Huvitav, miks on vaja ennast huvitavaks teha ja teeselda, et mulle ka
tegelikult meeldivad need vanad ja igavad mustvalged filmid, millest
ikka ja jälle kirjutan. Miks ei võiks, nagu normaalne inimene, käia
rahulikult 2,36 korda aastas kinos. Kaks korda meelelahutuse pärast ja
0,36 korda Pöffil kultuurikogemust saamas. Jälgede segamiseks võiks ju
jaurata elitaarsest maitsest ja nutulaulda sellest, kuidas Criterioni
kollektsiooni filmide konsentratsioon kinodes on alla igasugust
arvestust ning pahandada et Jacques Rivette surm kriminaalselt vähe
tähelepanu pälvis. Tegelikult ma olen lihtsalt aeglane. Kaasaegseid
filme vaatan ma puhtalt sellepärast, et noortega millestkigi rääkida
oleks, päris aus olles, siis isegi helifilm on juba kergelt
pühaduseteotus. Vaat minu nooruses, siis suutis õige näitleja paljalt
silmavaatega publiku pingi külge naelutada.
Nüüd läksin vist liiga hoogu. Tummfilmid ei kõlba isegi minu meelest tänapäeval eriti vaadata. Kuid isegi siin on erandeid,
slapstick komöödiad
näiteks. Lloyd, Chaplin ja Keaton on siiani vaatamist väärt. Küll olen
ma aga täiesti kindlal veendumusel, et mingi filmi vaatamisväärsuse osas
ei tohi otsust aastaarvust lähtuvalt teha. Jah, halvad filmid aeguvad.
Hea film on aga hea ka aasta, kaks ja kakskümmend viis hiljem. Pulp
Fiction on aastast 1994, seda üldiselt kiputakse kiitma kui head filmi.
1984. aasta Terminator on nii hea, et siiani treitakse järgi. 1979
Alieni kallal ka vist väga ei möliseta. Aga võtame nüüd, et sa oled omas
peas tõmmanud piiri 1980. aastasse. Vanemaid filme ei vaata. Sest
eriefektid olid nadid. Sest riided on naljakad. Sest peategelane ei
kasuta kaks korda minutis sõna
fuck. Sest film on mustvalge.
|
fuck, oli vaja näppida |
| |
laul kiisupoegadest |
Mind
hirmutab mõte, et kui ma ise oma valikuid mingitel kaalutlustel piiran,
siis ma jään millestki heast ilma. Nagu näiteks Seitsmendast pitserist.
See on see film, kus rüütel mängib rannal surmaga malet. Umbes
kolmandal minutil. Ja see filmi üks ikoonilisemaid kaadreid ei ole
kaugeltki mitte tipphetkeks. Edasi on täpselt sama ilus ja huvitav.
Dialoog on siiani terav ja täpne. Verd ja soolikaid kaamerasse ei
loobita, aga Musta Surma ja enesepiitsutajate aegne Rootsi ei ole ka
mingi pühapäevakooli jalutuskäik luigetiigi kaldal. On nalja, on seksi
ja on tegelased kellest sa loodad, et keegigi filmi lõpuks ellu jääks.
|
Wyrmwood? |
Film
ei muutu sellest halvemaks, kui ta veidi laagerdub ja oma õiget
vaatamiskorda ootab. Bruce Willis on surnud teadmine paneb sind lihtsalt
filmi teise nurga alt nägema.