Sentents / Sententia / Сентенция (2020)

Kuni käesoleva aasta kevadeni oli Varlam Šalamov minu jaoks täiesti tundmatu nimi. Siis said aga tema eesti keeles ilmunud „Kolõma jutud“ mitmes erinevad portaalis ja ajalehes tähelepanuväärselt arvustatud. Põhinevad need jutud mehe isiklikele kogemustele Nõukogude Liidu vangilaagrites, kus ta veetis suure osa aastatest 1937 – 1951. Mitmed neist arvustustest on veebist lihtsasti leitavad ja vabalt loetavad, soovitan uurida. Mulle jäi nende lugemise järel Šalamovi nimi igatahes mällu.

Dmitry Rudakovi lavastajadebüüti tutvustava treileri põhjal veidi dokumentaalfilmiliku tundega „Sentents“ oli minu jaoks selles valguses loogiline valik vaatamiseks. Treiler, milles otse kaamerasse vaatav mees kirjeldab männiokastest „vitamiinide“ valmistamise protsessi, on ses mõttes petlik, et tegelikult ei tule näitamisele dokumentaalfilm. Algab film hoopiski sissejuhatava tekstiga, milles antakse vaatajale teada, et Šalamov veetis oma elu viimased aastad dementsena haiglas. Küll aga annab treiler päris hea võtme filmile lähenemiseks, täpselt nii aeglaselt ja mõtlikult kulgev see linateos ongi. Kindlasti ole tegemist lihtsa vaatamisega, nõuab süvenemist ja pidevat kaasamõtlemist ja kuulamist, sest meeleolu loovad muuhulgas nii lintmaki krabisemine, tooli betoonpõrandal lohisemise hääl kui ka kandvad pausid. Vene keele oskus tuleb samuti kasuks.

Üldistavalt leian, et lavastaja on päris hästi suutnud visualiseerida elujanu. Ei ole loomulikult võimalik ette kujutada, milliste deemonitega Gulagist läbi käinud inimene elu lõpuni võitlema peab, küll aga võib aimata, et mida hapramaks muutub side reaalsusega, seda rohkem deemonid võimu võtavad. Ja siin tulebki mängu tahe kõige kiuste sidet pärismaailmaga säilitada. Olgu see siis mööda koridori liikudes seinast kinni hoidmine või haiglavoodis mantrana luuletuse lugemine. Šalamov sunnib füüsiliselt enda mälu mäletama.

Sest mäletamine on tähtis. Mida kaugemale me mingist kohutavast südmusest liigume, seda olulisemaks muutub mäletamine. Mäletamine ja rääkimine. Et mälestus ei kaoks. Et õudused ei korduks. Et meie teiste tehtud vigu ei kordaks.

tekst ilmus 18. novembri Tartu Postimehes