Seitsmes pitser / Det sjunde inseglet / The Seventh Seal (1957)

Huvitav, miks on vaja ennast huvitavaks teha ja teeselda, et mulle ka tegelikult meeldivad need vanad ja igavad mustvalged filmid, millest ikka ja jälle kirjutan. Miks ei võiks, nagu normaalne inimene, käia rahulikult 2,36 korda aastas kinos. Kaks korda meelelahutuse pärast ja 0,36 korda Pöffil kultuurikogemust saamas. Jälgede segamiseks võiks ju jaurata elitaarsest maitsest ja nutulaulda sellest, kuidas Criterioni kollektsiooni filmide konsentratsioon kinodes on alla igasugust arvestust ning pahandada et Jacques Rivette surm kriminaalselt vähe tähelepanu pälvis. Tegelikult ma olen lihtsalt aeglane. Kaasaegseid filme vaatan ma puhtalt sellepärast, et noortega millestkigi rääkida oleks, päris aus olles, siis isegi helifilm on juba kergelt pühaduseteotus. Vaat minu nooruses, siis suutis õige näitleja paljalt silmavaatega publiku pingi külge naelutada.
Nüüd läksin vist liiga hoogu. Tummfilmid ei kõlba isegi minu meelest tänapäeval eriti vaadata. Kuid isegi siin on erandeid, slapstick komöödiad näiteks. Lloyd, Chaplin ja Keaton on siiani vaatamist väärt. Küll olen ma aga täiesti kindlal veendumusel, et mingi filmi vaatamisväärsuse osas ei tohi otsust aastaarvust lähtuvalt teha. Jah, halvad filmid aeguvad. Hea film on aga hea ka aasta, kaks ja kakskümmend viis hiljem. Pulp Fiction on aastast 1994, seda üldiselt kiputakse kiitma kui head filmi. 1984. aasta Terminator on nii hea, et siiani treitakse järgi. 1979 Alieni kallal ka vist väga ei möliseta. Aga võtame nüüd, et sa oled omas peas tõmmanud piiri 1980. aastasse. Vanemaid filme ei vaata. Sest eriefektid olid nadid. Sest riided on naljakad. Sest peategelane ei kasuta kaks korda minutis sõna fuck. Sest film on mustvalge.

fuck, oli vaja näppida

 

 

 

laul kiisupoegadest

Mind hirmutab mõte, et kui ma ise oma valikuid mingitel kaalutlustel piiran, siis ma jään millestki heast ilma. Nagu näiteks Seitsmendast pitserist. See on see film, kus rüütel mängib rannal surmaga malet. Umbes kolmandal minutil. Ja see filmi üks ikoonilisemaid kaadreid ei ole kaugeltki mitte tipphetkeks. Edasi on täpselt sama ilus ja huvitav. Dialoog on siiani terav ja täpne. Verd ja soolikaid kaamerasse ei loobita, aga Musta Surma ja enesepiitsutajate aegne Rootsi ei ole ka mingi pühapäevakooli jalutuskäik luigetiigi kaldal. On nalja, on seksi ja on tegelased kellest sa loodad, et keegigi filmi lõpuks ellu jääks.

Wyrmwood?

Film ei muutu sellest halvemaks, kui ta veidi laagerdub ja oma õiget vaatamiskorda ootab. Bruce Willis on surnud teadmine paneb sind lihtsalt filmi teise nurga alt nägema.