Tere, kallid HÕFFi sõbrad. Aprilli viimasest nädalavahetusest on juba
natuke aega möödas ja järgmise aasta festivalini veel kübeke minna.
Täpselt õige aeg rääkida sellest kuidas HÕFF 2019 möödus.
Kevad tuli sel aastal pisuke teisiti, kui välja arvata üksainuke film, siis nagu blogistki näha oli, siis võtsin sel aastal maru rahulikult. Jälgisin ja vajutasin "like" küll enamikele HÕFFiga seotud uudisnuppudele, aga eeltööd tegin minimaalselt. Ei mingit treilerite vaaatmist, ega vaatamiskava koostamist. Päris viimaselt hetkel tuli küll Helmutil mõte, et kes muu võiks Indoneesia kvaliteetmärulit "Rambu" sisse juhatada, kui mitte sellesinatse kvaliteetblogi autor ja siis pidin sinutorus oleva nuditud versiooniga end kurssi viima, et pahaaimamatult filmi vaatama saabunud inimeste vaatamisnaudingut mõned minutid edasi lükata, aga sellega festivaliettevalmistus ka piirdus.
Päris mõnus oli sedasi peaaegu puhta lehena reede lõunaks Haapsallu saabuda. Tugevamad oli juba neljapäeval alustanud - Eesti oma natsizombie lühkariga "Reich of the Dead" ja sellele järgnenud 20 aasta juubelit tähistavad "Matrixi" erilinastusega. Muide, kel film veel Haapsalus nägemata jäi, siis vudinal 22. juulil Aparaaditehasesse, Elektriteater näitab seal välikino ja ma ei näe küll praegu, mida paremat võib kellelgi ühel sumedal suveõhtul teha olla, kui vaadata kuidas nahksetes mantlites Neo ja Trinity mööda seinu jooksevad.
Aga nüüd tagasi nende filmide juurde, mida mul õnnestus Haapsalus näha. Kuigi selle "Casa de sudor y lágrimas" osas oleks õigem öelda, et õnnestumine oleks olnud selle filmi mitte nägemine. Algus lubas nii mõnusat sadistliku väikest vanamutikest, aga mandus kuhugi religioonipunnituse sisse ära. Natuke nagu ühte korraliku Eesti filmi oleks vaadanud. Pikad kandvad pausid ja tähendustest tiined staatilised stseenid. Aga miks või kellele?
Mul on ikka vaja sellist lihtsamat filmi, et pärast rahulolevalt kiita et voh, see oli mõnus. Sest no ikka on ju mõnus vaadata, kuidas näljast hullumas trio tõmbab kõrsi, et kelle kolmest ülejäänud kaks ära söövad. "Harpoon" läheb kohe alguses lõuahaagiga käima ja mitme toreda vimka toel hoiab lõpuni huvi üleval. Järjekordselt sai küll tõestust väide, et ameeriklaste ettekujutus alkoholist ja selle tarbimisest on ei tea kust pärit. Kolmik on päevi söömata joomata olnud ja siis hakkavad kulinal pudelist viskit kulistama, nii et silm ka ei pilgu.
Mida ameeriklased aga oskavad hästi teha on superkangelaste filmid. Isegi kui neil raha väga palju ei ole, siis puhta tahtejõu ja ilmselt ka kübekese maagia abil õnnestus "Friikidel" vägagi effektne välja näha. Mis on natuke kurb. Sest sättides siia kõrvale sellesamuse "Reich of the Deadi" või ka aastaid nokitsetud "Karva" on see vahe mäekõrgune ja reaalselt ei ole ka mingit varianti, et kunagi meil sellisel tasemel žanrifilm valmiks. Ma ise loodan kas "Blairi Nõiafilmi" laadse etnoõuduse või siis "Free Fire" tüüpi suletud pinnal toimuva madina peale.
Või siis nende kahe sümbioos, umbes nagu "The Wind". Selle festivali kõige kõhedam film. Tõsi, olid mõned sellised klassikalised tuul lööb majakese ukse hirmsa pauguga lahti ehmatusstseeni, aga üldises plaanis, täpselt parasjagu oma elukorraldusega rahulolematu naise paranoiade peal mängimist ja nende päriselt toimuvaga sidumist. Lavastaja poolt kenasti ohjes hoitud, et mitte kalduda sinna "ah see kõik toimub tema peas" mädasohu.
Oletada võib, et "Musta metsa" peategelanna oleks andnud mõne vähemolulisema kehaosa selle nimel, kui kogu see tema filmis nähtav jant oleks ainult tema peas toimunud. Sest see oli ikka päris hull jant. Ontlikus lõbustusasutuses toimunud veresaun ja öö läbi voodi all redutanud pätt eriti ereda näitena. Aga ka modifitseeritud munast sündinud peterjacksonlik olevus. No ja võibolla ka see maailmaõgijast monstrum. Ja sellise emotsiooni pealt oligi paras esimene õhtu lõppenuks kuulutada.
Et siis laupäeva alustada värskena "Ameerika Narkolugudega" Ei olnud nii säravalt värsked või ülevõlli moraliseerivad kui ootasin. Mõned ajad tagasi nähtud "Perversion for Profit" näiteks oli tuntavamalt kirglikum. Siin oli rohkem sellist teeme ära maiku. Tundsin end umbes samuti kui need keskkoolinoored, kes ühe pahedest priiks saanud naisterahva loengul pingil lösutasid.
Kes teab aga rohkem pingil lösutamisest kui "Öövaht"? Mis seos on sel küsimusel filmiga ja miks on see film eesti keelde tõlgitud Öövahiks jäägu huvilistele mõistatamiseks. Laibalahkaja oleks ju oluliselt meelitavam pealkiri? Mina lasin end meelitada intrigeerivast sisukokkuvõttest ja takkajärele tarkusena lasin ilmselt ootused liiga üles kütta. Aga kõigepealt soovitame vaadata treilerit, sest nõrganärvilistele see film kindlasti ei sobi. - tunne oma publikut, ütleks ma selle peale, nõrganärvilised olid selleks nädalavahetuseks Haapsalust niiehknaa pagenud.
Öövahile järgnes aga üks minu jaoks oodatumaid seansse - "Väikesed Luupainajad: Parimad Rahvusvahelised Lühifimid". Peale selle, et lühifilm vendadele Novoditele meeldima peab, muid valikukriteeriume minu teada ei ole, mis on ütlemata vahva ja loob soodsa pinna üllatusteks. Lisaboonusena ka see, et lühifilmil pole aega muneda, vaid peab kohe algusest peale vaataja munepidu pihku saama. Höhöhh. Soomlased ikka oskavad. "Helsinki Mainsplaining Massacre" oli selleaastase valiku eriline rosin. Prantslaste "Acid" väärib ka esiletõstmist, kuigi osalt lasti seal mõned nurgad dramaatilise efekti saavutamiseks sirgeks.
Natuke kummaline on ka, et ajaloolise kuvandi kohaselt ordnungist lugu pidavad sakslased filmi "A Young Man With High Potential" ühe olulise nurga sirgeks lasid. Erutuse tekitamise skaalal sinna
"Man Bites Dog" klassi asetuv seksistseen lihtsalt ei veenud. Sellele eelnev ja järgnev, seda ma usun. Seks ise - Piet on hiilgava ajupotentsiaaliga arvutiteaduse tudeng - isegi IT tudengist, ei usu. Üldmulje selle tõttu veidi kannatas, aga kokkuvõttes kindlasti palju rohkem nõrganärvilistele mittesoovitatav film, kui mõnigi teine.
"Head Hunteri" osas võis üldmulje veidi kannatada selle tõttu, et heli oli törts paigast ära. Törts tähendab praegusel hetkel ka seda, et dialoog või no täpsemalt monoloog oli täielikult puudu. Mitte, et seda oluliselt palju oleks olnud, aga puudu ta oli. Nii et film, mida ma läksingi ainult visuaalse poole nautimise kavatsusega vaatama oli mu plaanist ilmselt haisu ninna saanud ja heliriba otsustas seepeale solvumisest näidata, et tema on ka ikkagi oluline. Pildilise poole pealt etteheited puuduvad.
Mingi tehnilise viperuse tõttu lükkus laupäevaõhtune "Rambu" linastus pühapäeva hommikusse ja mul oli vanas heas tuttavas retrosaalis võimalus esmalt mõned sissejuhatavad sõnad öelda, vaatajate ootused üles kütta ja siis rahulikult saali tagumises osas nii ise filmi nudimata versiooniga tutvuda kui ka jälgida, kas vatajate ootused täituvad. Naerdi küll, nii et alles klar. Rohkem kui järgnenud "Reich of the Deadi" korduseanssi peale.
Festivali lõpetas film, mida ma vaatama läksin väga pika hambaga. Kogemus on näidanud, et aasia komöödiad ei ole üldse minu saketass. "One Cut of the Dead" näitas aga taaskord, et mõnikord tasub oma eelarvamust mitte usaldada. Ja siis veel tasub filmile aega anda. Kui esimest korda tiitrid jooksma hakkasid, siis ma vaatasin möh näoga ekraani ja ei saanud kuidagi aru, millest see ohutu eufooria ja kiidusõnade laviin. Aga siis hakkas tulema. Ma ei ole ammu nii südamest filmi vaadates naernud. Ta raisk ongi nii originaalne kui räägitakse. Pidage ainult meeles, et kui lõputiitrid jooksma hakkavad, siis tuleb edasi istuda. Ma tean vähemalt ühte meest, kes ei istunud ja ilmselt on veidi solvunud, et ma talle mingit saastafilmi soovitasin.
Kevad tuli sel aastal pisuke teisiti, kui välja arvata üksainuke film, siis nagu blogistki näha oli, siis võtsin sel aastal maru rahulikult. Jälgisin ja vajutasin "like" küll enamikele HÕFFiga seotud uudisnuppudele, aga eeltööd tegin minimaalselt. Ei mingit treilerite vaaatmist, ega vaatamiskava koostamist. Päris viimaselt hetkel tuli küll Helmutil mõte, et kes muu võiks Indoneesia kvaliteetmärulit "Rambu" sisse juhatada, kui mitte sellesinatse kvaliteetblogi autor ja siis pidin sinutorus oleva nuditud versiooniga end kurssi viima, et pahaaimamatult filmi vaatama saabunud inimeste vaatamisnaudingut mõned minutid edasi lükata, aga sellega festivaliettevalmistus ka piirdus.
Päris mõnus oli sedasi peaaegu puhta lehena reede lõunaks Haapsallu saabuda. Tugevamad oli juba neljapäeval alustanud - Eesti oma natsizombie lühkariga "Reich of the Dead" ja sellele järgnenud 20 aasta juubelit tähistavad "Matrixi" erilinastusega. Muide, kel film veel Haapsalus nägemata jäi, siis vudinal 22. juulil Aparaaditehasesse, Elektriteater näitab seal välikino ja ma ei näe küll praegu, mida paremat võib kellelgi ühel sumedal suveõhtul teha olla, kui vaadata kuidas nahksetes mantlites Neo ja Trinity mööda seinu jooksevad.
Aga nüüd tagasi nende filmide juurde, mida mul õnnestus Haapsalus näha. Kuigi selle "Casa de sudor y lágrimas" osas oleks õigem öelda, et õnnestumine oleks olnud selle filmi mitte nägemine. Algus lubas nii mõnusat sadistliku väikest vanamutikest, aga mandus kuhugi religioonipunnituse sisse ära. Natuke nagu ühte korraliku Eesti filmi oleks vaadanud. Pikad kandvad pausid ja tähendustest tiined staatilised stseenid. Aga miks või kellele?
Mul on ikka vaja sellist lihtsamat filmi, et pärast rahulolevalt kiita et voh, see oli mõnus. Sest no ikka on ju mõnus vaadata, kuidas näljast hullumas trio tõmbab kõrsi, et kelle kolmest ülejäänud kaks ära söövad. "Harpoon" läheb kohe alguses lõuahaagiga käima ja mitme toreda vimka toel hoiab lõpuni huvi üleval. Järjekordselt sai küll tõestust väide, et ameeriklaste ettekujutus alkoholist ja selle tarbimisest on ei tea kust pärit. Kolmik on päevi söömata joomata olnud ja siis hakkavad kulinal pudelist viskit kulistama, nii et silm ka ei pilgu.
Mida ameeriklased aga oskavad hästi teha on superkangelaste filmid. Isegi kui neil raha väga palju ei ole, siis puhta tahtejõu ja ilmselt ka kübekese maagia abil õnnestus "Friikidel" vägagi effektne välja näha. Mis on natuke kurb. Sest sättides siia kõrvale sellesamuse "Reich of the Deadi" või ka aastaid nokitsetud "Karva" on see vahe mäekõrgune ja reaalselt ei ole ka mingit varianti, et kunagi meil sellisel tasemel žanrifilm valmiks. Ma ise loodan kas "Blairi Nõiafilmi" laadse etnoõuduse või siis "Free Fire" tüüpi suletud pinnal toimuva madina peale.
Või siis nende kahe sümbioos, umbes nagu "The Wind". Selle festivali kõige kõhedam film. Tõsi, olid mõned sellised klassikalised tuul lööb majakese ukse hirmsa pauguga lahti ehmatusstseeni, aga üldises plaanis, täpselt parasjagu oma elukorraldusega rahulolematu naise paranoiade peal mängimist ja nende päriselt toimuvaga sidumist. Lavastaja poolt kenasti ohjes hoitud, et mitte kalduda sinna "ah see kõik toimub tema peas" mädasohu.
Oletada võib, et "Musta metsa" peategelanna oleks andnud mõne vähemolulisema kehaosa selle nimel, kui kogu see tema filmis nähtav jant oleks ainult tema peas toimunud. Sest see oli ikka päris hull jant. Ontlikus lõbustusasutuses toimunud veresaun ja öö läbi voodi all redutanud pätt eriti ereda näitena. Aga ka modifitseeritud munast sündinud peterjacksonlik olevus. No ja võibolla ka see maailmaõgijast monstrum. Ja sellise emotsiooni pealt oligi paras esimene õhtu lõppenuks kuulutada.
Et siis laupäeva alustada värskena "Ameerika Narkolugudega" Ei olnud nii säravalt värsked või ülevõlli moraliseerivad kui ootasin. Mõned ajad tagasi nähtud "Perversion for Profit" näiteks oli tuntavamalt kirglikum. Siin oli rohkem sellist teeme ära maiku. Tundsin end umbes samuti kui need keskkoolinoored, kes ühe pahedest priiks saanud naisterahva loengul pingil lösutasid.
Kes teab aga rohkem pingil lösutamisest kui "Öövaht"? Mis seos on sel küsimusel filmiga ja miks on see film eesti keelde tõlgitud Öövahiks jäägu huvilistele mõistatamiseks. Laibalahkaja oleks ju oluliselt meelitavam pealkiri? Mina lasin end meelitada intrigeerivast sisukokkuvõttest ja takkajärele tarkusena lasin ilmselt ootused liiga üles kütta. Aga kõigepealt soovitame vaadata treilerit, sest nõrganärvilistele see film kindlasti ei sobi. - tunne oma publikut, ütleks ma selle peale, nõrganärvilised olid selleks nädalavahetuseks Haapsalust niiehknaa pagenud.
Öövahile järgnes aga üks minu jaoks oodatumaid seansse - "Väikesed Luupainajad: Parimad Rahvusvahelised Lühifimid". Peale selle, et lühifilm vendadele Novoditele meeldima peab, muid valikukriteeriume minu teada ei ole, mis on ütlemata vahva ja loob soodsa pinna üllatusteks. Lisaboonusena ka see, et lühifilmil pole aega muneda, vaid peab kohe algusest peale vaataja munepidu pihku saama. Höhöhh. Soomlased ikka oskavad. "Helsinki Mainsplaining Massacre" oli selleaastase valiku eriline rosin. Prantslaste "Acid" väärib ka esiletõstmist, kuigi osalt lasti seal mõned nurgad dramaatilise efekti saavutamiseks sirgeks.
Natuke kummaline on ka, et ajaloolise kuvandi kohaselt ordnungist lugu pidavad sakslased filmi "A Young Man With High Potential" ühe olulise nurga sirgeks lasid. Erutuse tekitamise skaalal sinna
"Man Bites Dog" klassi asetuv seksistseen lihtsalt ei veenud. Sellele eelnev ja järgnev, seda ma usun. Seks ise - Piet on hiilgava ajupotentsiaaliga arvutiteaduse tudeng - isegi IT tudengist, ei usu. Üldmulje selle tõttu veidi kannatas, aga kokkuvõttes kindlasti palju rohkem nõrganärvilistele mittesoovitatav film, kui mõnigi teine.
"Head Hunteri" osas võis üldmulje veidi kannatada selle tõttu, et heli oli törts paigast ära. Törts tähendab praegusel hetkel ka seda, et dialoog või no täpsemalt monoloog oli täielikult puudu. Mitte, et seda oluliselt palju oleks olnud, aga puudu ta oli. Nii et film, mida ma läksingi ainult visuaalse poole nautimise kavatsusega vaatama oli mu plaanist ilmselt haisu ninna saanud ja heliriba otsustas seepeale solvumisest näidata, et tema on ka ikkagi oluline. Pildilise poole pealt etteheited puuduvad.
Mingi tehnilise viperuse tõttu lükkus laupäevaõhtune "Rambu" linastus pühapäeva hommikusse ja mul oli vanas heas tuttavas retrosaalis võimalus esmalt mõned sissejuhatavad sõnad öelda, vaatajate ootused üles kütta ja siis rahulikult saali tagumises osas nii ise filmi nudimata versiooniga tutvuda kui ka jälgida, kas vatajate ootused täituvad. Naerdi küll, nii et alles klar. Rohkem kui järgnenud "Reich of the Deadi" korduseanssi peale.
Festivali lõpetas film, mida ma vaatama läksin väga pika hambaga. Kogemus on näidanud, et aasia komöödiad ei ole üldse minu saketass. "One Cut of the Dead" näitas aga taaskord, et mõnikord tasub oma eelarvamust mitte usaldada. Ja siis veel tasub filmile aega anda. Kui esimest korda tiitrid jooksma hakkasid, siis ma vaatasin möh näoga ekraani ja ei saanud kuidagi aru, millest see ohutu eufooria ja kiidusõnade laviin. Aga siis hakkas tulema. Ma ei ole ammu nii südamest filmi vaadates naernud. Ta raisk ongi nii originaalne kui räägitakse. Pidage ainult meeles, et kui lõputiitrid jooksma hakkavad, siis tuleb edasi istuda. Ma tean vähemalt ühte meest, kes ei istunud ja ilmselt on veidi solvunud, et ma talle mingit saastafilmi soovitasin.