Sonia Liza täispika filmi lavastajadebüüdi puhul usun ma, et selleks võlusõnaks on filmi pealkiri ise. Mingeid trikke siin ei ole, filmi peategelaseks ongi rätsep. Siinkohal võib küll tulla lahknevusi, kel tuleb nüüd silme ette Jorh Aadniel „Suves“ kive veeretamas, kel „Sügises“ kaupmehehärrale peent prantsuse pintsakut selga passitamas, aga see seos paneb ootused antud filmile parasjagu õigesse kohta.
Kuigi, oma olemuselt on „Rätsep“ veidi peenem film. Koomiline, aga mitte jantlik. Ateenas avab Nikos hommikuti oma isa rätsepaäri uksed ja jääb ootama kliente nõelasilmast tulnud ülikondadele, mida inimesed endale praegustes oludes lubada ei saa. Kes kunagi on kaubanduses töötanud, ei pea ilmselt pikalt meenutama hetke, kui seisad värskelt ja rõõmsalt hommikul leti taga ja ootad päeva esimest klienti ja kuidas iga mööduva minutiga see värskus veidi väiksemaks jääb. Nikosel võivad küll olla oma väiksed kiiksud, aga et tegemist on lõpuni väljapeetud härrasmehega, siis tema rõõmust meelt tulemata jäänud kliendid vähemalt väliselt ei kõiguta. Tegutsema paneb ta oht, et pank võla katteks ruumid käest võtab.
Filmi temaatikale ja üldisele päikselisele tonaalsusele kohaselt võib lavastaja lähenemist keerukamatele teemadele võrrelda siidiriide õrna puudutusega. Nii tegevust käivitav rahamure kui ka Nikose ja tema abilise vahel tärkava romantilise suhte võimalikud tagajärjed on kuidagi taustal. Eestkätt on tegemist filmiga, mis keskendub vanadest harjumustest lahtilaskmisele ja muutuste aktsepteerimisele. Kui isegi Nikose isa, kelle jaoks ainus õige õmblustöö on ülikonna õmblemine, suudab tunnustada poja õmmeldud pruutkleitide kvaliteeti, siis on see üks väga positiivne ja elujaatav stseen. Sest nagu vanem härrasmees filmis isegi sõnab „On ajad ja nad on alati muutumises“ Meie asi on leida viis kaasa muutuda.
*tekst ilmus 13. novembri Tartu Postimehes
0 comments:
Postita kommentaar