Tundub, et Charlize Theron on võtnud plaaniks oma põlvkonna kõige kõvemaks märulikangelannaks saada. Ohustab tegelikult ka juba Sigourney Weaveri läbi aegade "kõige valema naise, keda peotujus külmkappide vahele meelitada" tiitlit, kaasaegsematest Joliest, Johanssonist ja Jovovichist rääkimata. Varasemast "Æon Flux" (2005), "Mad Max: Fury Road" (2015) ja ega selle "Monsteris" (2003) kehastatud naisega ka ei tasunud väga suud pruukida ning nüüd siis "Atomic Blonde" (2017).
Berliini Müür on veel ühes tükis ja erinevate riikide erinevate eesmärkidega spioonid ja spioonihakatised elavad seal ilmselt suhteliselt mugavat elu seniks kui Nimekiri, milles on kirjas nende kõigi kodused aadressid, loetelu halbadest harjumustest ja algklassides kasutusel olnud hüüdnimi, kaotsi läheb. Charlize kehastab filmis MI6 agenti Lorraine Broughtonit, kes saadetakse Berliini Nimekirja otsima, et see valedesse kätesse ei satuks (st. siis ükskõik kelle teise kui inglased). Sõbrad on vaenlased ja venelased on vaenlased ja need sõbrad kes ei ole vaenlased ega venelased saavad surma, nii nagu see ühes klassikalises külma sõja loos ikka käib.
Sama klassikaliselt on filmis puänte ja paljastusi rohkem kui üks, mis lähtudes sellest, et filmi
stsenarist ei ole John le Carre, tekitab vaatajal, kes selles spioonirägastikus järge jõuab pidada mõningaid küsimusi. No näiteks, miks selline pingutus Pikksilma elus hoidmiseks? Väike pingutus, et mitte kahtlusi äratada, seda küll, aga oma eluga keskmisest rohkem riskida? Ei tundunud mõistlik.
Muus osas ei ole aga midagi öelda. Toby Jones tõi "Tinker Taylor Soldier Spy" (2011) seosega tõsiseltvõetava spioonifilmi hõngu. Kohati sinakas tonaalsus seondus mul absoluutse klassiku "Paybackiga" (1999). Ja muidugi muusika - kui tahaks postituse poole pikemaks venitada, võiks siia umbes 83% filmi heliribal kõlavatest väärt lauludest üles lugeda. Eelmise aasta parima soundtracki osas kõva konkurent "Baby Driverile".
Ning loomulikult ka sissejuhatuse aluseks olnud Charlize/Lorraine rollisooritus, mis äkilisematel hetkedel tõi silme ette Jason Bourne tegelaskuju. Ma vaataks hea meelega filmi, kus need kaks tegelast üksteiselt mõõtu võtavad. Ja panuseid ma seal emmale-kummale panna ei julgeks.
Berliini Müür on veel ühes tükis ja erinevate riikide erinevate eesmärkidega spioonid ja spioonihakatised elavad seal ilmselt suhteliselt mugavat elu seniks kui Nimekiri, milles on kirjas nende kõigi kodused aadressid, loetelu halbadest harjumustest ja algklassides kasutusel olnud hüüdnimi, kaotsi läheb. Charlize kehastab filmis MI6 agenti Lorraine Broughtonit, kes saadetakse Berliini Nimekirja otsima, et see valedesse kätesse ei satuks (st. siis ükskõik kelle teise kui inglased). Sõbrad on vaenlased ja venelased on vaenlased ja need sõbrad kes ei ole vaenlased ega venelased saavad surma, nii nagu see ühes klassikalises külma sõja loos ikka käib.
Sama klassikaliselt on filmis puänte ja paljastusi rohkem kui üks, mis lähtudes sellest, et filmi
stsenarist ei ole John le Carre, tekitab vaatajal, kes selles spioonirägastikus järge jõuab pidada mõningaid küsimusi. No näiteks, miks selline pingutus Pikksilma elus hoidmiseks? Väike pingutus, et mitte kahtlusi äratada, seda küll, aga oma eluga keskmisest rohkem riskida? Ei tundunud mõistlik.
Muus osas ei ole aga midagi öelda. Toby Jones tõi "Tinker Taylor Soldier Spy" (2011) seosega tõsiseltvõetava spioonifilmi hõngu. Kohati sinakas tonaalsus seondus mul absoluutse klassiku "Paybackiga" (1999). Ja muidugi muusika - kui tahaks postituse poole pikemaks venitada, võiks siia umbes 83% filmi heliribal kõlavatest väärt lauludest üles lugeda. Eelmise aasta parima soundtracki osas kõva konkurent "Baby Driverile".
Ning loomulikult ka sissejuhatuse aluseks olnud Charlize/Lorraine rollisooritus, mis äkilisematel hetkedel tõi silme ette Jason Bourne tegelaskuju. Ma vaataks hea meelega filmi, kus need kaks tegelast üksteiselt mõõtu võtavad. Ja panuseid ma seal emmale-kummale panna ei julgeks.