27 oktoober 2009

Päikeseloojangu bulvar

Billy Wilder teeb seda jälle. Näitab kohe alguses ära millega film lõppeb. Sunset Blvd(1950) on film rahahädas kirjanikust, kes pargib oma auto valele sissesõiduteele. Ja saab selle eest lõpuks kuuli selga. Väga enesekriitiline meenutus vanadest headest aegadest, enne kui helifilm tuli ja kõik ära rikkus.

"June Lincoln?" His eyes sparkled, and he smiled. "She was the queen of the silver screen. She was finer than any of them: Mary Pickford or Lilian Gish or Theda Bara or Luise Brooks... She was the finest."... ..."June Lincoln, she was the best of them. I told my grandson about her, he tried to find something for the VCR, but no go. Nothing out there anymore. She only lives in the heads of old man like me."... The Stars of the old times. They was giants, painted in silver light, big as houses... and when you met them, they were still huge. People belived in them.
-Neil Gaiman, "The Goldfish Pool and Other Stories."

...Some of his money-making movie stars were getting older now. Without the help of special lights and genius makeup men they looked their age. They were having problems. They had also become, to some extent, desensitized physically and mentally. They could no longer "fall in love." They could no longer assume the role of hunted women. They had been made too imperious; by money, by fame, by their former beauty. Woltz gave his parties so that it would be easier for them to pick up lovers, one-night stands, who, if they had the stuff, could graduate into full-time bed partners and so work their way upward... ...These were women Nino had seen on the darkened movie screens when he had been a teenager. They had played their part in his erotic dreams of adolescence. But seeing them now in the flesh was like seeing them in some horrible makeup. Nothing could hide the tiredness of their spirit and their flesh; time had eroded their godhead. They posed and moved as charmingly as he remembered but they were like wax fruit, they could not lubricate his glands...
-Mario Puzo, "The Godfather"

Selline film siis. Suurest staarist, kes keeldub vanaks saamast. Võimas, nii visuaalselt kui ka dialoogi poolest. Selline mõte ka veel, et kas narrator helifilmis oma sama, mis tekstitahvel tummfilmis. Kas Wilder selle seose loomiseks kasutas pealelugejat?


vangikongi uks lajatas just kinni

23 oktoober 2009

Tramm nimega Iha

Kodanik Männikesel oli kunagi sõber, kes ei saanud sugugi viina juua. Lihtsalt ei seisnud sees. Kodanik Männike siis õpetas, et võtku suu täis, aga ärgu alla neelaku. Nipp töötas. Sõbra abikaasa olevat pärast lubanud kodanik Männikese ära kägistada. Et mul esimene näidendipõhine adaptsioon päris kenasti alla läks võtsin kohe järgmise ka ette. Streetcar Named Desire(1951).
Vanatüdrukust õpetaja sõidab õele külla. Õe abikaasaga ei saa nad algusest peale eriti läbi ja lõpuks läheb olukord päris käest ära. Noor Marlon Brando on mees kui metsapull, õbluke Vivien Leigh on temaga ikka püsti hädas.
Alustaks oma jutuga aga lõpust. Sisaldab spoilereid. Originaalses etenduses jäetakse vägistamisepisood lahtiseks, võibolla Stanley läks lõpuni välja aga võibolla ka mitte. Blanche side reaalsusega oli juba nii õrnake, et see oleks ka õrnemast puudutusest purunenud. Filmis mindi aga lõpuni. Ning pärast seda, kui Blanche oma viimase repliigi ("I have always depended on the kindness of strangers") ütles ja ekraanilt ära talutati, pööras Stellagi oma mehest ära.
Sellega keerati aga fookus paigast ära. Stanley kes alguses oli lihtsalt tahumatu, otsekohene mehemürakas, kes oma naist väga armastas muudeti koletiseks. Jah, vägistamine on tõesti koletu tegu, aga kas see oli tõesti see moraal, milleni välja taheti jõuda?
Blanchest sai nüüd ju õnnetu kannataja. Kitsarinnalisest manipuleerijast tehti märter. Ei sobinud talle õe kodu, ei olnud õe mees piisavalt haritud. Oma loodetud tulevasel abikaasal aeti pea valedega sassi ja kui mees valskusest teada sai ja enesestmõistetavalt endast välja läks ei paistnud küll, et naine midagi väga kahetsenud oleks. Ehk ainult seda, et vale välja tuli. Ning kõige tipuks "deliberate cruelty is unforgivable, and the one thing of which I have never, ever been guilty of." Kuidas su esimene mees suri, Blanche?
Aga ehk siiski andestada? Ehk ei peagi oma mineviku pattude pärast elu lõpuni kannatama ja häbi tundma. Kes see ikka oleks sellist lörtsitud minevikuga naist tahtnud. Võibolla oligi tõe mitterääkimine ainuke võimalus veel kunagi õnnelikuks saada. Egas siis tema süüdi olnud, et tal hea haridus oli ja standardid sellevõrra kõrgemad. Kaasamõtlemiseks ja arutlemiseks teemasid nagu muda.
Elia Kazan jõudis aga välja selleni, et Stanley Kowalski on mölakas. Ja ütles selle nii kõvasti välja, et varjutas kõik muu.

minu arust päris kena koht elamiseks, nikerdustega trepp ju lausa

22 oktoober 2009

Kass kuumal plekk-katusel

Võibolla küll mitte päris mustvalge, aga draama kohe kindlasti. Cat on a Hot Tin Roof(1958). Ei löödud kellelgi pead otsast ega kellelgi naljaga pooleks pead otsast. Inimesed käivad ringi, räägivad üksteisega, röögivad üksteise peale, viskavad vihast asju puruks, nutavad kurvastusest, õnnest, kadedusest. Puhas emotsioonide laviin. Mõnulesin nagu kass koorekirnu ääres.
Vana patriarhil on sünnipäev. Ning pidutsemiseks on veel ka teine põhjus, arvatav vähkkasvaja ei ole seda mitte. Vähemalt nii arst talle ütleb. Mehe kaks poega on abikaasadega kohal ning stardipauk pärandusejooksuks on antud. Võitjas erilist küsimust ei teki, ühte paari mängisid Paul Newman ja Liz Taylor, aga see ei olegi oluline. See kuidas joosti on. Kõik need jänesehaagid ja tõketel koperdamised ja rajalt eksimised.Näitlejatööd oli võimsad, sest tekst oli võimas. Puudus mittevajalik jahumine, ainult vajalik info. Killuke siit, teine sealt. Mis kokku andsid ühe lihtsa pildi, analoogseid pilte võib igaüks oma suguseltsi kohta joonistada. Keegi on ikka edukam kui teine, keegi ikka vaatab kadeda pilguga kõrvalt, ühe alkoholiga kimpus sugulase oskab ka vast igaüks nimetada ja samas vaimus edasi.Ahhaa, aga miks siis üldse seda filmi vaadata? Vanaema sünnipäeval saame ju kokku. Keegi võtab kaamera välja ja ongi meil oscarimaterjal olemas. Või siis mitte. Ulata palun sinepit ja ära aja kartulisalatit lina peale ja kui viinapudel juba otsa hakkab saama, siis äkki julgeb mõni mees teisele öelda, et sa oled ikka tropp küll. Jääb siis aga kohe magama ja esimese mehe naine hakkab vabandama, et näed võttis pitsikese üleliia ja et ega ta seda tõsiselt ei mõelnud. Ning kümme aastat tagasi korraldatud sigadus, mis väärib oluliselt rohkemat, kui purjus peaga tropiks sõimatud saamine, jääb seegi kord selgeks rääkimata.Mr. Brooks või õigemini küll Mr. Williams aga seda viga ei tee, et näoli rosoljekausis maanduks. Sõna saavad kõik ja kõik kasutavad seda võimalust ka viimseni. Selle perekonna kappi ei saanud küll rohkem ühtegi luukere jääda.

Newmani ja Taylorit vaadates püüdsin ette kujutada, kas keegi näiteks hakkaks Pitti ja Joliega sellist filmi väntama. Enne jäätub põrgu ära. See oleks ju puhas ressursi raiskamine. Mõttetu Mr ja Mrs Smith toob palju rohkem inimesi kinno.

Horrorist

Sai ikka ülehinnatud enda võimeid. Mõtsin jah, et mis see õudukavaatamine siis ära ei ole, aga kui juba lihtsalt korraliku näitlejatööd vaadates silmad rõõmust niiskeks lähevad, on see juba tõsine ohumärk. Umbes sama tõsine, kui sushibaari külastades mõtled natuke teravaid elamusi otsida ja tellid fugut ning pärast eine lõpetamist kuuled omaniku köögis kõva häälega kärkimas ning uksevahelt sinu poole murelike pilke heitmast. See on umbes see koht, kus sa mõtled, et äkki oleks ikka pidanud koju jääma ja vorstivõileiba tegema.
Äkki horror ja mina lihtsalt ei sobi kokku, äkki ma olen selline mustvalge-draama-mees. Igatahes selle isikliku õudukaprojektiga on praeguseks kõik. Tahan häid filme.
Ühtlasi avaldan kaastunnet neile meestele, kes Hõffi kava kokku peavad panema. Neil sellist võimalust ju ei ole. Kaugelt maalt kohale sõitnud vaataja tahab ju rahuldamist. Iga aasta viska jälle tosin rasvast konti hambusse.
Minu saagiks jäi hetkel neliteist filmi, millest kolme (neli kui Frostbiten ka arvesse võtta) puhul ma ei jookseks pärast seansi lõpu piletiraha tagasi nõudma. Blood: The Last Vampire, Babysitter Wanted ja I Sell the Dead. Stiilipuhas õudukas on neist aga ainult üks. Ja väga eredalt ei sätenda neist ükski.
Kui kellelgi huvi on siis lisan siia nimekirja filmidest mis veel kavas olid. Disappeared(2008), Doghouse(2009), Carriers(2009), Collector(2008), Face Eater(2008), Infestation(2009), Linkeroever(2008), Paranormal Activity(2007) ja Sexykiller, morirás por ella(2008). Eks ma vaatan ikka need ka ära. Kunagi. Ühekaupa. Pärast tosina mustvalge draama vaatamist.

21 oktoober 2009

Laibamüüja

Oli kunagi aeg, kui meditsiinitöötajad ja hauaröövlid töötasid meie kõigi parema tuleviku nimel käsikäes. Värsked laibad oli kõrges hinnas ja rupskitest ei jäetud isegi nii paljut järele, et niru kass omal kõhu täis oleks saanud.
I Sell the Dead(2008) räägibki sellest toredast ajastust kahe laibakoguja silme läbi.
Võtab üks vana ja kogenud seltsimees noore poisi endale õpilaseks ja pühendab aastate jooksul teise kõigisse ameti peensustesse. Töö nagu töö ikka, kergemad ja raskemad otsad, jobust ülemus, konkureerivad grupeeringud, palk on ka siuke niruvõitu. Ühel ööl kaevavad vennikesed maa seest aga tõelise kullapoti välja. Ristteele maetud neiu, küüslaugust vanik ümber kaela ja puust teivas rinnus.Film kus Ron Perlman mängib ei saa ju kindlasti lootusetult halb olla ja õnneks ei olnud ka. Mitte ei oleks suutnud järjekordset junni vaadata. Ja kuigi midagi väga hiilgavat ei pakuta, siis ühtegi tõsist äralangemist ka ei toimunud, nii et ma ütleks, et ühtlaselt hea film. Perlman on tegelikult kõrvalosas, millest on küll natukese kahju, aga kobeda näitlejatööga sai ta maha igaljuhul. Peaosas oli hoopis üks neist kääbikutest, Dominic Monaghan ja ega ei ole temagi toimetamiste kohta halba sõna öelda. Äärmiselt tervistav nähtus näha filmi, kus näitlejad on tasemel, mille kohta saab kasutada sõnapaari kobe näitlejatöö.
Ahjaa, väga tõsiselt tegijad teemasse ei suhtunud, nii et pigem on rõhk mitte tülgastust tekitavatel tükkideks lagunevatel laipadel, vaid oma rasket tööd tegevate meeste pisimurede ja rõõmude näitamisel. Südantsoojendav stseen, milles mehed elegantse liigutusega laibale juba enne maha matmist küüned taha said, või südantlõhestav olukord, kus pärast tõsist töö-ööd konkurent nende tööviljale käppa peale üritab panna.
Otsus: Suhteliselt piiripealne olukord. Hea film küll, aga kas nüüd lausa nii hea, et seda hõffile soovitada julgeks? Pigem vist jah. Kasvõi öösel hilja, ekraanitäiteks. Ma vaataks küll ise vabalt uuesti.
selle House of Murphy teemaga oleks võinud natuke rohkem süviti minna, aga ilusad joonistuse olid vähemalt

19 oktoober 2009

Lapsukesed

Bradburyl on üks vahva jutuke, "Zero Hour" eesti keeli "Nulltund", kuidas tulnukad või iidsed laste abiga maailma vallutamise ette võtavad. Sest lapsed on ju nii väikesed ja nummid ja mängivad oma toredaid mänge ja parem ongi kui nad kogu aeg jalus ei tolkne ja suuri inimesi ei sega. Jutt sissetungi algusega lõppeb.
Children(2008) sealt alles alustab. Neli väikest rüblikut, üks mässumeelne teismeline ja neli täiskasvanut on jõuludeks linnakärast eemale eraldatud maamajja sõitnud. Täiskasvanud kavatsevad ilmselt piiramatutes kogustes veini luristada, aga lapsed kurinahad rikuvad selle kena plaani ära. Esmalt juhtub lihtsalt paar õnnetust, aga edasi läheb juba varjamatuks sõjategevuseks. Lapsevanemad näitavad aga üles piiritut võimet isiklike järeltulijate puuduste koha pealt silmi kinni pigistada ning kogu vastutus jääb teismelise tüdruklapse kleenukestele õlgadele.Tuleb tunnistada, et kohati küllaltki kõhedustekitav ja ebamugav vaatamine. Väike numminaator ähvardavalt pliiatsit viibutamas ei ole mitte asi, mida abitult maas lamades näha sooviks. Mis aga minu jaoks elamuse ära rikkus, oli tulnukate ja iidsete puudumine. Mõttetust, eesmärgitust vägivallast ma oleks ka aru saanud ja sellegagi leppinud. Filmis pakutud põhjendus lastele ebatavalise käitumise motiividest jäi aga ikka väga niruks. Miskitsorti viirus, seagripp näituseks, mis muudab kõik alla mingit vanusepiiri jäävad lapsukesed mõrvarlikeks maniakkideks. Stsenarist võiks ikka ära otsustada, kas üldse mingit põhjendust või siis midagi, mis natukesegi reaalne oleks. Ning jah, ma olen sügavalt veendunud, et tulnukatest nukujuhid on reaalsemad kui suunatud mõrvahimu vallandav viirus.Otsus: jäi ikka lahjaks natukese.

13B(ollywood)

Paistab, et on mingi hulk narratiive, mida iga õudusfilmilavastaja vähemalt korra oma karjääri jooksul kasutama peab. On vabakava ja on kohustuslikud elemendid. Mängitakse vaatenurgaga ja mingite pisielementidega, aga lõpuks on tegemist ikka ja jälle selle sama vana jutuga, kuidas seltskond teismelisi peab sügaval metsas oma elu eest võitlema, mingi kohutav saladus minevikust ähvardab kellegi meeldiva elukorralduse pea peale keerata või hakkab tasapisi selguma, et uues korteris/majas on eelmise asuniku vaevatud hing endiselt ringi askeldamas.
Selle vaevatud hinge teemaga 13B(2009) tegelebki. Esimene asi, mis mulle selle filmi juures silma jäi, oli pikkus. Üks keskmine õudusfilm kestab umbes poolteist tundi, see kestis üle kahe. See ei tähenda ju ometi seda, mida ma arvan, et see tähendab. Kurat, see on ju õudusfilm, India õudusfilm, aga ikkagi. Nad ei hakka ju ometi laulma ja tantsima siin?Hakkasid küll. Suurpere, kaks venda ja õde ja ema ja vendade naised ostsid pangalaenuga endale uusehitises korteri. Numbriga 13B. Ning iga päev kell 13.00 plõksas telekas käima ning kanalilt 13 hakkas jooksma seriaal, kuidas suurpere ostis pangalaenuga endale uusehitises korteri ja piim oli iga hommik müre ja palvetuppa ei saanud kuidagi naela seina lüüa, et pühapilte seina riputada ja üks vendadest sai ametikõrgendust ja nii edasi. Täpselt see, mis meie suurperega ka päriselt juhtus.Natuke oli naljakas. Terve pärisperekond oli kui kamp idioote (ühe erandiga loomulikult), kes midagi aru ei saanud. Ohsaa, neil on ka nädal aega igal hommikul piim müre. Vaata siis, poiss sai ka parema otsa peale. Isegi see, et dialoog oli sõna sõnalt sama ei hakanud segama. Erand siis pidi hakkama välja uurima, mis see ikka tähendab ja mis hirmus saladus selle korteriga küll seotud võiks olla. Ja siis nad vahepeal laulsid ja tantsisid.
Siitpoolt noorele lavastajale minupoolt üks tasuta filmiidee, selline viieminutiline lühifilm. Telekas klõpsab käima, teleperekond seisab kenasti rivis ja räägivad kenasti oma jutu ära. "Tere, me oleme üks õnnetu perekond, kes aastaid tagasi haamriga surnuks peksti. See mees peksis. Helistage palun politseisse. Aitäh." Laulu- ja tantsunumber.
Üks hetk pani mind tunnustavalt naeratama. Suhteliselt lõpus juba, kui ma igasuguse lootuse kaotanud olin. Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et viga tehti meelega, ma olin täiesti kindel, et see ebakõla oli kogemata kombel sisse sattunud. Keegi ajas lihtsalt rekvisiidid sassi. Spoiler. Oligi kaks erinevat haamrit. Kaks erinevat inimest, kahe erineva haamriga. Spoileri lõpp.
Otsus: isegi huumoriprogrammi jaoks liiga pikk. Igas teises programmis seda enam.

12 oktoober 2009

Sisse müüritud

On üks saade, mille nime ma siin mõjuvatelt põhjustel ei nimeta*, milles näidatakse, kuidas vanu ajahambast puretud ehitisi õhku lastakse. Meeskonnale antakse tellimus kätte, olgu selleks siis kolm kõrvutiasetsevat tornmaja või hiiglaslik kraana sadamas. Iga objektiga kaasnevad spetsiifilised piirangud ja nõudmised, tormajade ümber on väikesed eramajad ja korterelamud, kraana blokeeriks vette kukkudes laevaliikluse. Meestel annab ikka nuputada ja mõõta ja katsetada, et pauk õigel ajal ja õiges kohas lahti läheks ning rusud mitte perekond Smithi tulbipeenart ei lömastaks.
Mischa Barton teeb sedasama filmis Walled In(2009). Üksinda. Seda, mida terve trobikond mitu nädalat kõvasti tööd vehkides saavutab, teeb see neiu üksinda. Mõne päevaga, lihtsalt mööda maja jalutades. Blueprints on küll täiesti mööda, sein on umbes neli meetrit vales kohas, aga mis siis sellest. Ega see maja õhkamine ju mingi täppisteadus ole.
Nagu Mischa tegelaskuju ka ise ütles, siis kogu see mõõdistamine ja nuputamine ja planeerimine on nagu eelmäng ja õhkamine ise siis teadagi mis. Niipalju kui ma seda sarja vaadanud olen, siis õige ta on. Paneb see põmakas vere vemmeldama küll. Kas ma nüüd olen mingi pervert või. Anonüümsed Seksisõltlased. Tere, mina olen Onu Kalver ja mind erutab majade õhkulaskmine. Ja sildade õhkulaskmine. Akveduktide õhkaminine ajab mu kohe eriliselt kihevile. Aga isegi seda rõõmu mulle selles filmis ei pakutud.
Otsus: lubas ja lubas aga lõpuks visises lihtsalt õhust tühjaks. Kahju muidugi, sest plahvatuse ootuses olin valmis nii mõnegi möödapaneku andeks andma. Ajaraisk.

arhitekt oli ikka ka eriline jobu. Ehitas maja sisse teise maja, aga selle peale ei tulnud, et varusissepääsu võiks ka teha.esimene kord filmi alguses ei pannud tähele, aga kui filmi keskel sama olukorda uuesti näidati siis jäi silm armatuuril pidama, paistab päris toekas teine, peaks kannatama üles ronida küll

*ei mäleta

Tina

Kindlasti tahtsin lähemalt tutvuda ka mõne vene õudusfilmisaavutusega, kuid nagu selgus, siis oli valik äärmiselt kitsuke. Tuli kohe silme ette lage lett, mille taga seisab valges kitlis müüjatar, lihavad käsivarred rinna peal risti ja põrnitseb kiitsukest heleda peaga filmihuvilist kahtlustavalt. Palun, kas Vii või siis Iskanov. Valige noormees. Mis mõttes, midagi muud? Mis mõttes, äkki on midagi leti alla kukkunud? Mis mõttes, maksate valuutas? Ajab ennast veel rohkem puhevile ja korraga on mul selline tunne, et kui ma siit poest kähku välja ei saa, vändatakse mu enda elust kohe üks õudusfilm. Peaosades seesama tädi, kummikindad küünarnukkideni veetud ja vuntsidega militsionäär, kes mõtlikult nagaani kaitseriivi peale ja maha klõpsutab.Uksest välja taganedes haarab mul hõlmast kinni aga üks krimpsus näoga vennike ja sosistab kähiseva häälega, et temal äkki on midagi, mis noorhärrat huvitada võiks, et astugu aga härra siia tahapoole prügikastide vahele. Mõni minut hiljem astun juba kodu poole, lootes et püksivärvli vahele topitud plaat mu kõnnakut väga ei mõjuta ja süda ootusärevusest sees põksumas.
Kodus filmi käima pannes tuli aga välja, et vana mustlane oli mulle kaela sokutanud ei tea mille. Vanasti oli telekavas iga film mängufilm ja ega ma Zhesti(2006) kuidagi paremini kategoriseerida ei oskagi. Kindlasti mitte aga õudusfilm. See, kui filmis on (oletatav) sarimõrvar, kes vaimuhaiglast putku paneb, ei tee veel filmi automaatselt õudusfilmiks.Aga kui sellest pettumusest üle saada, siis silmale täitsa ilus kaeda ja seda müstilist vene hinge võis kohati kirvega lõigata. Erksavärvilised suvilad, maikasärgis mehed, kõhukas pudel laual, laul ja nutt läbisegi. Sisu jäi sellele kõigele natuke jalgu, mingid müstilised (ja ebausutavad) vandenõuteooriad, Sõrmuste isandast väljakaranud ringwraith, etteaimatav lõpplahendus. Aga pilt oli õnneks ilus.Otsus: slaavi eriprogrammis kõlbaks näidata küll. Aga oleks äkki pidanud ikka selle vana Vii võtma ja uuesti üle vaatama. Uusversioon on muideks põhimõtteliselt valmis ja kohe kohe kinodes. Esialgu siis küll Venemaal.

armas väike sidrun

11 oktoober 2009

Külmavõetud

Üksluisuse vältimiseks võtsin kavva ka mõne filmi, mis enam niiväga uus ja mitte ka lootusetult vähetuntud ei olegi. Frostbiten(2006) on lausa selline film, mille peale ühel kogenud hõffihundil nostalgiapisar silmanurgast põsele veereb. Esimese Hõffi avafilm, aga mul nägemata ja midagi huvipakkuvamat (mis ka kättesaav oleks) ma skandinaavia viimase paari aasta õuduskatsetustest ka ei leidnud. Pealegi, valus mälestus on visa kustuma.Teemaks unises väikelinnas puhkev vampiirnakkuse epideemia. Geenitehnoloog on valmis nokitsenud tabla, mille erutavalt punaseläikelise pinna all on peidus igavene noorus, mille säilitamiseks vahel punnsuutäie verd peab lonksama. Ning unises väikelinnas on hetkel polaaröö, järgmine kuu aega veel. Serveeritakse seda rooga huumorikastmes. Täitsa kobedalt mekkivas huumorikastmes.
Ühe kulunud ideega õudusfilmi suurim probleem on etteaimatavus. Kohe kui lavale ilmub püss, teab vaataja, et sealt nüüd varsti pauku tehakse. Huumorit tehes annab see võimaluse vint üle keerata, noa asemel haarab poolpaljas näitsik hoopis banaani, või siis vaatajale tünga teha. Tood küll püssi trummipõrinaga lavale, aga pauku ei tee, hakkad hoopis kaheraudsega vilespilli mängima. Rootslased ongi seda teist teed läinud.Otsus: ma saan küll täitsa aru miks seda filmi juba hõffil näidatud on, aga paneb imestama miks oma esimese festivali avafilmiks midagi tummisemat ei valitud, mõnda klassikut näiteks. Mis tuletab meelde, et on üks klassik millest ma olen kuulnud, aga mida ma ei ole hankida suutnud. De Dødes Tjern(1958), seda ma vaataks küll.

Vaene väike vereimeja

Oli kord selline vahva mäng nagu Serious Sam, ei mingit nurgataga hiilimist, püünislõksude seadmist ega keeruliste taktikaliste manöövrite täideviimist. Erinevaist relvadest tuli lihtsalt vastavale vaenulikult meelestatud grupeeringule kõige rohkem suurimat kahju tekitav välja valida. Ei olnud nii, et kõmmutasid ainult raketiheitjast, ilma peata kamikazed kartsid ka tavalist kuuelasulist. Ses mõttes, et ei kartnud, ükski tulnukas ei kartnud sind, pigem olid sa viimane kreemisai pagaripoe aknal, millele kaks nädalat paastunud kaalujälgijad tugigrupi kokkusaamiselt tulles tormi jooksevad, aga nende ridu harvendas selle kuuelasulisega väga edukalt.
Blood: The Last Vampire(2009) tõi selle mängu meelde. Peategelase elu oli ainult veel lihtsamaks tehtud. Katana pihku ja hakkima. Aastal 2000 on välja antud samanimeline animatsioon ja ilmselt on enne seda veel olnud samanimeline koomiks ja telesari (tegelikult nagu selgus, tulid need pärast, isegi mäng on tehtud, nii et kui kellegil on huvi koolivormis näitsikuna samuraimõõgaga vampiire rappida, siis ei ole vaja rohkem ringi vaadata). Ja ongi kõik, mingit sisu on veel sinna ümber katsutud nuputada, aga see on juba eos surnud üritus. Sest kõik see aeg, kui inimesed niisama jutustasid ja kedagi samuraimõõgaga tükkideks ei raiutud, oli mu arvates raisatud aeg. Kui mul on valida, kas vaadata armsas kroogitud seelikus neiukest kirjandustunnis istumas või võimlas kurinahku poolitamas, siis ei ole ju kirjandustunnil tegelikult mingit võimalust.
Üldiselt võiks ju arvata, et kui filmis on vampiirid ja neid päikesekiirtes sätendava mõõgaga algosadeks lahutatakse, võib olla tegemist õudusfilmiga. Ei ole, madinastseenid on tehtud selleks rõhutatult ebausutavad. Tõelised kaunid, aga samas ka naeruväärsed. Veri lendab klimpidena, täpselt nagu joonistatult. Peategelane lendleb katuselt katusele. Veoautoga põhjatusse kuristikku kukkumine päädib määrdunud näo ja kriimustatud põlvega. Kui ainult vahepeal seda pagana jutumulli ei aetaks. Neiu astub uue kooli uksest sisse, ütleb direktorile tere ja juba jooksevad vampiirid trepist alla teda tükkideks rebima, pärast rehmab näolt vere maha ja läheb mingisse baari pitsikest riisiviina võtma, ning hetk hiljem jooksevad juba kõik baarikülalised, kes on tegelikult vampiirid, teda tükkideks rebima. Mulle oleks täiesti piisanud sellisest hulgast dialoogist ja teemaarendusest.
Otsus: päris õudusfilmiga just tegemist ei ole, aga pika ja väsitava festivali lõpufaasis, kus isegi Mart Sander juba midagi kergemini seeditavat näha sooviks, täiesti kaalutav variant.

digimuutumise fenomen leiab seekord rakendamist vampiiride peal, esmalt digimuutub inimene vampiiriks ning superdigimuutub lihtsalt teravate hammastega vampiirist edasi veel millekski, mille peale Dracula ilmselt kirstukaane tagasi peale tõmbaks ja endamisi posiseks, et ega ta nüüd nii näljane ei olegi ja homme ka öö.

muhedad vennad, ametilt koristajad.