12 november 2013

Ricky Gervais lahkamislaual

Olles ära näinud kõik täispikad filmid, mille juures Ricky Gervais stsenaristina äramärkimist leidnud on, olen absoluutselt pädev* väitmaks ja tõestamaks järgmist.
Hüpotees: lühivorm on Ricky leib
Tõestus: ühelt poolt The Office (2001-2003) ja Extras (2005-2007)

teisalt Invention of Lying (2009) - Ricky on täpselt sama ebameeldiv karakter, kui harjunud olen, ainult et pikemalt. Talle on antud võime muuta maailma selliseks, nagu ta ise soovib. Ja ta mõtleb välja Jumala. Pärast seda, kui on ühe naisterahva peaaegu seksi saamiseks peaaegu surnuks ehmatanud ja pahaaimamatult eraettevõtjalt suure hulga raha välja petnud. Ebameeldiv tüüp.
ja Cemetary Junction (2010) - lihtne "kolm lapsepõlvesõpra on kuskil karu perses suureks kasvanud ja mõtlevad nüüd laia maailma avastama minna" film. Ricky on kõrvalosas. Peategelased on joodikust isaga kahekesi elav sügelevate rusikatega tehasetööline, sotsiaalses suhtlemises järelaitamistunde vajav Elton John look-alike ja edasipüüdlik sätitud seitliga paipoiss. Mis pakute, kes neist kolmest päriselt kodukohast minema paneb ja naispeategelase kaasa meelitab? Mis mind ennast taaskord hämmastama pani on see, et kuidas noor, kena ja arukas naisterahvas peaegu mingi jobuga abielluda suutis. Klubis ameleda - OK, kinos ja kohvikus ja kus iganes 70. aastatel veel kurameerimas käidi - arusaadav, aga abielu? See peaks ju selline vähe põhjalikumalt läbimõeldud otsus olema?
Muss oli muidugi hea.


Järeldus:
kaks vaadatavat käis kah filmi ja kaks suurepärast seriaali, lühivorm võitis.

*kes viitsib lugeda, siis on olemas kirjatükk, milles lahatakse veidi absoluutse pädevuse saavutamise taga olevat ajakulu. Põhjus miks väga etevaatlikult kasutada sõnu "arvustus" ja "kriitik".

Aja küsimus / About Time (2013)

 Ühe perekonna meesliinil on võime enda elu piires ajas edasi-tagasi rännata. Nad ei saa reisida Hitlerit tapma, aga nad saavad pugeda kappi peitu, pigistada silmad kinni ja minna tagasi jõulupeole, kus esimesel korral läks raisku võimalus noore neiuga kehavedelikke vahetada. Suudelda.
Ning pärast vestlust isaga, kes on maha laitnud ropu raha kokku ajamise idee, otsustab meie peategelane kasutada seda võimet tõelise armastuse leidmiseks.
Ärge nüüd jookske ära, see ei ole mingi Michael Patrick Kingi film. Ma olen ilmselt küll juba ületanud selle piiri, kus ma suudaks olla täiesti objektiivne, aga kui Richard Curtis kirjutab ja lavastab, siis tuleb sealt ainult puhast kulda.
Jah tõepoolest, ei lahka ta mingeid eksistentsiaalseid probleeme, ei ole ka see ajarännu kontseptsioon peensusteni välja arendatud, aga kui mees suudab oma unistuste bändile teha sellise product placemendi, et see valust oigama ei pane, siis müts maha.
Romantiline komöödia, mis on naljakas, ei ole nii imal, et tekitaks vastupandamatut isu soolaheeringa järgi ja suudab ka pisarakiskuja nii välja mängida, et see ei tundu nagu kohustuslik element. Peab ilmselt Love Actually aastavahetusel üle vaatama, ei teagi nüüd kumb see kõige kõigem on.