Viimastest tegemistest

Kokku avaldas Tartu Postimehes Pöffi ajal seitse teksti, mille autoriks ma olin. Valisin neist neli südamelähedasemat, mida siin blogis tasuta aga toimetamata kujul jagada. Kel huvi, siis on võimalik minna ja korrektselt komastatud tekste TP veebis lugeda.

Uudishimust vaatasin pärast võitjate väljakuulutamist ära ka auhinnatud "Armugani" ja "Hirmu" ja kehitasin nende peale õlgu. Ei olnud kummaski minu jaoks sellist emotsionaalset haaravust kui "Sõna sõna vastu" või "Fortuna - tüdruk ja hiiglased"

Aga mitte Pöffist ei tahtnud ma täna kirjutada. Eneseharimise eesmärgil läksin sügisel Lauri "Hollywood ja žanrifilm" loenguid kuulama ja arvestuse saamiseks kirjutasin mõned leheküljed vesternist. Nii nagu see sel loengul vist aegade algusest arvestuse saamise tarbekes ülesandeks on olnud. Ulmeajakirja toimetus, kellele tavapärase õnnesoovi asemel vesternitöö ette söötsin võttis kirjatüki avaldada. Nii et kes veel ei ole värsket "Reaktorit" lugenud, siis olgu see teile lisamotivaatoriks.

Vee peal / On the Water (2020)

Kuidas keegi, aga mina olen Eesti filmi suhtes absoluutselt erapoolik. Ma lähen teda alati vaatama selle ootusega, et näen midagi head. Ja isegi kui film tervikuna on kaheldava väärtusega, siis midagi toredat või positiivset temast ikka leiab.

Seda enam hea meel on selle üle, et värskelt „Vee peal“ näinuna ei pea hakkama kivist vett välja pigistama. Siin ei ole kahelda ega kõhelda midagi. Algusest lõpuni väärt vaatamine. Arvestades milline hulk kvaliteetset kodumaist kino on üldse viimaste aastate jooksul kinodesse jõudnud, siis ehk on nüüd aeg lõplikult loobuda mõttearendustest igavast ja hallist Eesti filmist, mis venib ja venib lõputult ja kuhugi välja ei jõua. Näiteid hoogsatest, sisukatest ja mis kõige olulisem, vaatajaile korda minevatest filmidest on sedavõrd palju.

Ajal kui kilekott oli staatusesümbol ja järjekorras seismine eestlaste rahvusspordiala elab Andres vanaema-vanaisa hoole all ühes väikses eesti linnas. Poisi isa jäi Venemaal kadunuks, ema on Rootsis ja poiss ise ei suuda kuidagi õppimisele keskenduda. Vähemalt järv lähedal, kuhu saab koos maailma kõige targema lollipaberitega mehega kalale pageda. Sest vee peal on lihtne, aga vaat', maa peal, siin saab elu su kohe kätte.

Ja seal elus on kõike – surma ja valu ja kadedust, aga ka siirust, rõõmu ja armastust. Olgu siis „Huckleberry Finni“ lugemise pärast pahandustesse sattunud Valter või järvepõhjast välja tõmmetud autoraadio elule putitanud Kolla või malemängu entusiast ja masturbatsioonivastane Papa kui nimetada vaid mõned värvikatest tegelastest, kes kõik Andrese kasvamist ühel või teisel moel mõjutasid. Nende kõigi elud läksid mulle korda, keegi neist ei mõjunud kohatäitena ja kellegi osas ei tekkinud tunnet, et on ikka jobu.

Ekraanil toimetasid päris inimesed oma päris tegemistega ja vaatajana sa oled kurb kui neil läheb halvasti ja rõõmustad kui midagi õnnestub. Nemad ei muuda maailma suurte otsuste ja tegude läbi, aga nad mõjutavad oma igapäevaste tegemistega ümbritsevate inimeste elusid ja et nad keegi ei ole oma põhiolemuselt halvad ega taha teistele halba, siis pigem on see muutus positiivses suunas.

Kõige parem reklaam filmile on minu meelest aga see, et näitlejad ise nautisid niiväga loomisprotsessi, et vähemalt kahes stseenis ei suutnud nad kaamera ees oma rõõmu peita ja naeru pidada.

tekst ilmus 27. novembri Tartu Postimehes

Sõna sõna vastu / Submission / Submissão (2020)

Ma usun, et igaühe tuvusringkonnas on vähemalt üks inimene, kes võimaluse korral uhkusega teavitab, et tema õudusfilme ei vaata. Et ta ei saa aru, miks selliseid filme üldse tehakse. Ja kes on need inimesed, kes neid vabatahtlikult vaatamas käivad?

Pöffi veebilehel kasutatakse „Sõna sõna vastu“ žanrimääratlusena draamat. Ilmselt siis kartusest mingit hulka publikut eemale peletada, sest sisuliselt on tegemist ikkagi õudusfilmiga. Mitte siis sellisega, kus hokimaskis maniakk metsas poolpaljast neidu taga ajab, vaid sellisega, kus õudus leiab aset kõrvalkorteris, kurjategija ja ohver on täiesti ontlikud ühiskonna liikmed ja keegi ei tule selle pealegi, et midagi võiks valesti olla.

Filmis on stseen, kus kübetki empaatiat üles näitamata täidetakse ankeeti selle kohta, kas pool tundi tagasi vägistatud naine on ennast pesnud, riideid vahetanud või vetsus käinud. On stseen, kus keskealine valge mees räägib kindlas kõneviisis, kuidas naine peaks end pärast vägistamist tundma. On stseen, kus mees kirjeldab üheselt arusaadavalt vägistamist, aga lõpetab oma ütluste andmise seisukohaga, et ei näe endal süüd, kuna tahtis vaid oma naisega armatseda.

Surmahirm ja sugutung olevat mingi käsitluse järgi maailma edasiviivad jõud, aga teadlikult oma iha kellegi teise tahtest ülemaks seadmine on jälestusväärne. Olenemata sellest, mis kellelgi seljas või kui palju keegi joonud või kas kunagi oli tahe mõlemapoolne.

Kuigi „Sõna sõna vastu“ on film väga keerulisel teemal, siis selliseid filme on vaja teha ja vaja vaadata, sest mida rohkem näidata valgust suletud uste taga toimuvale, seda väiksemaks jääb hirm ja vähemaks häbi. Nii et olgu siin kõhklejatele rahustuseks öeldud, et sellest vaatamisest ei jää sisse mitte kontrollimatu emotsioonide möll. Lavastaja on kenasti vältinud niigi emotsionaalsele teemale liigsete värvide lisamist. Näiteks see välispinnal kiretu käsitlus kohtusaalis on täpselt selle piiri peal, et vaatajana ei lähe sa marru. Suuresti tänu sellele, et väikeste detailidega on antud see kindlus, et naine ei ole ohvrirolli kinni jäänud. Temaga on juhtunud midagi kohutavat, aga ta ei lõpeta selle pärast edasi elamist.

tekst ilmus 23. novembri Tartu Postimehes

Sentents / Sententia / Сентенция (2020)

Kuni käesoleva aasta kevadeni oli Varlam Šalamov minu jaoks täiesti tundmatu nimi. Siis said aga tema eesti keeles ilmunud „Kolõma jutud“ mitmes erinevad portaalis ja ajalehes tähelepanuväärselt arvustatud. Põhinevad need jutud mehe isiklikele kogemustele Nõukogude Liidu vangilaagrites, kus ta veetis suure osa aastatest 1937 – 1951. Mitmed neist arvustustest on veebist lihtsasti leitavad ja vabalt loetavad, soovitan uurida. Mulle jäi nende lugemise järel Šalamovi nimi igatahes mällu.

Dmitry Rudakovi lavastajadebüüti tutvustava treileri põhjal veidi dokumentaalfilmiliku tundega „Sentents“ oli minu jaoks selles valguses loogiline valik vaatamiseks. Treiler, milles otse kaamerasse vaatav mees kirjeldab männiokastest „vitamiinide“ valmistamise protsessi, on ses mõttes petlik, et tegelikult ei tule näitamisele dokumentaalfilm. Algab film hoopiski sissejuhatava tekstiga, milles antakse vaatajale teada, et Šalamov veetis oma elu viimased aastad dementsena haiglas. Küll aga annab treiler päris hea võtme filmile lähenemiseks, täpselt nii aeglaselt ja mõtlikult kulgev see linateos ongi. Kindlasti ole tegemist lihtsa vaatamisega, nõuab süvenemist ja pidevat kaasamõtlemist ja kuulamist, sest meeleolu loovad muuhulgas nii lintmaki krabisemine, tooli betoonpõrandal lohisemise hääl kui ka kandvad pausid. Vene keele oskus tuleb samuti kasuks.

Üldistavalt leian, et lavastaja on päris hästi suutnud visualiseerida elujanu. Ei ole loomulikult võimalik ette kujutada, milliste deemonitega Gulagist läbi käinud inimene elu lõpuni võitlema peab, küll aga võib aimata, et mida hapramaks muutub side reaalsusega, seda rohkem deemonid võimu võtavad. Ja siin tulebki mängu tahe kõige kiuste sidet pärismaailmaga säilitada. Olgu see siis mööda koridori liikudes seinast kinni hoidmine või haiglavoodis mantrana luuletuse lugemine. Šalamov sunnib füüsiliselt enda mälu mäletama.

Sest mäletamine on tähtis. Mida kaugemale me mingist kohutavast südmusest liigume, seda olulisemaks muutub mäletamine. Mäletamine ja rääkimine. Et mälestus ei kaoks. Et õudused ei korduks. Et meie teiste tehtud vigu ei kordaks.

tekst ilmus 18. novembri Tartu Postimehes

Rätsep / Taylor / Raftis (2020)

PÖFF võib oma suuruses olla mõnevõrra hirmutav. Tartuski tuleb kinodes näitamisele ligi sada filmi. Kuidas sellise hulga seest valik teha? Vähestel on ilmselt see võimalus ja tahe end järgneva kahe ja poole nädala jooksul ainult filmide vaatamisele pühendada. Muidugi võib lasta end üllatada ja minna lihtsalt seanssi alguseks kohale. Võib aga ka usaldada kellegi teise maitset ja kirjutatud kokkuvõtet. Ehk siis selles kokkuvõttes peaks olema midagi mis kõnetab.

Sonia Liza täispika filmi lavastajadebüüdi puhul usun ma, et selleks võlusõnaks on filmi pealkiri ise. Mingeid trikke siin ei ole, filmi peategelaseks ongi rätsep. Siinkohal võib küll tulla lahknevusi, kel tuleb nüüd silme ette Jorh Aadniel „Suves“ kive veeretamas, kel „Sügises“ kaupmehehärrale peent prantsuse pintsakut selga passitamas, aga see seos paneb ootused antud filmile parasjagu õigesse kohta.

Kuigi, oma olemuselt on „Rätsep“ veidi peenem film. Koomiline, aga mitte jantlik. Ateenas avab Nikos hommikuti oma isa rätsepaäri uksed ja jääb ootama kliente nõelasilmast tulnud ülikondadele, mida inimesed endale praegustes oludes lubada ei saa. Kes kunagi on kaubanduses töötanud, ei pea ilmselt pikalt meenutama hetke, kui seisad värskelt ja rõõmsalt hommikul leti taga ja ootad päeva esimest klienti ja kuidas iga mööduva minutiga see värskus veidi väiksemaks jääb. Nikosel võivad küll olla oma väiksed kiiksud, aga et tegemist on lõpuni väljapeetud härrasmehega, siis tema rõõmust meelt tulemata jäänud kliendid vähemalt väliselt ei kõiguta. Tegutsema paneb ta oht, et pank võla katteks ruumid käest võtab.

Filmi temaatikale ja üldisele päikselisele tonaalsusele kohaselt võib lavastaja lähenemist keerukamatele teemadele võrrelda siidiriide õrna puudutusega. Nii tegevust käivitav rahamure kui ka Nikose ja tema abilise vahel tärkava romantilise suhte võimalikud tagajärjed on kuidagi taustal. Eestkätt on tegemist filmiga, mis keskendub vanadest harjumustest lahtilaskmisele ja muutuste aktsepteerimisele. Kui isegi Nikose isa, kelle jaoks ainus õige õmblustöö on ülikonna õmblemine, suudab tunnustada poja õmmeldud pruutkleitide kvaliteeti, siis on see üks väga positiivne ja elujaatav stseen. Sest nagu vanem härrasmees filmis isegi sõnab „On ajad ja nad on alati muutumises“ Meie asi on leida viis kaasa muutuda.

 *tekst ilmus 13. novembri Tartu Postimehes