud aga kumbki toona Viinis ega ilmselt ka Pariisis ette, et nende elud selliseks kujunevad. Ning just see vahe nende unistuste ja lootuste ja reaalse elu vahel on see, millega mõlemil on keeruline toime tulla. Kuidas sa lähed edasi, kui mälestus Viinist on tuhmunud?

HÕFF 2019 järelvaade

Tere, kallid HÕFFi sõbrad. Aprilli viimasest nädalavahetusest on juba natuke aega möödas ja järgmise aasta festivalini veel kübeke minna. Täpselt õige aeg rääkida sellest kuidas HÕFF 2019 möödus.
Kevad tuli sel aastal pisuke teisiti, kui välja arvata üksainuke film, siis nagu blogistki näha oli, siis võtsin sel aastal maru rahulikult. Jälgisin ja vajutasin "like" küll enamikele HÕFFiga seotud uudisnuppudele, aga eeltööd tegin minimaalselt. Ei mingit treilerite vaaatmist, ega vaatamiskava koostamist. Päris viimaselt hetkel tuli küll Helmutil mõte, et kes muu võiks Indoneesia kvaliteetmärulit "Rambu" sisse juhatada, kui mitte sellesinatse kvaliteetblogi autor ja siis pidin sinutorus oleva nuditud versiooniga end kurssi viima, et pahaaimamatult filmi vaatama saabunud inimeste vaatamisnaudingut mõned minutid edasi lükata, aga sellega festivaliettevalmistus ka piirdus.

Päris mõnus oli sedasi peaaegu puhta lehena reede lõunaks Haapsallu saabuda. Tugevamad oli juba neljapäeval alustanud - Eesti oma natsizombie lühkariga "Reich of the Dead" ja sellele järgnenud 20 aasta juubelit tähistavad "Matrixi" erilinastusega. Muide, kel film veel Haapsalus nägemata jäi, siis vudinal 22. juulil Aparaaditehasesse, Elektriteater näitab seal välikino ja ma ei näe küll praegu, mida paremat võib kellelgi ühel sumedal suveõhtul teha olla, kui vaadata kuidas nahksetes mantlites Neo ja Trinity mööda seinu jooksevad.

Aga nüüd tagasi nende filmide juurde, mida mul õnnestus Haapsalus näha. Kuigi selle "Casa de sudor y lágrimas" osas oleks õigem öelda, et õnnestumine oleks olnud selle filmi mitte nägemine. Algus lubas nii mõnusat sadistliku väikest vanamutikest, aga mandus kuhugi religioonipunnituse sisse ära. Natuke nagu ühte korraliku Eesti filmi oleks vaadanud. Pikad kandvad pausid ja tähendustest tiined staatilised stseenid. Aga miks või kellele?

Mul on ikka vaja sellist lihtsamat filmi, et pärast rahulolevalt kiita et voh, see oli mõnus. Sest no ikka on ju mõnus vaadata, kuidas näljast hullumas trio tõmbab kõrsi, et kelle kolmest ülejäänud kaks ära söövad. "Harpoon" läheb kohe alguses lõuahaagiga käima ja mitme toreda vimka toel hoiab lõpuni huvi üleval. Järjekordselt sai küll tõestust väide, et ameeriklaste ettekujutus alkoholist ja selle tarbimisest on ei tea kust pärit. Kolmik on päevi söömata joomata olnud ja siis hakkavad kulinal pudelist viskit kulistama, nii et silm ka ei pilgu.

Mida ameeriklased aga oskavad hästi teha on superkangelaste filmid. Isegi kui neil raha väga palju ei ole, siis puhta tahtejõu ja ilmselt ka kübekese maagia abil õnnestus "Friikidel" vägagi effektne välja näha. Mis on natuke kurb. Sest sättides siia kõrvale sellesamuse "Reich of the Deadi" või ka aastaid nokitsetud "Karva" on see vahe mäekõrgune ja reaalselt ei ole ka mingit varianti, et kunagi meil sellisel tasemel žanrifilm valmiks. Ma ise loodan kas "Blairi Nõiafilmi" laadse etnoõuduse või siis "Free Fire" tüüpi suletud pinnal toimuva madina peale.

Või siis nende kahe sümbioos, umbes nagu "The Wind". Selle festivali kõige kõhedam film. Tõsi, olid mõned sellised klassikalised tuul lööb majakese ukse hirmsa pauguga lahti ehmatusstseeni, aga üldises plaanis, täpselt parasjagu oma elukorraldusega rahulolematu naise paranoiade peal mängimist ja nende päriselt toimuvaga sidumist. Lavastaja poolt kenasti ohjes hoitud, et mitte kalduda sinna "ah see kõik toimub tema peas" mädasohu.

Oletada võib, et "Musta metsa" peategelanna oleks andnud mõne vähemolulisema kehaosa selle nimel, kui kogu see tema filmis nähtav jant oleks ainult tema peas toimunud. Sest see oli ikka päris hull jant. Ontlikus lõbustusasutuses toimunud veresaun ja öö läbi voodi all redutanud pätt eriti ereda näitena. Aga ka modifitseeritud munast sündinud peterjacksonlik olevus. No ja võibolla ka see maailmaõgijast monstrum. Ja sellise emotsiooni pealt oligi paras esimene õhtu lõppenuks kuulutada.

Et siis laupäeva alustada värskena "Ameerika Narkolugudega" Ei olnud nii säravalt värsked või ülevõlli moraliseerivad kui ootasin. Mõned ajad tagasi nähtud "Perversion for Profit" näiteks oli tuntavamalt kirglikum. Siin oli rohkem sellist teeme ära maiku. Tundsin end umbes samuti kui need keskkoolinoored, kes ühe pahedest priiks saanud naisterahva loengul pingil lösutasid.

Kes teab aga rohkem pingil lösutamisest kui "Öövaht"? Mis seos on sel küsimusel filmiga ja miks on see film eesti keelde tõlgitud Öövahiks jäägu huvilistele mõistatamiseks. Laibalahkaja oleks ju oluliselt meelitavam pealkiri? Mina lasin end meelitada intrigeerivast sisukokkuvõttest ja takkajärele tarkusena lasin ilmselt ootused liiga üles kütta. Aga kõigepealt soovitame vaadata treilerit, sest nõrganärvilistele see film kindlasti ei sobi. - tunne oma publikut, ütleks ma selle peale, nõrganärvilised olid selleks nädalavahetuseks Haapsalust niiehknaa pagenud.

Öövahile järgnes aga üks minu jaoks oodatumaid seansse - "Väikesed Luupainajad: Parimad Rahvusvahelised Lühifimid". Peale selle, et lühifilm vendadele Novoditele meeldima peab, muid valikukriteeriume minu teada ei ole, mis on ütlemata vahva ja loob soodsa pinna üllatusteks. Lisaboonusena ka see, et lühifilmil pole aega muneda, vaid peab kohe algusest peale vaataja munepidu pihku saama. Höhöhh. Soomlased ikka oskavad. "Helsinki Mainsplaining Massacre" oli selleaastase valiku eriline rosin. Prantslaste "Acid" väärib ka esiletõstmist, kuigi osalt lasti seal mõned nurgad dramaatilise efekti saavutamiseks sirgeks.

Natuke kummaline on ka, et ajaloolise kuvandi kohaselt ordnungist lugu pidavad sakslased filmi "A Young Man With High Potential" ühe olulise nurga sirgeks lasid. Erutuse tekitamise skaalal sinna
"Man Bites Dog" klassi asetuv seksistseen lihtsalt ei veenud. Sellele eelnev ja järgnev, seda ma usun. Seks ise - Piet on hiilgava ajupotentsiaaliga arvutiteaduse tudeng - isegi IT tudengist, ei usu. Üldmulje selle tõttu veidi kannatas, aga kokkuvõttes kindlasti palju rohkem nõrganärvilistele mittesoovitatav film, kui mõnigi teine.

"Head Hunteri" osas võis üldmulje veidi kannatada selle tõttu, et heli oli törts paigast ära. Törts tähendab praegusel hetkel ka seda, et dialoog või no täpsemalt monoloog oli täielikult puudu. Mitte, et seda oluliselt palju oleks olnud, aga puudu ta oli. Nii et film, mida ma läksingi ainult visuaalse poole nautimise kavatsusega vaatama oli mu plaanist ilmselt haisu ninna saanud ja heliriba otsustas seepeale solvumisest näidata, et tema on ka ikkagi oluline. Pildilise poole pealt etteheited puuduvad.

Mingi tehnilise viperuse tõttu lükkus laupäevaõhtune "Rambu" linastus pühapäeva hommikusse ja mul oli vanas heas tuttavas retrosaalis võimalus esmalt mõned sissejuhatavad sõnad öelda, vaatajate ootused üles kütta ja siis rahulikult saali tagumises osas nii ise filmi nudimata versiooniga tutvuda kui ka jälgida, kas vatajate ootused täituvad. Naerdi küll, nii et alles klar. Rohkem kui järgnenud "Reich of the Deadi" korduseanssi peale.

Festivali lõpetas film, mida ma vaatama läksin väga pika hambaga. Kogemus on näidanud, et aasia komöödiad ei ole üldse minu saketass. "One Cut of the Dead" näitas aga taaskord, et mõnikord tasub oma eelarvamust mitte usaldada. Ja siis veel tasub filmile aega anda. Kui esimest korda tiitrid jooksma hakkasid, siis ma vaatasin möh näoga ekraani ja ei saanud kuidagi aru, millest see ohutu eufooria ja kiidusõnade laviin. Aga siis hakkas tulema. Ma ei ole ammu nii südamest filmi vaadates naernud. Ta raisk ongi nii originaalne kui räägitakse. Pidage ainult meeles, et kui lõputiitrid jooksma hakkavad, siis tuleb edasi istuda. Ma tean vähemalt ühte meest, kes ei istunud ja ilmselt on veidi solvunud, et ma talle mingit saastafilmi soovitasin.

"Seltsimees lapsest" "Tõe ja õiguseni"

Sedapsi siis. Juubel on peetud. Argipäeva tagasi. Aga on, mida meenutada. "Seltsimees laps", "Võta või jäta", "Eia jõulud Tondikakul", "Tõde ja õigus","Lotte ja kadunud lohed", "Teofrastus", "Tuulte tahutud maa" ja muidugi ka "Pank". Ja siit on mõned nimed veel puudugi. Sellest loetelust vaid kaks ei täitnud minu isiklike ootusi. Muljetavaldava vaatajanumbri on nad aga kõik kogunud.

Tuulte tahutud maa on kõige edukam (kodumaine) kinodes linastunud dokumentaalfilm. Minu probleem temaga on aga, et puudus haarav narratiiv. Põdrad ja droonikaadrid üksi jäävad natuke väheks. Ka loodusdokumentaalist ootaks ikkagi mingit lugu. Ainult ilusad kaadrid emotsiooni ei tekita.

Väga erinevate emotsioonide tekitamisega sai aga näiteks "Pank"väga edukalt hakkama. Mulle ta üldiselt meeldis ja lugesin huviga ka järgmisel hommikul vaatamisele lisaks artiklisarja "...aga mis toimus tegelikult". "Pank" on minu silmis aga eriliselt tähtis seetõttu, et me oleme nüüd natukenegi lähemal sellele tasemele, mida Netflix ja HBO ja Amazon Prime pakuvad. Ei ole nii, et jood kalja ja kohe tulevad nipsti "The Wire" või "The Marvelous Mrs. Maisel" või "True Detective" välja. Harva kui ma mõne kodumaise sarja esimesegi osa viitsin ära vaadata, lõpuni vaatamisest rääkimata. Võite aga vabalt omas peas mõelda praegu ainuüksi nende välismaiste sarjade peale, mida viimase aasta jooksul maraton-vaadanud olete. Mõned ilmselt tulid ette. Midagi talve tulekuga ehk?

Need lohed, keda Lotte oma väidetavalt viimases täispikkas joonisfilmis "Lotte ja kadunud lohed" otsima läheb, lambaid ei söö ja sõjamehi ei grilli. Sest lotteversum on vägivallatu. Kahjuks seekordsel külastusel ka üllatustevaene. Ma ei oska kokku lugedagi mitu korda ma eelnevaid kolme filmi näinud olen ja "Leiutajateküla Lotte" on täielik kuld mu meelest. Nende kahe filmi põhimõtteline erinevus seisneb selles, et lohede film on kui joonlauaga tõmmatud. Ükski kohatud tegelastest ei mõjutanud selle seikluse kulgu ega tulemust. Ning Albertit ja Brunot ei olnud üldse kaasas. Mis seiklus see ilma kassita?

Kõigi kassisõprade rõõmuks valmis eelmisel aastal aga ka plastiliinianimatsioon "Teofrastus" Väga soe ja ilus film. Ma arvan, et isegi koerainimesed elavad kogu hingest sellele oranžile plastiliinist kassile kaasa. Turovski pealelugemine ei tule ka loomulikult kahjuks. Uisapäisa kassi võtma aga ärge minge, igaühel ei vea nagu Teofrastusel.

Muidugi, igasugune uisapäisa tehtud otsus võib väga ootamatul hetkel ennast meelde tuletada. You had sex without a condom. What did you expect? A plasma TV? "Võta või jäta". Jah, kõrvaosalistel sügavus puudub. Aga selle eest on filmis Reimo Sagor. Ehe ja usutav. Täpselt nagu lugu isegi. Minu poolest oleks vabalt võinud dokumentaalfilmiks nimetada, oleksin uskuma jäänud. Sellele dokumentaalsele tundele aitas muide ka pildikeel kaasa. Lugege kokku, kui palju on filmis stseene mis on filmitud teisest toast, läbi ukseaugu.

"Seltsimees lapse" vaatamisest saadud emotsioonide kohta on aga võimalik lugeda siit. Lugesin isegi üle ja pean oma arvamust kohendama. "Seltsimees laps" on Eesti filmi tüviteos.

Eesti jõulude tüvifilmiks saab aga "Eia jõulud Tondikakul." Ainuke film sellest alguses loetletud nimekirjast, mida ma kaks korda kinos vaatamas käisin. Nii helge film, et mul ei tule pähegi selle kallal norida. Puhas jõulumuinasjutt. Selle vaatamise ajal ma tahan uskuda, et selline koht ja sellised inimesed on olemas ja kui piisavalt palju inimesi niimoodi usub, siis see positiivsus jääb ka pärast filmi lõppu kestma. Muide, huvitava faktina, esialgsete tulemuste põhjal oleks Eia võibolla valmimata jäänud. Selle teksti kirjutamise hetkel veel on aga tegemist kõige rohkem vaatajaid kogunud juubeliprojekti filmiga.

Absoluutselt kindlalt ja absoluutselt teenitult lööb Eia suurusjärku 150000 vaatajat üle juubeliprogrammi viimane teos "Tõde ja õigus" Nädalavahetusega üksi rohkem kui 50000 vaatamist. Minge ja vaadake seda filmi kinos. See pilt ja heli ja lugu on suurt ekraani väärt. 
Mina ostsin filmile piletid "Teofrastuse" algust oodates 18. jaanuaril, pärast seda kui usaldusväärne allikas oli kinnitanud, et hommikul müüki tulnud piletitest on pooled müüdud. Boonuseks siis lavastaja Tanel Toom, kes isiklikult kohal viibis ja filmi saamisloost rääkis.

Tema keskkoolis raamatu lugemisest viilis ja meie kõigi õnneks jäi see teda häirima, sest kui ta kümmekond aastat hiljem jõudis raamatu lugemiseni, kõnetas see teda piisavalt, et stsenaariumi kirjutamise juurde asuda. Tema vestluse käigus väljaöeldud mõte, mis tol hetkel saalis naerupahvaku esile kutsus jäi mind aga häirima. Ta oli suhteliselt kindel, et noor Tanel Toom ei oleks raamatust sellist kogemust saanud kui kümme aastat vanem, aga nõustus sellega, et keskool on ainuke aeg, kus kedagi saab legaalselt lugema sundida. Ja vot just see on minu meelest põhimõtteliselt vale. Mõistmist ei saa peale sundida, saab suunata ja rääkida. Kui mina oleks kasvanud ainult kohustusliku kirjanduse dieedil, ma ilmselt jälestaks lugemist. Lasin praegu silmadega oma raamaturiiulist üle ja ei leidnud ühtegi, mida mul keskkoolis lugeda oleks kästud. Jah, mu riiul on žanriliselt veidi kaldus, aga no näiteks Edgar Allan Poe, Ray Bradbury, Neil Gaiman, Patrick Süskind ja Kazuo Ishiguro peaks olema kirjandustehniliselt piisvalt tasemel, et nende abil lugemisharjumust kasvatada. Ei pea kohe Dostojevski või Tammsaarega lajatama.

Minul muide oli enne filmi nägemist "Tõde ja õigus" lugemata. Pärast panin aga lugeri laadima ja läksin tõmbasin Rahva Raamatust tasuta esimese köite alla. Lugesin kuni Krõõda matusteni. Film oli kogu aeg silme ees ja tegelased olid näitlejate nägudega. Edasi aga ilmselt ei loe, liiga palju on liigliha, kirjeldusi ja tegevusliine, mis tegevust edasi ei vii, annavad veidi tausta, aga lugu ei arenda. Terve peatükk on pühendatud mingile karjapoisile, keda edaspidi enam kordagi ei mainita. Selle peatüki iva oleks raudselt saanud mõne natukenegi olulisema tegelase kaudu välja tuua. Krõõda surm ja matus on filmis üks emotsionaalseid kõrgpunkte. Kuivade silmadega Andrese palvet vaadata ei õnnestu, ukse eest laua ära kangutamine paneb lootma, et mees on võimeline natukenegi muutuma, midagigi õppima. Pearu monoloog Andrese õla najal annab Oru peremehele sügavust ja muudab ta sümpaatsemaks. Raamatus aga tõmbab Andres palvega joone alla, tema on nüüd kõik teinud, mis mehe võimuses, edasine on jumala kätes, Andres läheb hoopiski külvab edasi. Ning kuigi Pearu tekst raamatus on küllalt sarnane filmidialoogiga, siis esitatakse seda purjus inimese lällamisena ja sellisena ei mõju ta sugugi.

Kõige olulisem tarkusetera, mis mina enda jaoks "Tõde ja õigusest" üles korjasin on üteluse "Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus" tõeline sisu. Ma olen eluaeg olnud arvamusel, et Tammsaare seda täpselt nii mõtleski. Terved põlvkonnad mehi on nii mõelnud. Sittagi. Kohe järgmise lausega ütleb noor Andres kui vale see arvamine on. Ütleb nii, et isegi vana Andres saab aru.

Ma väga loodan, et need inimesed, kel on voli otsustada, kui palju raha EFI laiali saab jagada, on mõndagi neist juubelifilmidest näinud ja ükski neist on neid sedasi mõjutanud, et kinopublik ei pea nüüd järgmise juubelini mingi lahja lurri peal vastu pidama.

Halle Berry efekt

Ma olen viimasel ajal lisaks (ja vahelduseks) sünnipäevaõnnitluse kirjutamiseks vajalikule materjalile ka mõned värskemad filmid ära vaadanud. Sellised, mis juba on mõned auhinnad korjanud ja päris kindlasti korjavad mõned veel. Ja mind hakkas neid vaadates segama Halle Berry efekt. Minu enda poolt hetk tagasi sedasi nimetatud nähtus viitab olukorrale, kus kas objektiivselt märkimisväärse (või siis mingil subjektiivsel põhjusel kõigile olulistele kriitikutele erutavalt mõjunud) rollisoorituse tuules tõstetakse ka film (vähemalt ajutiselt) pjedestaalile. Näiteks nagu küllalt keskpärane Monster's Ball (2001), kus Halle muuhulgas terve filmi jooksul ühtegi karvapalli välja ei köhi ja teenis selle saavutuse eest parima naisnätleja Oscari. Mõned värskemad näited: DiCaprio ja "Revenant"(2015), Cumberbatch ja "Imitation Game"(2014), DD Lewis ja "Lincoln"(2012), Lawrence ja "Silver Lining Playbook"(2012),  Redmayne ja mis iganes tema film. Mitte just ilmtingimata halvad filmid, aga filmid, mis on eeskätt tuntud selle poolest, et keegi neis tähelepanuväärse rolli teeb.

Ja häirib mind see nähtus sel põhjusel, et valimist "BlacKkKlansman", "A Star is Born", "Bohemian Rhapsody", mis kandideerivad kõik muuhulgas 2018. aasta parima filmi Oscarile jääb neist kõige parem - "BlacKkKlansman" suure tõenäosusega tühjade pihkudega. Sest Lady Gaga ja Bradley Cooper laulavad koos seda laulu ja Rami Malek teeb Freddy maneere nagu kulda.

"Shallow" on mõjuv duett ja saan aru ka sellest, et Lady Gaga lõpulaul võib ninad lörisema panna. Bradley enesetapp (oih, spoiler) jätab mulle aga laisa stsenaristi mulje, ühtegi paremat mõtet ei tulnud, las siis poob ennast üles. Garanteeritud pisarameri. Samas, kõige elulisema näitena, Johnny Cash elas kõrge vanuseni, ei läinud lihtsama vastupanu teed, aga ei saa kuidagi öelda, et "Walk the Line" (2005) emotsionaalsel tasemel Johnny jäärapäiselt edasi elamisest tingituna nõrgemalt mõjuks.

Ei hakka oletamagi, kui palju füüsilisi ebamugavusi hambaproteesid Rami Malekile filmimise ajal (ja ka filmimisele eelnenud aastal) valmistada võisid ning oman piiritud austust igaühe vastu, kes Freddy vuntsi välja kannab, olen aga iseenda õnnetuseks seda originaalset Live Aid esinemist varem näinud (minu esimene Queeni faas oli kuskil selles vanuses, kui "Head Ended" eesti keeles ilmusid) ning ei oska seetõttu kuidagi vaimustuda filmist, mis on eelmäng ühele võimsale esinemisele ja püüab ajaloo suhtes teatavaid loomingulisi vabadusi võttes lisaemotsiooni välja pigistada. Seda ei ole vaja. Võtke see 20 minutit ja vaadake originaali. Huvitav fakt - andmebaaside kohaselt on Freddy Ramist ainult 2cm pikem. Laval on Freddy aga hiiglane.

"BlacKkKlansmani" vaadates kaasa laulda ei saa. Enesetappu keegi ei tee. Surmavat haigust kellelgi ei diagnoosita, aga emotsioon, millega filmi lõppedes tegeleda tuleb, on ehe. Sain just mõnuga David Duke üle naeru pugistada, kui juba üks idioot oma Dodgega meeleavaldajate hulka kihutab. Hmm, kui nüüd mõtlema hakata, siis need kunstlikud emotsioonid on äkki tõesti paremad. Kui oled piisavalt kaua neis marineerinud saad nad lihtsalt maha raputada ja eluga edasi minna. Heather Heyeriga võrreldes võidus.