28 september 2008

Ilmvõimatu ülesanne

On selline kategooria filme, mis lihtsalt ei tõmba vaatama. Nad tulevad välja, on paar nädalat box-office edatabeli tipus, saavad kõvasti meediakajastust, aga mingil subjektiivsel põhjusel jäävad sul kinos nägemata. Minul näiteks käsi ei tõuse Hellboy II pileti eest raha välja käima.Võibolla kunagi mitme-setme aasta pärast otsustab mõni telekanal Põrgupoisi mulle koju kätte tuua, aga seniks tuleb leppida paar aastat vanade mega-giga-superhittidega.
Täpsemalt siis Mission Impossible III (2006). Milleks on vaja ühe vana hea sarja episood võtta ja kinofilmiks venitada on muidugi iseküsimus (jah, ma tean, täpselt sellist episoodi pole sarjas olnud ja jah, ma aiman selle episoodi kinodesse paisakamise eesmärki), aga veelgi huvitavam küsimus on see, millist vanusegruppi antud linateose produtsendid silmas pidasid? Umbes kaksteist? Veidi pikema mäluga kinoskäija võib nimelt Arnoldi True Lies(1994) nimelise märuliga hakata paralleele tõmba hakata. Ja selles võrdluses jääb preester kubernerile raudselt alla.
Lisaks sai Seymour liiga vähe ekraaniaega, selle eest ka Tomile häbi-häbi. Ning kurja relvakaupmeest nii ei tapeta, paluks järgmine kord rohkem austust ja fantaasiat üles näidata. Auto alla jäämine on lihtsalt labane.
Kõik olulised vidinad on sarjast nähtud, ning et missioon ise ei olnud suurem asi siis võib ka filmi enda kohta nii öelda. Ei olnud suurem asi.

logistik
müügimees

Ahelreaktsioon

Lõpp hea, kõik hea ja vastupidi ka. Keerad lõpuga võssa ja ongi kogu elamus rikutud. Ega seal midagi väga keerulist ju tegelikult ei olegi, ütled et onu Bruce on juba algusest peale surnud olnud ja ongi sul publik põrmus. Või lähed kindla peale välja ja näitad õnnelik perekonda päikeseloojangusse ratsutamas.
Kõige ohtlikum on aga see, kui püüad mingi hullu sümboliga otsi kokku tõmmata. Esimene oht on see, et 50% vaatajatest ei jaga lihtsalt matsu välja ja ülejäänutest veel 50% leiab, et sümbol imeb vilinal. Selline olukord on siis Mario Bava Reazione a Catena(1971) lõpus. Muidu täitsa korralik slasher, aga see õnnetu sümbol jooksis minust küll täiega mööda. Ma mäletan täpselt, et esimene asi mis mulle püsside kohta selgeks tehti, et inimese pihta neid ei sihita. Olgu ta mängu või mitte, seda lihtsalt ei tehta. Ehk siis minu maailmapilti ei mahu kohe kuidagi see, kuidas kaks noort tattnokka jahipüssiga jumaliku õiglust jagama satuvad.

Muidu aga tavaline korralik viilutaja: rindu, verd ja ilmselgeid lollusi punnis stsenaarium (Potitäis keevat vett näkku ei tee ühele Mehele halligi). Inglise keele tõlk on otsustanud ka enda poolt veidi värvi lisada ja nii on filmi pealkirjaks saanud Bay of Blood. Ma kujutan ette, et selline inimene joonistaks ka oma Corolla peale kaks valget triipu ja kujutaks ette, et sõidab Dodge Viperiga.

24 september 2008

Lapsehoidja päevikust

Kui ettevõtlikul filmimehel on juba õnnestunud inimene oma kätetööd vaatama meelitada ning selle käigus on ka mõned rahapaberid omaniku vahetanud siis edasi on juba see hetk, kui lavastaja võib sulle vabalt (jalaga) p..sse kütta. Ehk siis selgub, et kogu see mesijutt ja lubadus üks hea meeldejääv filmielamus pakkuda oli üks petukaup, millega sind jälle tillipidi on veetud.
See oli nüüd tegelikult selline üldine jutt, Nanny Diaries(2007) päris nii halb ei olnudki. Lihtsalt lõpp läks rõvedaks moraalilugemiseks kätte ära. Iseenesest oli täitsa huvitav vaadata ja mõtiskleda, et kuidas sellise ropprikka inimese mõistus ikka täpselt töötab. Siiralt loodan, et tegemist oli kunstilise liialdusega, aga minu küünilisem pool naerab selle peale kõva häälega.
Ajaviiteks sobilik, kindlasti on aga selle ajaga ka midagi targemat peale hakata (räägib mees, kes peab filmiblogi).
mõni ime, et väiksel poisil und ei tule (näita mulle meest, kes suudab magada, kui pidžaamas Scarlett tal voodis aeleb)

Maa-alused

Väike reklaampostitus. Lõunakeskuses asuv Ahhaa 4D kino raputab su sõna otseses mõttes läbi. Kõige vingem 5 minutit mis mina eales kinosaalis või tegelikult ühes vanas kaevanduses veetnud olen. Kõige lahedam oli see, et kui seanss läbi sai siis üks hilises keskeas mees läks kohe uurima, et kunas kosmosesse saab. Kes päriselt kaevandusse tahab, siis selleks tuleb Kohtlasse sõita. Kohtla eeliseks on lisaks sellele, et kõike saab näpuga katsuda veel vägagi sürr teejuht. 40 aastat maa all ei ole ikka naljaasi. Natuke saab rongiga sõita ka.

21 september 2008

Ühekäeline Poksija vs Lendav Giljotiin

Sisu loogilisus ei ole kung fu filmidel kunagi tugevamaks pooleks olnud, aga Du Bi Quan Wang Da Po Xue Di Zi(1975) ehk maakeeli Ühekäeline Poksija 2 paneb selles osas kohe täiega võssa. Ühekäeline invaliid võitleb pimeda vanamehenässi vastu. Näss käib nimelt ringi ja kaksab lendava giljotiiniga kõigil ühekäelistel töllidel päid otsast.Kõige suurem viga on aga see, et madin on aeglane , kohe nii aeglane et ühe võitluse ajal on võimalik plotti edasi arendada ja siis uuesti kaklust näidata. Selline tempo on ehk Santa Barbara(1984-1993) jaoks sobilik aga kaklusfilmis?
Stseen mõõgateradel oli hea ja kassid kuumal plekkkatusel ka aga üldmulje jäi ikka nigelaks, ükshetk tekkis lausa selline hirm, et äkki ongi plaan kogu film nende palakate vahel üles võtta, aga vähemalt see kartus ei osutunud tõeseks.

väike Johnny Woo tegi siinkohal heureka

15 september 2008

Nõukogude Naine Pariisis

On miljon asja milles mehed on paremad kui naised.* Klassikaline näide on siinkohal söögitegemine, puhtast viisakusest me laseme kodus süüa teha naistel, kuigi on avalik saladus, et maailma parimad kokad on mehed.
Komöödiažanris on olukord veelgi hullem, naisi ei lasta lava lähedalegi või kui lastakse siis on nende ülesandeks ilus välja näha ja meeskangelase naljade peale naerda. On küll üksikuid erandeid, aga Greta Garbo Ninotchka(1939) sõitis minust üle kui teerulliga, millekski selliseks ei olnud ma kohe üldse mitte valmis. Piinlikult täpne olles, siis filmi lavastajaks on küll Ernst Lubitsch, aga Greta noor ideaalidest pakatav Nõukogude Naine tuli ja tegi selle filmi enda omaks.
Filmi sisu võeti elust enesest, terve euroopa oli täis vene aadlike, kes unistasid sellest, kuidas nad varsti varsti saavad tagasi koju ja kõik saab olema nii nagu ennevanasti. Ning kui Pariisis resideeruv suurvürstinna kuuleb, et tema kullakalleid juveele üritatakse ühele juudile Nõukogude Venemaa delegatsiooni poolt maha parseldada lähebki möll lahti. Loomulikult käituvad esimest korda väljamaale sattunud Iranov, Buljanov ja Kopalski kui noored vasikad ja neid saadetakse taltsutama Nina Jakušova Ivanov.
Kui filmi esimene pool on lihtsalt naljakas, kohe nii naljakas, et naerda väga aega ei olegi, sest puhast kulda pudeneb igal sammul mis Ninotchka Pariisi nimelises patupesas astub, siis pärast kohvikustseeni tuleb juurde ka romantilisem mõõde. Film on küll edasi naljakas, aga sellele lisaks paneb ta ka tegelastele kaasa elama ja see on midagi sellist, mis uuema aja romkomidel puudu jääb. Plusspunktid tulid veel ka selle eest, et naeruvääristati mitte inimesi vaid riigikorda ja isegi siis püsiti reaalsuse piires.
Eelpoolmainitud kohvikustseen on ainuke asi mille kallal norida tahaks. Paar naljalugu ja kõik? Kõigile alternatiivajaloolastele huvitav mõttematerjal, mis siis kui kõiki kommuniste oleks olnud võimalik nii lihtsalt ümberkasvata? Aga see möödalask üksi ei tähenda midagi.
Üks parimaid hea-tuju-filme ja rollisooritusi minule teadaolevas kinoajaloos.

Look, Buljanoff, if Lenin were alive, he would say: "Buljanoff, comrade, for once in your life you're in Paris. "Don't be a fool. Go in there and ring three times."
Don't make an issue of my womanhood.
How can such a civilization survive which permits their women to put things like that on their heads?
*Ilmselt on olemas ka miljon asja, milles naised on paremad kui mehed. Ilmselt.

13 september 2008

Kahe sõrbra lood

Digiajastu läheneb ja järjest rohkem on kuulda soigumisi teemal, et ZoomTV kanalivalik ei kõlba ikka kuskile ja kanalivahetamine võtab mitu sekundit aega ja elutoalauale tekib veel üks pult juurde. Viimased kaks soigu käivad loomulikult kõigi teiste digipakkujate kohta ka.
Kui taevas veel sinisem ja rohi rohelisem ja mina noorem olin, siis oli valida täpselt kahe kanali vahel, ETV ja Kesktelevisioon, viimane on siis nüüdseks asendunud TV3 ja Kanal2-ga. Ja elan ka ära. Aga mälestus kaheksakümnendatest jääb. Kapten Tenkeš, Edasi Kardemariinid, Kapten Granti Lapsed, Kolm Musketäri, Sherlock Holmes jpt. Võibolla mitte just Led Zeppelini, LSD, ja free love for all tüüpi lapsepõlv, aga kordades parem kui kuskil kaubanduskeskuses jõlkuda.
Mis toobki meid tänase põhiteemani. Kõige õigem Sherlock on Vassili Livanov ja dr. Watson Vitali Solomin. Seetõttu võib Private Life of Sherlock Holmesi(1970) vaatamist väikeseks eneseületamiseks pidada. Tegelaste välimus ja käitumine ei sobi kohe üldse kokku selle kujutluspildiga, mis kahest sõbrast vaimusilmas olemas on. Huvitav kas vastupidine kehtiks ka, et kui enne oleks näinud Billy Wilderi versiooni, siis oleks venelaste sarja peale nina kirtsutanud.
Kui aga sellest ebakõlast üle saada, siis on tegemist täitsa korraliku tööga. Nagu pärast vaatamist selgus siis mõistetaval põhjusel jääb vaatajale mulje kahest eraldi lühifilmist, mis on üheks kokku keevitatud. Esimene rõhub rohkem tolatsemisele, aga seda heas ja meeldejäävas vormis ning teine, pikem osa on rohkem sir Doyle vaimsusest kantud. Mitte küll Sherlocki parimate juhtumite tasemel aga põnev vaatamine ikkagi ja kui veel arvestada milline vint päris lõpus peale keeratakse, siis ei jää filmi alguse lõbususest midagi alles.
Kasutan taaskord võimalust ja juhin härraste Alka-Seltzeri tähelepanu sellele milline üks hea paroodia välja näeb. Mitte et sellest kasu oleks, isegi kui nad eesti keelt valdaksid.

- You've saddled me with this improbable costume, which the public now expects me to wear.
- That is not my doing. Blame it on the illustrator.

Dust, Mrs. Hudson, is an essential part of my filing system. By the thickness of it l can date any document immediately.

- Maybe between doctors and detectives is unusual, but in ballet, is very usual.
- What is?
- Caprice of Mother Nature.

PS: Wilder jättis nii sümpaatse mulje, et kui pärast selle filmi ära vaatamist avastasin, et järjekorras ootab veel üks teos milles temal käpp sees, siis saigi järgmiseks kohe see otsa vaadatud. Aga sellest juba järgmine kord.

11 september 2008

Varitseja

Subtiitreid ei olnud. Kellaaeg oli ka juba hiline. Ehk siis sisust väga täpselt rääkida ei oskagi, natsivormis mees käis hangu ja täägiga ringi ja tappis inimesi. Ilmseid vihjeid nii giallo žanrile tervikuna kui ka konkreetsetele filmidele. Hea ajaviide. Film on muideks Prowler(1981).

see pole horror ega midagi, kui duššistseeni ei oleplahvatav pea on teine kohustuslik element

10 september 2008

Dieter Dengler paastulaagris

Helilooja peab hakkama saama kaheksa noodiga, kirjanikul (ja blogijal) on kasutada piiratud arv tähemärke ja ega filmimeestel ka erinevate narratiividega väga priisata ei ole. Mis on tegelikult ju hea. Sunnib oma halle ajurakke väheke pingutama, et leida midagi mis massist eristaks.
Vähe konkreetsemaks minnes, siis sõjadraamades on suund võetud sellele, et kes suudab pea plahvatamist ja sellega kaasnevat kolbatükkide ja hallolluse lendlemist reaalsemalt näidata. Selles valguses suudab Rescue Dawn(2006) oma lähenemisega vangilaagri teemale kohe tõsiselt üllatada. Selle asemel, et näidata kuidas vaeseid sõjavange julmade valvurite poolt pidevalt nüpeldatakse on mõlema poole suurimaks vaenlaseks hoopis nälg ja ega ei oska küll öelda, kummad rohkem koju ihkasid saada, kas valvajad või valvatavad.
Metsikus looduses seiklemist näeb National Geographicus ka, saapatalla leidmine oli kiiduväärt nüke, võrdluses aga näituseks Nambuguni(1990) ja Jack Londoni "Elujanu"-ga jäi see osa filmist nõrgaks.
Mis mind vähe imestama pani, oli see kuidas lendurit pärast päästeoperatsiooni laeva peal tervitati. Tüüp kukkus alla oma esimesel lahigulennul. Ilmselt oli Navy kooseisus ka vähe parema näitajaga lendureid, nii et see entusiasm ja rõõm millega teda vastu võeti... Eks ta läks vist rohkem võitlusmoraali tõstmise kategooriasse.
Klassiku staatusesse tõusmiseks oli kolbatükke ikka selgelt vähe, aga vaatamine iseenesest tükki küljest ei võtnud.

07 september 2008

Kellavärgiga prussakas

Kui ise ei oska, siis tuleb teenus sisse osta. Keenia jooksuimed esindavad praeguseks juba kõiki maailma riike, Eesti väljaarvatud. Premiershipi klubides on inglased suures osas taandunud saapapuhastajate ossa. Ning lavastaja, kelle kodukoht asub väljaspool 50 osariiki on Hollywoodis kulla hinnaga.
Ilmselt on nii Peter Jacksoni, Christopher Nolani, Louis Leterrieri, Guy Ritchie, Ang Lee, Alfonso Cuaróni, Timur Bekmambetovi, Guillermo del Toro kui ka paljude teiste passi on riiki sisenemisel löödud tempel "geniaalne välismaalane, kriitika pole soovitatav". Ning vähemalt seni, kui staarlavastaja mingi väga kõlava käkkiga (kassatulude mõttes) hakkama ei ole saanud, kantakse teda kätel.
Kuhu ma seekord välja tahtsin jõuda on see, et del Torol on kaks head filmi: El Espinazo del Diablo(2001) ja El Laberinto del Fauno(2006). See ei ole aga mingi põhjus tema ülejäänud tööde vajakajäämistele andeks andmiseks. Täispikk debüüt Cronos(1993) läheneb küll vanale teemale huvitava nurga alt, aga vunki ei ole ega tule, ühel hetkel on lõpp käes, stiilis eelmäng, eelmäng, eelmäng, premature ejaculation.
Sisust. Iidne artefakt annab oma kandjale igavese elu (tingimusel, et ta maja alla ei jää), kuid äratab temas ka iha igal võimalusel maast verd lakkuda. Kogemata kombel satub see vidin ühe vanamehe kätte ja loomulikult on üks teine rikas vanamees, kes seda endale tahab saada. Põrgupoiss Perlman on see vaeseke, kes kogu musta töö peab ära tegema ja näitlejansambli noorim liige on ebatavaliselt külma kõhuga tütretütreke.
Algidee on hea, teostus jättis külmaks.

06 september 2008

Inimkond, kes tõusis jalule*

Ma olen üldiselt sellise haltuura korras filmivaatamise vastu. Kui on ikka täielik saast jätan pooleli, aga kui vähegi midagi lubab siis vaatan ausalt lõpuni. Kiirendatud korras (st siis nii kiiresti, et veel jõuab subtiitreid lugeda) ja segiti vaatamine (minut siit teine sealt) jääb mulle arusaamatuks. Erandiks on siinkohal aga tummfilmid, täpsemalt siis vahetekstid. Kui ma ikka olen jõudnud ekraanil oleva jutu juba kaks korda läbi lugeda, siis kerin süümepiinadeta tegevuseni edasi.
Tummfilmidega on muidugi üldse üks jama (ehk on see minu isiklik probleem, aga ikkagi), nimelt on mul tohutult raske neile keskenduda. Hea küll, et enamuse infost me omandamegi silmade kaudu, aga kõrvad ju tahavad ka mingit tegevust saada ja kui kõlaritest ainult mingit klaverimuusikat tuleb, siis on tähelepanu kiire hajuma.
Selles valguses on mul väga raske ette kujutada, kuidas suudab üks laps terve Walle-E(2008) aja rahulikult Pixari järjekordset Oscari võitjat vaadata (tasuta vihje kõigile kihlveohuvilistele). Mina ei suutnud, vaatasin ta küll hambad ristis ära, aga kõige rohkem rõõmustasin sel hetkel kui tiitrid lõpuks jooksma hakkasid.
Joonistatud st. animeeritud oli kõik väga ilusti aga sisu? Inimkond on mandunud, kogu tegeliku töö teevad ära robotid, Emake Maa on lastud hukka minna. Kus on loomingulisus ja innovatiivsus, mida nägime Kalapoeg Nemos(2003) ja Imelistes(2004)? Filmi esimene pool on inspireeritud Annie Hallist(1977) ja teine 2001: A Space Odysseyst(1968). Ma vihastasin kohe täiega, kui hakkas tulema see teema kuidas inimkond Maast üldse ei hoolinud ja selle ära lörtsis, aga 700 aastat hiljem me oleme oma veast aru saanud ja ehk ei olegi veel liiga hilja. Kui see keskkonnateema nii hinge peal oli teinud siis double-feature, esmalt Inconvenient Truth(2006) ja sinna otsa oma film.
Kaks asja väärivad positiivse külje pealt ära märkimist, robotite hullumaja ja see kuidas inimesi kujutatud oli, tekitas kohe tahtmise välja uurida, kui palju hetkel Ameerikas ülekaalulisi on. See number on suurusjärku kaks inimest kolmest. Looduse kroon tõepoolest.


*häbematu plagiaat Cinderella Man(2005) eestikeelsest pealkirjast.

04 september 2008

Shakespeare, mu arm

On veel ilmas asju, mille peale saab kindel olla. No näituseks kui minna purjus peaga endast väiksema tüübiga tüli norima, siis võib kihla vedada, et tegemist on eesti juudokoondise liikmega. Ja siis veel see, et kuigi ma ei tea kedagi kes teaks kedagi, kes hääletaks Keskerakonna poolt on nad stabiilselt kuskil valitsemas (siin võib muidugi ka tegemist olla oja petsi sündroomiga).
Ning loomulikult ka veel see, et inglased oskavad häid filme teha, viimatine avastus siis Theater of Blood(1973). Lugu ise lihtne aga lööv, vana kooli näitleja (Vincent Price) on otsustanud pärast kohutavat ülekohut vabastada maailma kõntsast, keda ka kriitikute nime all tuntakse.
Filmisõbral võib nüüd muidugi tekkida õigustatud küsimus, et millega suudab niiiii vana film Freddy ja Jasoni korraldatud verepulmadega karastatud vaatajat veel üllatada? Elementaarne, tavapärase hämarates kangialustes luurava ja kirvega vehkiva maniaki asemel on Shakespeari tsiteeriv härrasmees, kes räägib kriitikutega keeles, mida need kõige paremini mõistavad. Kirjutasid mõnitava arvustuse? Hea küll siis, loeme sulle ette Troilus and Cressidat, torkame su odaga läbi ja seome hobuse taha lohisema, ühe näitena. Võibolla muidugi et mina olen imelik, aga sellist sarimõrvarit võib juba pigem performance kunstnikuks nimetada, iga ohvri puhul on arvesse võetud tema iseloomu ja sellele sobiv karistus välja nuputatud. Ei teagi kas Fincher enne Se7eni(1995) tegemist ka Hickoxi tööga tutvunud oli.
Üks asi mille kallal natuke norida annab on see, et kohati tehti natukese liiga puust ja punaseks mis näidendi põhjal ja mismoodi järgmine ohver eeldatavalt oma lõpu leiab. Samas mitut Williami teost üks tavavaataja ikka teab, Veneetsia Kaupmees pani kellukese helisema, teised olid ikka suht võõrad. Pealegi vaatamist see ei seganud, ette öeldi vaid lõpptulemus, teekond on aga see mis loeb ja see teekond kogu oma ilus paneb täismehegi rõõmust nutma.
Igatahes järgmine kord, kui mõne filmi materdamiseks läheb siis tasub nii igaks juhuks ikka midagi positiivset ka kirja panna, ei või iial teada, kes su blogi lugema võib sattuda. Nõme ka pärast, kui blogimine selle pärast katki jääb, et mõni lugeja leiab nagu oleks ta iidolile liiga tehtud.

-Officer, if i'm not mistaken, Mr. Psaltery's murdering his wife.
-Oh, thank you, sir.