Digirevolutsioon on lõpuks ka meie kaunisse puukastis telerisse jõudnud. Elion mängis oma paketid nii kenasti ringi, et nüüd ma saan sama raha eest kiirema neti ja mingi hulga telekanaleid. Ja digitaalse videolaenutuse. Nii paljukest kui ma teda uurisin, siis porri näeb ainult raske raha eest, aga karaokevideod on tasuta. Tasuta saab ka paari (loe: viit) filmi vaadata.
Kui see Tarantino/Rodrigueze lovechild Grindhouse(2007) kunagi kinodesse jõudis, siis Planet Terrorit ma käisin ausalt vaatamas. Oli täitsa kobe film. Ahnete kinoärimeeste kiusuks aga rohkem oma raha kulutada ei tahtnud ja Deathproof oligi mul siiani nägemata. Kuni Elion selle kandikul ette tõi.Diplomaatiliselt väljendudes - Tarantinol on ka paremaid filme. Ausalt öeldes - päris igav oli. Lap dance tõi Sin City meelde, kokkupõrkestseen oli kenasti filmitud, kahe võmmi vestlus haiglas ajas muigama, kapotil kõõluv naine oli natukese põnev ja lõpustseen meenutas Faster, Pussycat! Kill! Kill!-i. Selgelt vähe ju.
Kõige rohkem toriseks aga selle üle, et Tarantino mobiiltelefonid stsenaariumisse sisse kirjutas. Ühelt poolt püüad jätta muljet, et film on kunagi ammu odava kaameraga odavale filmilindile üles võetud, värvid kaovad ära, mingi jupp on välja lõigatud, säbru käib vahel üle ekraani ja siis võtab üks neiuke mobiili välja. Miks ta ei oleks võinud baari taksofonist helistada. Oleks palju stiilsem olnud.Progress on muidugi võimas asi, aga filmikunstile mobiili leiutamine küll kahjuks tulnud. Kui mitmes filmis on nahkkindas käsi noaga telefonijuhtme läbi lõiganud ja kangelanna paaniliselt äkitselt tummaks jäänud torusse karjunud. Või siis on telefoniaparaat lihtsalt puruks löödud/aknast välja visatud/katki tulistatud.
See viimane õnnetus juhtus näiteks Fair Game(1986) peaosalisega. Sisust niipalju, et kolm meest ahistavad vaprat looduskaitsjat. Sisu ei ole selles filmis aga üldse mitte oluline. See on ainult ettekäändeks erinevate lahedate võttenurkade ja ideede katsetamiseks. Naine on loll ja mehed on lollid ja käituvad nad kõik absoluutselt ebaloogiliselt, aga no seda on tõsiselt lahe vaadata.
Üks lahedaid stseene oli naise kapotikaunistuseks asetamine. Stseen mis, informeeritud allikate sõnul, Tarantinol ihu imelikuks oli ajanud (kerisin kiirelt NqH doki läbi ja leidsin viidatud koha täitsa üles, mees oli tõesti kihevil). Veidi mugandatud kujul suskas Quentin selle siis Deathproofi ka sisse (jälle üks kasutu, aga põnev fakt).
Kui see Tarantino/Rodrigueze lovechild Grindhouse(2007) kunagi kinodesse jõudis, siis Planet Terrorit ma käisin ausalt vaatamas. Oli täitsa kobe film. Ahnete kinoärimeeste kiusuks aga rohkem oma raha kulutada ei tahtnud ja Deathproof oligi mul siiani nägemata. Kuni Elion selle kandikul ette tõi.Diplomaatiliselt väljendudes - Tarantinol on ka paremaid filme. Ausalt öeldes - päris igav oli. Lap dance tõi Sin City meelde, kokkupõrkestseen oli kenasti filmitud, kahe võmmi vestlus haiglas ajas muigama, kapotil kõõluv naine oli natukese põnev ja lõpustseen meenutas Faster, Pussycat! Kill! Kill!-i. Selgelt vähe ju.
Kõige rohkem toriseks aga selle üle, et Tarantino mobiiltelefonid stsenaariumisse sisse kirjutas. Ühelt poolt püüad jätta muljet, et film on kunagi ammu odava kaameraga odavale filmilindile üles võetud, värvid kaovad ära, mingi jupp on välja lõigatud, säbru käib vahel üle ekraani ja siis võtab üks neiuke mobiili välja. Miks ta ei oleks võinud baari taksofonist helistada. Oleks palju stiilsem olnud.Progress on muidugi võimas asi, aga filmikunstile mobiili leiutamine küll kahjuks tulnud. Kui mitmes filmis on nahkkindas käsi noaga telefonijuhtme läbi lõiganud ja kangelanna paaniliselt äkitselt tummaks jäänud torusse karjunud. Või siis on telefoniaparaat lihtsalt puruks löödud/aknast välja visatud/katki tulistatud.
See viimane õnnetus juhtus näiteks Fair Game(1986) peaosalisega. Sisust niipalju, et kolm meest ahistavad vaprat looduskaitsjat. Sisu ei ole selles filmis aga üldse mitte oluline. See on ainult ettekäändeks erinevate lahedate võttenurkade ja ideede katsetamiseks. Naine on loll ja mehed on lollid ja käituvad nad kõik absoluutselt ebaloogiliselt, aga no seda on tõsiselt lahe vaadata.
Üks lahedaid stseene oli naise kapotikaunistuseks asetamine. Stseen mis, informeeritud allikate sõnul, Tarantinol ihu imelikuks oli ajanud (kerisin kiirelt NqH doki läbi ja leidsin viidatud koha täitsa üles, mees oli tõesti kihevil). Veidi mugandatud kujul suskas Quentin selle siis Deathproofi ka sisse (jälle üks kasutu, aga põnev fakt).