24 detsember 2011

M&M / Mary and Max (2009)

Selleaastane jõulufilmisoovitus tundus esiti pühade aega sobivat kui paar villaseid sokke kingikotti. Kaks maailma eri otsades elavat üksikut hinge, kes läbi absoluutse juhuse üksteisega kirjavahetust pidama satuvad, mingit otsa pidi lausa tõsieluline, kui algustiitreid uskuda. Selline film saab ju ainult ühtmoodi lõppeda. Kirjasõbrad saavad filmi lõpus kokku ja kui just armastuseleek õide ei puhke, siis vähemalt igavese sõpruse märgiks verevanne ikka antakse.
Mary ja Max sedasi ei lõppe. Esimese hooga tundus lõpp lausa nii masendav, et kaalusin tõsiselt mingi väheke konventsionaalsema jõulufilmi vaatamist ja soovitamist. Aga mõtlesin ümber. Sest erinevalt näiteks ajakirjanikust, kelle arvates ei kõlbagi Die Hardi 11. korda vaadata, siis minu arust ei pea jõulud olema libategelikkuse aeg. Paaniliselt kaubanduskeskuste tuledesäras kohusetundest kokku kuhjatava libajõulurõõmu asemel pange parem perega koos tihasele pekki ja tundke rõõmu sellest, et teil on lähedane inimene käegakatsutavas kauguses. Ning kui ei ole, siis lööge aga telefoniraamat lahti ja proovige õnne.
Nii et kuigi päris paljud teised arvajad on samuti kasutanud filmi kirjeldamiseks sõna "masendav", siis tegelikult tasuks rõhuda filmi võimele vaatenurgaga mängimisel. Vahel on must huumor ainus asi, mis musta masendusse langemast takistab.


Minu selleaastane jõuluplaat on aga Noah and the Whale - Last Night on Earth. Mõnus indiefolk/rock/pop.

19 detsember 2011

Punamütsike libahundi vastu / Red Riding Hood (2011)


Väike rollimäng.
Oled ühel korteripeol ennast juba parasjagu mõnusalt ära sättinud ja kätte on tulnud joutuubi disko aeg. Rotatsiooni korras on jõudnud kätte sinu aeg mõni eriliselt cämp lugu mängima panna ja end  sulnite kaheksakümnendate italomuusika rütmis tooli peal keerutades tuleb sul suurepärane idee ka korraks facebooki logida ja PimpVilles oma lõbumajade eest katuseraha ära maksta, et mõni konkureeriv sutekas su neiudele käppa peale ei saaks panna. Ülevas meelolus olles unustad ennast aga välja logimata ja järgmine diskor haistab suurepärast võimalust väheke pulli teha. Klassikalise seksuaalse sättumuse muutumise teemalise staatuseuuenduse asemel "meeldib" talle aga hoopis Paddington 4ever After kommuuni jõulumäng, mille peavõiduks on lennureis koos kõigi Twilighti osalistega.
Saatuse irooniana õnnestubki sul peavõit kotti pista ja eriti julma pöördena ei ole sul ka õrna aimu, mis seltskonnaga koos see reis toimuma saab. Ning sel hetkel kui sa oma toolil istud, rihmad kenasti kinni ja trobikond vampiire ja libahunte "Surprise!" karjudes lennukise trügib, pole sul enam põgeneda mitte kuskile mujale kui tualetti. Kolm tundi, 16 piinliku rajule kõhuhädale viitamist ja 28 Mile High Clubiga ühinemisega tagasilükkamist hiljem halastab aga kõigevägem sulle ja progressiivsemale osale filmisõpradest ning suskab välgunoolega sabatüüri küljest. Katastroofi elate üle ja leiate end üksikult saarelt sina, esimese Twilighti lavastaja Catherine Hardwicke, kinotehniline aparatuur ja filmivalik, mis sul silmist verepisarad jooksma paneb. Twilight 1 - mitu, Abduction, Water for Elephants ja Red Riding Hood. Teoreetiliselt on ka võimalus, et nad ei pane vaatamise ajal su pead plahvatama, aga väga nagu ei kisu järgi uurima. Samas mida muud sa hilistel õhtutundidel oma palmipuu otsa ehitatud onnis ikka teed?

Sellises situatsioonis mina soovitan ette võtta Punamütsikese, küll mõneti erinev Perrault'i või vendade Grimmide versioonidest, aga vähemalt Amanda Seyfried on silmale küllalt leebe vaatepilt ja Gary Oldmanil on lahe elevant.

09 detsember 2011

Märkimisväärsed filmid uluvad jälle

 Pöffi eri

Tinker Taylor Soldier Spy (2011) - pikka ja põhjalikku ülevaadet saate lugeda kinolehest La Strada. Blogi tarbeks jätsin aga ühe nalja, mis tegijatel kahe silma vahele jäi. Briti peaministri rollis oleks Daniel Craig võinud väikese sutsaka ikkagi ära teha. Selline muhe vastandamine. Vana kooli spioon Smiley ja veidi teistlaadi salaagendi kehastamisega tuntust kogenud PM.
Korralik spioonifilm.



Babycall (2011) - Noomi Rapace kehastab selles põhjamaiselt külmas trilleris omadega parasjagu puntras naist, kes on poja kaasa võtnud ja oma vägivaldsusele kalduva mehe juurest jalga lasknud. Satub aga vihma käest räästa alla, kui meelerahu suurendamiseks muretsetud beebimonitor üksjagu häiriva signaali üles korjab.
Keerutatakse filmis ikka mõnuga ja paika panemine, mis siis ikkagi päriselt juhtus, võtab pea korralikult huugama. Selline Kuuenda meele tüüpi film, mida tegelikult peaks ühe korra veel vaatama. No näiteks minu jaoks jäi täiesti selgusetuks, kuidas sai müügimees külla tulles seda poissi näha ja temaga juttu ajada.
Tugev triller.

Girl Model (2011) - dokumentaal Venemaa avarustest noori modellihakatisi otsivast ameeriklannast, kes nooremana ka ise modellileiba maitsnud ja nüüd iga võimalust kasutab, et kaamera ees kurta, kui nõme äri see ikkagi on. Samas aga südamerahuga teismelistele tütarlastele mingeid kahtlaseid lepinguid sebib ja neid Jaapanisse castingurallile saadab.
Paras vaatamismaterjal just täpselt kõigile neile teismelistele neiudele, kes unistavad modellikarjäärist. Vähegi vanema vaataja jaoks puudub igasugune uudisväärtus.
Lahja dokk.

Michael (2011) - raamatust "101 stereotüüpi" välja astunud pedofiil peab kodus keldris üht pisikest poissi ja on praktiliselt kõigeks valmis (isegi naisega seksima), et välismaailma ees igati viks ja viisakas välja näha.
Väga korraliku stsenaariumi, kaamera- ja näitlejatöödega eimiski. Miks mulle seda lugu räägiti, mida ma sellest teada oleks pidanud saama? Praegu jäi tunne, nagu oleks sissejuhatus ilgelt pikaks veninud ja just siis kui põnevaks läks, sai film otsa.
Tühi kest.

Ning lõpetuseks, kolmapäevase pressiteate valguses eriti tühi hala. Cinamonis maksan ma päevasel ajal kahe inimese sooduspiletite eest 6 eurot ja 40 senti. Sooduspiletite saamiseks pidin ma kunagi lihtsalt soovi avaldama: "jah, tahan küll boonuskaarti." Pöffi üksikpileti hind oli täpselt 6 eurot ja mul ei olnud mingit võimalust seda kuidagi väiksemaks kaubelda.

05 detsember 2011

IV


Ma ei vaata filme selleks, et neist pärast blogis kirjutada. Ma ei vali filme nende vanuse järgi. Mul ei ole mingit ambitsiooni olla mees, kes kinosõprade seltskonnas iga teema osas informatsiooni purskama hakkab.
Ma vaatan filme, mis ühel või teisel põhjusel on piisavalt huvitavad tundunud, et nende vaatamise peale oma aega kulutada. Meelelahutuseks ja ajaviitmiseks. Mul ei ole lemmikžanri.
Hästi tehtud filmi on alati hea vaadata. Ja hästi ei tähenda siinkohal pealt kullakarvalist, seest dollaritega vooderdatut.

Hea on film, mis täidab oma eesmärgi. Komöödia, mis suudab sind korduvalt naerma/muhelema ajada. Õudusfilm, mis sunnib jalad põrandalt diivani peale tõstma. Draama, mille osalised sul emotsioonid möllama ajavad.

Halb on film, mis tehakse esmajoones selleks, et raha teenida. Komöödia, mille sihtrühmaks peaks olema lasteaialapsed, sest ilmselgelt on stsenaarium nende vaimset võimekust arvestades kirjutatud, aga mida vaatama pääseb alates 15. eluaastast. Õudusfilm, mille tegijad näikse arvavat, et maailma hirmutavaim film oleks ketšupikoormaga rekka ja imenappidesse kostüümikestesse riietatud abituriente vedava koolibussi avarii kiirteel. Naljakas, aga mitte õudne. Actionfilm, mis kulutab poolteist tundi tegelaste motiivide selgitamiseks ja ülejäänud veerandtundi näitab epilepsiahooge põhjustavat värvilist hägu.

Selline mõlgutus siis sel tähtsal päeval. Heade filmide ja blogi neljanda sünnipäeva terviseks!

03 detsember 2011

Väike samm inimkonna... / The Graduate (1967)

Noor Dustin Hoffman kehastab igati ontliku keskkoolilõpetajat Benjamini, kes ei tahagi elada seda musterelu, mis talle lähedaste ootuste põhjal ette nähtud on. Kuldsete kuuekümnenda vaimus otsustab noor Ben hoopis oma südamehäält kuulata, turvalise keskklassielu kuradile saata ja hoopiski oma elu armastuse, Elaine, pärast võidelda. Isegi, kui see elu armastus ei teha temaga mingit tegemist teha pärast seda, kui selgus, et Benjamin on Elaine emaga vägagi lähedases suhtes olnud.
Nimetatud ema kehastab meil teine raskekaallane, Anne Bancroft, näitlemisande mõistes siis, sest välimus on tal täpselt selline, et on lihtne näha, miks kogenematu nooruk mitte eriti varjatud lõksu sisse marsib. Kahe staari vägikaikavedu kulmineerus aga kahjuks suhteliselt varakult, eelmängu osa täitnud küllalt teravaks kiskunud dialoogi näol. Kibestunud naise rollis oli Anne palju mõjuvam, kui kibestunud ja mahajäetud naise osas.
Nii et teine pool filmist on lihtsalt selline natuke naljakas, natuke nukker kulgemine küllalt etteaimatava lõpu poole.
Ning seda kulgemist toetab üks otsatult kaval muusikataust. Kolm Simon & Garfunkeli hitti, mida lihtsalt järjest kedrati. The Sound of Silence, Scarborough Fair ja Mrs. Robinson. Väga head meloodiad küll kõik, aga mitte nii head, et ma neid S&G esituses korduvalt kuulata tahaksin. Põhiliselt muidugi selle pärast, et lõokesena lõõritavad meeshääled jätavad mind absoluutselt külmaks, seetõttu meeldivad mulle nende lugude kaverid oluliselt rohkem kui originaalid.

01 detsember 2011

Imetegija / Teater Endla 2011 - ...

Triin Lepik ei ole Anne Bancroft ja sellega võikski jutu lõpetada. Aga no seletan ikkagi vähe pikemalt.
Teatril on kino ees mäekõrgune eelis, vahetus. Võimalus näha, kuidas kunst sünnib just siin ja praegu, sinu silme all ja põhimõtteline võimalus käsi välja sirutada ja näitlejal hõlmast haarata. Hea etendus peaks head filmi võitma igast asendist. Ning Imetegijal on raudselt potentsiaali olla hea etendus. Ma ise ootasin väga Salemi nõidade ja Lendas üle käopesa klassist elamust.
Mind väga ei seganudki, et kuue aastast Helen Kellerit mängis üle kahekümnene Liis Laigna. Mängis ju hästi. Aga Triin Lepiku kehastatud Annie Sullivan ei saanud Anne Bancrofti rinnalegi. Ebaõiglane võrdlus? Üks võitis oma rolli eest Oscari, teisel vaid kümmekond lavarolli selja taga. No aga kui ma tulen ikka etendust vaatama sellelt platvormilt, et film mulle meeldis, siis on ju loomulik et ma neid kõrvutan. Eriti kuna film on tehtud näidendi põhjal (ja see omakorda raamatu). Ja eriti, kui mingil veidral põhjusel üritas etendus filmielemente kasutada. Ses osas olen ma raudselt konservatiiv. Algustiitrid teatrisse ei passi. Ma ei pea rongisõidu taustaks möödavilksatava maastiku videot nägema. Ja kui Meister ja Margarita suutis põrgustseeni ilma videot näitamata välja mängida, siis peaks Imetegija suutma ka Annie Sullivani mineviku teatrikunsti vahendite abil kujutada.
Ning üks räme faktiviga veel, mis küllalt etenduse algusfaasis tehti ja mis ilmsesti ka mu hoiakut kujutada aitas. Helen Keller ei olnud esimene pimekurt, keda õpetada suudeti.
Etenduseväliselt aga väga tänuväärt ettevõtmine see, et lavastus kogub raha Eesti Pimekurtide Liidu toetuseks ja on mõeldud ka sellele, et erivajadustega lapsed saaks etendust vaadata. Jooksid subtiitrid ja oli ka viipekeele tõlk.
Pigem näitaks ma neile selle lavastuse asemel aga hoopis filmi. Aga ma olen kindlasti vähemuses. Publiku seisev ovatsioon oli selle tunnistuseks. Mina plaksutan idee kiituseks.

Ahelreaktsioon

Ulmeajakiri Reaktor on üllitanud oma teise numbri ja mina olen selle teistkordselt kaanest kaaneni läbi lugenud. Põhimõtteliselt. Kaks artiklit on juba varem avaldatud ja neid ma teistkordselt läbi ei töötanud.
Kindlasti parem kui esimene number. Jättis kompaktsema ja sisukama mulje. Vaid tõlkeprobleeme lahkav artikkel tekitas ruumitäiteks pikaks venitatud tunde. Oleks vabalt poole lühem võinud olla ja oma mõtte ikkagi edasi anda. Teema iseenesest aga vajalik, kuigi ma ise eelistan raamatuid valida nende loomulikus keskkonnas, raamatupoes.
Raamatuarvustuse osas tekkis mul tunne, et hinne on pandud saadud mulje ja elamuse põhjal ja arvustus on kirjutatud asjadest, mis on meelde jäänud. Sest iga positiivse näite juures on väike "aga", nii et artikli lõpus jääb mulle tunne, et üks lisapunkt on antud raamatule selle eest, et ta on eestikeelne. No umbes samamoodi, nagu eesti filmidele iga kord täie karmusega virutada ei taha ja mõne kitsaskoha osas silma kinni pigistan.
Umbes nagu Metsavana on talgufilmi Täitsa Lõpp vaadates mõne koha peal ilmselt mõlemadki silmad kinni pigistanud. Vastasel juhul ma ei suuda küll mõista, kuidas on sündinud võrdlus Malevaga. Maitse asi ilmselt. Lihapirukate maitse :)
Ulmekroonika nurga osas tahaks natuke norida pildimaterjali koha pealt. Isiklikus blogis ja sõbrale näitamiseks sellise kvaliteediga pildid sobivad, aga ajakirjast ootaks paremat. Mõnusa muige tõi aga näole Veskimehe uue raamatu kaanepilt. Tore näha, et mees pole lasknud end kriitikast häirida.
Melchiori juttude juures tahaks aga kirjutajatele meenutada, et lihtsalt kulgemise asemel peaks üks detektiivilugu lugejat lõpus üllatama, mõrvari isiku paljastamine võiks tulla ootamatusena. Eks kirjutamiseks antud aeg pani piirangud peale, aga kui lobedaks lugemiseks kärasid need tribuutjutud kenasti, siis puänt jäi enamikul vähe nõrgaks.
Sama etteheide ka muidu väga mõnusa ja stiilipuhta "Maomehe surma" kohta. Leoneliku tempoga kulgev jutt saab siukese deus ex machina tundega äkilise lõpu.
Lõpetuseks siis aga näpuotsaga kiitust ka, et pahased ulmesõbrad mu koduust mädamunadega loopima ei tuleks.
Intervjuud kiidan, oli hea esimeses numbris ja oli hea ka selles. Ei pommitata kirjaniku mingite stampküsimustega. Teatriarvustusel tugev uudisväärtus ja "Masina nõrkus" üks korralik Bradbury Udusireeni laadis jutt.
Järgmine kuu loen jälle.