Pildikesi abielust / Scenes from a Marriage (1974)

Ma ei ole kunagi saanud aru sellest loogikast, et kui midagi on halvasti, siis peaks mind kuidagi lohutama see, et kellelgi kuskil on veel halvem. Ei pea isegi nurisema, piisab ainult fakti konstanteerimisest ja kohe on platsis mõni tarkpea, kes ilmselt kõige paremate kavatsustega tuleb lagedale mõtteavaldusega, mis peaks mu meeleolu hoobilt ekstaatilise kiljumise tasemele tõstma. Päriselt ka vä? Ah, et sa tead ühte algajat kunstniku, kes teeb neljateisttunniseid tööpäevi tehases, kus tema tööülesandeks on doominokividele mustade täppide joonistamine ja kelle nädalapalgaks on kaks naerist ja nii palju musta värvi kui taskusse mahub? Väljas on umbes niipalju sooja, et Emajõe sängis on beduiinide laager püsti löödud, kontori kliimaseadmest tuleb sama palju külma, kui nendest torudest, mis rokk-kontserdil fraasi "I'm the god of hellfire and I bring you fire" peale tuld sülgavad ja ma higistan umbes sellises koguses, et alumise korruse üürnik käis uurimas, et kas meil on äkki mõni veetoru katki, aga nüüd on kõik hästi. Ilmselt ma palun oma puhkuse tühistada, et saaks edasi oma laua taga mõnuleda, mõeldes sellest üheksa aastat maksimummääras õppelaenu võtnud värvilödistajast.

Seesama tarkpea soovitaks raudselt ka just suhtega puntrasse jooksnud sõbrale filmi "Pildikesi abielust." Värdjas. Mitte, et see filmisoovitus oleks halb, vastupidi, aga tema motiiv oleks läbinisti vale. Selle seriaali/filmi soovitamisega on üldse natuke kahtlane lugu, väidetavalt olevat Rootsis aasta pärast seriaali linastumist lahutuste arv kahekordistunud.


Piisab kui oled korragi veidi pikemaajalise suhte purunemise üle elanud, et filmi vaadates "äratundmisrõõmu" tunda. Mis minu enda jaoks vaatamise raskeks tegi, oli meespeaosaline. Kuradi odratolgus. Kõrvalt näed, kuidas Liv Ullmanni karakter areneb ja kohandub, mees rapsib aga nagu kana takus. Kõige arusaamatum lahkumineku segment, kus Johan veenis ennast lahkuma võimalikult palju rääkides, aga argumentatsioon keskendus talle endale ja Mariannele ja rahaasjadele, lapsed jäid sisuliselt kõrvale.

Ning kui mõnda aega hiljem jõutakse lahutuspaberite allkirjastamiseni jätab jällegi mehe käitumine soovida. Ja nüüd mõelge filmi algusele, kus uhkusest särav mees vuristab ette, kui ideaalne tema elu on, juba tema nägemus ideaalsest on mu meelest veidi vildakas, aga viskab selle kõik ise minema ja siis ronib tagasi töinama. Kaks varianti - ära ole jobu või kui juba olid, siis ole vähemalt niipalju mees, et ära ole eit.

Tehnilise poole pealt ka veidi - esmalt võttis Bergman materjali üles Rootsi televisiooni tarbeks kuueosalise miniseriaalina ja lõikas selle hiljem pea kolmetunniseks filmiks kokku (mina vaatsingi filmiversiooni). Rahaga väga priisata ei olnud, nii et valdavas osas toimub tegevus siseruumides, kus siis Johan ja Marianne omavahel räägivad ja küllalt staatiline kaamera neid jälgib. Operaator küll hiljem kurtis, et oleks teadnud, et lõpuks filmiks läheb, siis oleks vähe dünaamikat lisanud, aga vaatajana ongi ehk sedasi parem, et visuaal ei eksita, saab rahulikult suhte dünaamikale keskenduda. Bergmanil oli muide alles sünnipäev, tehke sel puhul endale üks kingitus ja võtke "Pildikesi abielust" ette.

Unustatud ja Kassikullane / Forgotten Silver (1995)

Sedasi, jalkaga on nüüd mõneks ajaks rahu majas ja saab jälle filmidest kirjutada. Mul oli küll plaan, et kui hääletus kipub viigisadamasse tüürima, siis agiteerin mõnda lähisugulast hääletama, aga magasin õige hetke maha ja sedasi ongi seekord kaks võitjat ja tuleb kahest filmist kirjutada. Mõlemad on head, nii et kõik võidavad.

Enne veel kui Peter Jackson ilmakuulsaks sai kirjutas ja lavastas ta koos sõbra Costa Botesiga Uus-Meremaa televisioonile ühe peaaegu tunnise dokumentaali "Forgotten Silver" (1995) unustusehõlma vajunud kinokunsti pioneerist Colin McKenziest. Mees, kes muuhulgas filmis kohaliku nupumehe õnnestunud lennuüritust mõned kuud varem kui vennad Wrightid oma nikatsi kuuri alt välja ajasid. Mees, kes katsetas nii heli- kui värvifilmiga ammu enne seda, kui keegi teine isegi mõtles, et nende vahekaartide asemel võiks ju näitlejad hoopis rääkida ja ehk oleks päris äge, kui rohi oleks ka filmis päriselt roheline. Mees, kes armastuse nimel (armastuse nii ühe naisterahva kui ka filmikunsti vastu) ehitas oma kätega džunglisse valmis dekoratsioonid, mis jätavad Xanadu häbisse. Teatavatel põhjustel mattis mees aga suurfilmi sinnasamma dekoratsioonide alla ja haihtus ajahõlmade hämarustesse. Seniks kuni Peter ühest kuurialusest varasemate filmikatsetuste lindid leiab ja asub ajaloolist õiglust jalule seadma.

 

Siinkohal on paras kõigil huvilistel lugemine pooleli jätta ja leida võimalus, kuidas endal seda filmi näha õnnestuks. Sest, kui nüüd lõpuni aus olla, siis on ajalooline tõde see, et tegemist on väljamõeldisega. Peter ja Coats koos Harvey Weinsteini ja Sam Neilli surmtõsiste intervjuukatketega veavad elegantselt vaatajat ninapidi. Nad hoiavad nimelt täpselt seda piiri, et ei kaldu täielikku jaburdusse. Vastupidi, neid Colini filmikatsetusi, mis peavadki selle "päriselt oligi selline mees" tunde looma, on väga püüdlikult sajandialguse tummfilmide vaimus üles võetud. Avatud maailmavaatega ja usaldav vaataja võibki seda lugu, mida tegijad keel põses tõesena maha üritavad müüa, uskuma jääda.

Kindlasti väärt otsimist ja vaatamist. On naljakas ka.