Üldiselt mulle see Conjuringi maailm täitsa meeldib. Need põhifilmid
on kohe täitsa kõhedad. Nii et kuigi mu eemisest postitusest võis jääda
mulje, et "The Nun" täiesti juhuslikult hääletusnimekirja sattus ja mul
tema vaatamise vastu mingit huvi ei ole, siis see mulje ei vasta
päriselt tõele. James Wan ise natuke asjatas ja Valakist oli mul ka väga
teravad mälestused. No ei saa ju väga halb olla. 2018 aasta kõige
edukam õudusfilm Eestis pealekauba.
Täiesti kohutavalt halb film.
Kuidas üldse on võimalik nii filmi teha, et paned kokku kõikvõimalikud
õudusfilmide stamplahendused ja arvad, et see kedagi veidigi hirmutab.
Tegelikult on ju väga lihtne kontseptsioon. Hoia pinget ja siis raba
vaatajat ootamatust suunast. Ma tegin seda filmi vaadates kaks lehekülge
märkmeid (tavaliselt kulub sellise koguse ülestähenduste tarbeks
kolm-neli filmi). Ja need kaks lehekülge on täis emotsionaalseid
kiljatusi stiilis, et "nüüd nad lasid müstiliselt riiuli pealt kõigil
nõudel maha lennata" ja "nüüd jäi selle salapärase oma nägu varjava
naise kuivetunud käsi meie kangelasele pihku".
Rämedalt igav on nii
filmi vaadata. Lugu ei arene mitte dünaamiliselt tegelaste otsustest või
tegevustest lähtuvalt, vaid on plaan, et on vaja näidata mööda pikka
koridori põgeneva kangelanna taga ükshaaval kustuvaid tulesid.
Järelikult tuleb see kangelanna sinna koridori panna. Sisulist vajadust
tal seal koridoris olla ja joosta ei olnud. Kui Valak sai tulla ja ukse
lukust lahti keerata, siis oleks ta võinud sellesama soojaga ka uksest
sisse astuda. Mis see mõtteprotsess või Valaki peas olla - keeran ukse
lukust lahti, siis jooksen lossi teise otsa oma tuppa ja jään pöidlad
peos lootma, et kangelanna just sinna luusima tuleb. Aga kui kangelanna
oleks juba maganud?
Üldisem etteheide käib liigse keerutamise
kohta. Üldisem selles mõttes, et seda teevad päris paljud žanrifilmid.
Lugu püütakse ajada maru tihkeks. Erinevad liinid ja vihjed ja
seletused, mis idee poolest ilmselt peaks põnevust looma. Pigem aga
jätavad mulje sellest, et põhilugu kirjutati valmis ja siis keegi
avastas, et see on kuidagi niru ja on vaja tasandeid ja kihte juurde
saada. Praegusel juhul siis isa Burke'i
origin story, mis teda
just selle ülesande ajal taas vaevama asus. Miks just nüüd? Ja kuidas
see Valaki loo jutustamisel oluline on? Väga norivalt võiks isegi
küsida, et mis see isa Burke Valaki loo jutustamisel oluline oli. Tema
peamine panus oli selles, et ta Irene nunnaks pühitses. Ja hauda jäi
kinni, sest stsenarist oli kuskilt lugenud katkukellade kohta ja soovis
neid filmis kasutada. Nii et oli ikka Burke'i vaja.
Aga, kuna
eesmärgiks ei ole siin lehekülgede kaupa viriseda, mis oli halvasti
(isegi kui film lahkelt sellist võimalust pakub), siis oli ka head. See
stseen kus nunnad seisid peakotid peas. Suurt midagi ei toimu. Vaatajal
aga lähevad häirekellad tööle, kas on nüüd vaja põgeneda või võidelda.
Kus suunast litakas tuleb. Miks juba ei tule. Võidelda tegelikult väga
ei tahaks, aga selga pöörata ja põgeneda ka mitte. Kurat. Kus see
litakas nüüd on juba.
Ja filmi parim stseen oli palvetava Irene
seljale pentagrami lõikamine. Jah, ma teadvustan, et tegemist oli
filmitrikiga. Et reaalselt ei käidud talle noaga seljale sisselõikeid
tegemas. Näitlejanna pilgust paistnud sihikindlus ja pühendumus olid aga
sellised, et mul ei olnud probleemi uskuda, et ta oleks rollis püsinud
ka siis, kui lavastaja oleks otsustanud selle piisakese realismi oma
filmi lisada. Hästi näideldud.
Sedasi siis. Ma praegu ei suutnud
leida kui palju vaatajaid kogus eelmisel aastal "La Llarona needus", aga
tegemist oli oluliselt hirmutavama filmiga, nii et kui on vaja kolmanda
Conjuringi ootuses midagi vaadata, siis võtke hoopis see ette.