Kassid / Cats (2019)

Pere väiksemad kinohuvilised ronivad vahepeal sülle ja nõuavad treilereid. Mina olen just maha istunud, et nüüd kohe hakkan lõpuks seda pikalt edasi lükatud filmipostitust kirjutama, aga võta näpust, hoopiski ühe kinoketi kodulehelt tuleb kõik olevad ja tulevad multikaõrritid ära vaadata. Või siis vastselt nähtud multika värvimislehti otsida ja printida ja hiljem värvitud pildile oma hinnang anda. Sellistest tingimustes eesti kümne loetuima blogi hulka ei jõua. Kümne loetuma filmiblogi hulka vast küll. Tegutsevaid või enamvähem tegutsevaid filmiblogisid vast kümme tükki kokku lugeda õnnestub. Rohkem küll mitte. Ja no eks ma muidugi olen laisk ka ja lasen end kergesti eksitada, nii et reaalselt ma laste multikalembust harvade blogipostituste vabanduseks ei too.

Peamine on siiski see, et juba filmi vaatamise ajal peab tekkima see tunne, et oh sellest filmist ma tahan selle nurga alt kirjutada. Sest mulle ei meeldi need laisad filmipostitused, no sellised, kus kirjutajal on ees "How to be a film critic for dummies". Ehk et kui tõesti tahaks ja viitsiks, siis oleks küllalt lihtne treida postitusi stiilis, kus ma palju- ja pikasõnaliselt kirjutan lahti filmi süžee. Kreisiraadi Alaska 4Ever stiilis. Tuleb tunnistada, et ma isegi mõned (kümned)korrad olen selliseid postitusi kirjutanud. Lihtsalt ühtegi paremat mõtet või nurka lähenemiseks ei ole pähe tulnud. Ja no ega see automaatselt muidugi halb ei ole, piisava tahtmisega on ka sisukirjelduses võimalik oma meelsus filmi kohta välja tuua, aga minu enda jaoks on see ikkagi selline laisk lähenemine. Võtad kõige ilmsema, nähtavama ja keskendud sellele.

Põhimõtteline vahe on aga siin selles, et mina kirjutan seda blogi eestkätt ikkagi enda kehva mälu toetuseks. Keegi kahjuks ei maksa mulle selle kirjutamise eest, nii et ma võingi olla täpselt nii laisk kui süda lustib. Aga. Tulles nüüd tagasi sissejuhatuse juurde. Ma ise vaevalt et oleks "Kasse" kinno vaatama läinud. Kaisa nägi aga pilti, nõudis treilerit vaadata ja otsustas, et tuleb minna. MS-6 reiting, nii et enamvähem kvalifitseerus. Ning nüüd oleks hästi laisk ja raha eest oma filmiülevaateid kirjutavate inimeste poolt laialt kasutust leidnud nurk "Kasside" kallal ilkuda nende katmata kubemete ja inimnägude kassifiltrist läbi laskmise pärast. Mõned lumehelbekesed kasutavad ka väljendit "halvas unenäos" või "nightmare-inducing". Mul on tegelikult hea meel, kui kellegi kõige koledam unenägu on Judi Denchi ülahuulel kasvavad vurrud või Idris Elba katmata aga sootunnusteta kube. Ja natuke kurb, et Judi Denchi ülehuulel kasvavad vurru või Idris Elba katmata aga sootunnusteta kube kellegi ööund segab.

Mis mind aga nendele kahele detailile (vurrudele ja kubemetele) keskenduvate arvustuste juures eriliselt häirib on see, et need on ju treilerist näha. Või no kui sa ei viitsi niipalju eeltööd teha, et kulutada kaks minutit treileri vaatamise peale ja lähedki kinno õndsas teamatuses ja arvamises, et Hollywoodi imetaltsutajad on õpetanud päris kassid raudteerööbastel stepptantsu lööma ja hääletreenerid tublimad kiisud "Memoryt" kräunuma saanud, siis kino sissekäikude ees on ju suured filmipostrid. Need vurrud ja kubemed on sealt näha. No et selleks, et kirjutada sellest, kuidas sind häiris, et Judi Denchil ülahuulel kasvavad vurrud (vanadel naistel kipuvadki vuntsikesed kasvama, isegi ilma CGI abita, mis paneb mõtlema, et millised naiste karvakasvu puudutavad uudised veel mõnd algajat filmikriitikut häirida võivad) või et Idris Elba sootunnusteta kube oli katmata, ei olnud üldse vaja seda filmi vaadata. Kui see just ei ole sellest tohutust pettumusest tulenev kirjutis. Et kriitikul oli lootus, et filmi peale ikkagi üks kube on, millelt sootunnuseid näha või et mõne emase kassinimese rinnakarvadest midagi välgatab ja et see välgatus juhtub Taylor Swifti mitte Judi Denchi tegelaskujul. Sellise pettumuse pinnalt tulevast virinast ma saaks isegi aru. Aga siis kirjutagi ausalt ja avameelselt, et Taylor Swifti karvad olid liiga tihedad.

Ma olen Kasse kunagi muusikalina Vanemuise laval näinud. Mulle need laulud toona üldiselt meeldisid ja üldiselt meeldisid ka nüüd. Ian McKellani esitus näituseks eriti uhke. Nii et minge seda filmi vaatama sellelt lähtepunktilt, et tegemist on filmiga, kus lauldakse ja tantsitakse. Ja need tegelased, kes laulavad ja tantsivad on kassid. Ning et päris kasse on keeruline laulma ja tantsima saada, siis täidavad kasside rolle inimesed. Ehk et minge kinno realistlike (l)ootustega. See oli tänase kirjutise lähtepunkt.

Seltsimees laps / The Little Comrade (2018)

Linastusele järgnenud vestlusringis nimetas lavastaja Moonika Siimets oma filmi algmaterjaliks olnud Leelo Tungla raamatuid Eesti kirjanduse tüvitekstideks.
Minust kordades sõnaosavam Jaan Undusk on tüviteksti defineerinud sedasi: tüvitekst on eeskätt „rahvust loov tekst”, „rahvuse sakraalne narratiiv”, mille „üksikud laused ja eriti motiivid ning tegelas­struktuurid on rahvuskehasse sööbinud sedavõrd tugevasti, et neid eemaldades lammutaksime rahvuslikku psüühikat ennast”.

Filmi on jõutud nimetada juba Eesti filmiklassikaks ning selle avalduse peale ka imestust avaldada, et ootame natukene, enne kui...Ma nägin filmi eile, kuulsin mis toimus saalis seansi ajal ja ei näe mingit põhjust ootamaks dabrood kultuuriministrilt. "Seltsimees lapsest" saab Eesti filmi tüviteos.

Ma olen mitmedki korrad olnud seisus, kus filmid, millest mõni tuttav räägib silmade põledes, panevad lihtsalt õlgu kehitama. Mis haarav stsenaarium või suurepärased näitlejatööd? Käis kah.
"Seltsimees lapsega" oli aga seis selline, et ma "Kinovärgiga mandariini" hindeid nägin juba mõni päev tagasi ning võtsin filmi nägemise järgselt järelkuulamise põhjalikult ette. Positiivsete kommentaaridega oli lugu lihtne, seda on juba korratud ja korratakse kindlasti veel. Noor Helena-Maria oli suurepärane, ekraanikeemia Tambet Tuisuga toimis, muusikapool rohkem kui tasemel, finantse oli keskmisest rohkem ja need pandi kenasti kasutusse.
Huvitas aga just see, et mis negatiivse poole pealt välja tuuakse? Kas mul jäi ehk ähmaste silmadega (ilmselt mingi viiruse tõttu) tõesti midagi olulist nägemata? Debüütmängufilmi puhul rääkida iseloomulikust käekirjast; võrrelda tänapäevaseid kasvatusmeetodeid sõjajärgse pidevas hirmus elava ühiskonna järsema lähenemisega laste kasvatamisse; mängida mõttega, et kas last üldse oli loo jutustamiseks tarvis. Minu jaoks need põhjendused ei pädenud.

Kahe tütre isana oli mul filmi sisse elamine muidugi ka väga lihtsaks tehtud. See korra sõnastatud, aga läbi kogu filmi nähtav abituse tunne oli see võti, mis minusuguse mehe, ennast küünikuks mõelda armastava, emotsioonid lukust lahti keeras. Võibolla, et need ei olnudki mingi viiruse sümptomid, mis vahel silmanägemist ähmastama kippusid.
Eriti mõjuv oli minu jaoks stseen, kus Leelo teeb ülima pingutuse, et olla hea laps ja sellele järgnevas stseenis isaga suunab oma pettumusvalu tema pihta ning isal ei ole oma emotsioone kuskile mujale suunata kui end järgmisel päeval staadionil tühjaks joosta. Kui üks film suudab su panna sedasi kaasa mõtlema ja tundma, siis on kõik hästi.
Meeldiv oli selles tundmuste virvarris seegi, et peeti piiri. Hästi lihtne oleks olnud mitmeski stseenis minna samm kaks või kolm edasi ja emotsioone veel rohkem üles kruttida, aga see jäeti tegemata.

Lavastajaga te neljapäeval küll ilmselt ei kohtu, aga EV100 projekti esimene film on kindlasti väärt vaatamist ja miks mitte vaadata teda Elektriteatris. Kindlasti mitte päris 50. aastate õhustik, aga TÜ kiriku atmosfäär sobib "Seltsimees lapsega" raudselt paremini kui kaasaegse multiplexi õhustik.

Secret agent man and wordsmith / Luuraja ja luuletaja (2016)

"Luuraja ja luuletaja" ei ole "Seenelkäik II". Hoiab ilmselt nii mõnegi pettumise ära. Naerda saab, selles pole küsimustki. Aga nagu Elektriteatris toimunud seansi järel toimunud vestlusringis Toomas Hussar ise ütles, siis kui kirjutamise ajal tundus talle, et nalja on parasjagu, siis filmimise käigus olevat mees leidnud, et huumorit on liigagi palju ja montaaži käigus vastavalt tegutsenud.

"Luuraja ja luuletaja" on üks korralik spioonifilm. Selline, mis eeldab, et vaataja jälgib ja loob ise seoseid. Kus mõni filmi keskpaigas toimuv stseen aitab mõista filmi alguses öeldut/nähtut. Kus kohe hommepäev maailma paremaks muutva luulekogu trükki andev boheem saab selle eest ketuka, et julgeb kahelda Vabadussõja mõttekuses. Kus öökapisahtlis erootikaajakirja hoidev militaar ei oska naisterahvale muudmoodi läheneda, kui kutsuda teda kappi vaatama. Nii et no mitte päris John le Carrè stiilis spioonifilm, aga selline meie oma, kodumaine. Silmapaistvalt hea kaameratöö ja õnnestunud võttepaikade valikuga. Heas mõttes kodumaine. Kas seda on üldse Eesti filmi puhul vajadust rõhutada, et näitlejatööd on tasemel? Igaks juhuks vast siiski. Näitlejatööd on tasemel. Jan eriti.

Mul tegelikult on üks ainuke tõsine etteheide. Või no võibolla siis minu isiklik eriarvamus. Etteheiteni jõudmiseks tuleb alustada aga sellest, et eelnevatest kogemustest on õppust võetud ja vestlusringide toimimist ei jäeta enam ammu juhuse hooleks. On moderaator, kel on mingi hulk valmismõeldud küsimusi ja no mõned tekivad jutu käigus ja mõni eriti julge küsib ka publiku hulgast. Seekordset vestlust juhtis naisterahvas, kelle nimi mulle kahjuks meelde ei jäänud, aga kes muuhulgas kiitis väga "tule vaata kappi" stseeni. Et olevat väga naljakas olnud. Teatud piirini ma nõustun, seni kui Jan üksinda kappi jõllitas ja teise tuppa huikas oligi naljakas. Edasi ei olnud, edasi oli üle piiri. "Lembestseen" ei läinud ülejäänud filmi tonaalsusega kokku. Oskamatus naisterahvale läheneda võiks väljenduda kohmakuses, see ei tohiks väljenduda vägivaldsuses.

Jättes aga selle ühe maitsevääratuse kõrvale, siis tasub kindlasti vaatamist. Lõpuks on meil spioonifilmide žanris ka midagi vaatamiskõlblikku. Senini ju õnnetu "Agent Sinikael" üksinda. Ja keda huvitab, mida Ivo Felt oma värskeima produktsiooni kohta arvab, siis esmapäeval vudinal Elektriteatrisse.

Klassikokkutulek (2016)

Mingi jama, juba kaks päeva pole kuskilt silma jäänud uudist, mitu inimest nädalavahetusel Umbsaare rahvamajas Klassikokkutulekut vaatamas käis. Täielik infosulg. Püüan siis omaltpoolt veidi laiema avalikkuse teadmistejanu rahuldada. Reedel Elektriteatris istuti ka vahekäigus patjadel. Puuduvad täpsed andmed, kui paljud külastajad olid kohal Laenatud Naese pärast ja ei saanud lihtsalt oma kohalt minema kui labasuste tulevärk algas. Spermakliinikus pritsib Malmstenile tinti näkku. Hoo-ho-ho. Inimestega, kes selliste naljade peale naeravad Euroopa viie rikkama riigi hulka ei jõua. Ükski pagulane ei tahagi selliste madalalaubaliste neandertaalide keskel elada. Kadri Voorandi laulmise peale vahetasite kah raudselt kanalit. Ma nii ootan, kunas tuleb esimene poliitik, kes teatab, et tal on piinlik.

Kuna arvestuslikult peaks olema umbes kolm inimest*, kes veel ei ole filmi näinud, siis ei hakkaks sisukokkuvõtte peale blogiruumi kulutama. Keskendun hoopis reaktsioonidele. Põhilised märksõnad: hea
tempokas film (mis on Eesti filmi kohta pigem erandlik kompliment), korralikud näitlejatööd (mis on tavapärane ja teenitud kompliment) ning labasus.

Mina ennast selle filmi sihtgrupina ei identifitseeri. Aga hindan tegijate otsust teha komöödiat.
"Klassikokkutulek” ongi mõeldud olema labane ja nüri tagumikunäitamise huumor.
...minu meelest pole see kuidagi viisakam ega vaimukam keskmisest Adam Sandleri jandist.

Ma vaidleks vastu. Pohmakas üks kuni mitu on labased, linnumaja peal trukkivad loomad on ekstra labased, juba Joomahullu Päevaraamatu treiler üksi on sellisel tasemel labane, et ma pole filmi ennast vaadata julenud. Film, milles pole kübetki püüdu olla veidigi loominguline on labane. Film, mis uhkustab sellega, et seal 537 korda kasutatakse sõna fuck on labane, kui seal kasutataks 537 korda sõna fuck sünonüümi, oleks ta loominguline. Siit jookseb minu jaoks vahe sisse. Kui riietusruumi stseenis kasutatakse dialoogis sõna "tikripõõsas", siis mu meelest näitab see ära, et mingi mõttetegevus on toimunud.
Isikliku arvamuse kohaselt on kohvikus tüdrukule kommipakkumise stseen kõige eredam näide sellest, mis eristab Klassikokkutulekut keskmisest Adam Sandleri jandist. Lahknevus toimub teadvustamise hetkel. Kui meie kolmik saab aru, et miskit on paigast ära nad taanduvad. Keskmises Hollywoodi komöödias kütetakse aga täiega edasi. Sandleri põuest oleks terve tuutu klaaskompvekke põrandale laiali kolksunud, Rob Schneideri püksid oleks hirmsa kratsimise peale rebenenud ja Kevin James oleks jätnud häbisse ka Mr. Creosote enda.

Klassikokkutulek on meie vähim ühiskordne. Ma ei näe põhjust häbist silmi maha lüüa. Ainult Kadri Voorandi laulu ei tahaks ka päevad läbi kuulata.

*Sepp Eduard Kikeperast, kes endale soome kelgu jalasega reide lõikas ja nüüd kodusel režiimil viibib ning  abielupaar Mihkel ja Agatha samuti Kikeperast, kelle truult teeninud soome kelgu jalased kohalik sepp vihahoos sõlme keeras.

Vehkleja / Miekkailija (2015)

Ma olen ikka mõned korrad varem ka Elektriteatris käinud, auto mingile kõrvaltänavale parkinud ja rahulikult viis minutit enne filmi algust kohta valinud. Täna pidin kvartalile teise tiiru veel peale tegema, et mõistlikusse kaugusse masina jätta saaks ja kohta valima jõuaks. Märt Avandi ju ise tuleb oma osatäitmisest rääkima ja nalja tegema, Ursula kah kaasas. Peaaegu lõpuni vedas selle küsimuste vastuste vooruga ära, enne kui keegi ikka ära küsis: "Kas Märt võtete vahepeal ikka nalja ka tegi?". Näoilme järgi võitis Märt sedasi mingi omavahelise kihlveo.
Üldjoontes olin ma järginud oma tavapärast praktikat. Silmad, kõrvad kinni ja võimalikult puhta lehena filmile. Fikseerisin ära ainult Postimehe žürii arvamuse/hinded, kus kõik teised neli näppu viiest tõstsid, ainult keegi Olle Mirme kuskilt Kanal 2-st raatsis vaid kolm punkti anda. Nüüd filmi näinuna, otsisin artikli uuesti välja ja lugesin ka põhjendusi. Väga kenasti räägivad kõik, Olle on aga minu meelest ainus, kes hindab oma hinnangule vastavalt, teised arvestavad juurde Eesti Filmi koefitsendi.

Mul on ses osas lihtsam. Esmalt tõestan ära, et film polnud "natuke niru", siis toon välja selle miks polnud tegemist "eeskujuliku saavutusega" ja jääbki meile "täitsa viisakas".
Vehkleja ei ole sellepärast "natuke niru", et Märt Avandi ja Lembit Ulfsak oskavad näidelda, lapsed oskavad näidelda (kaks parimat stseeni filmis - esimene Jaani ja vanaisaga, teine pilkude mäng enne varuvõistleja rajale astumist) ja see võimla (mis nagu selgus võibolla väga ajastukohane ei olnud, aga mul nostalgialihase pingesse ajas).
Vehkleja ei ole sellepärast "eeskujulik saavutus", et kui filmi ühe võtmestseeni ajal publik laginal naerab, siis on midagi väga valesti. Ma oletan, et see oli mõeldud näitamaks noore tüdruku sisu, võibolla isegi väikese sümbolina kavatsetud, aga lahendatud oli see nii klassikaliselt, et passiks ka Vanasse Testamenti. Märt ise küll keeldus seda hollywoodlikuks määratlemast, aga nentis ka, et ehk oleks võinud vastased enamvähem samas pikkuskategoorias asuda.
Suurem ja läbivam viga on aga kõrvaltegelaste kriipsujukulikus. Hendrik Toompere oli tallalakkujast direktor ja tema abi Jaak "Riigimees" Prints tallalakkuja tallalakkuja. Kahe olulise kõrvaltegelase kogu karakteriseering. Ja selleks, et naispeaosalise rolli tähtsusetusest aru saada, ei pea mitte Anita Sarkeesian olema. Märt oli võtteplatsil 40 päeva, Ursula 10, ning oma kõige tähtsamas stseenis oli tal repliik: "Tegin sulle võileibu kaasa".

mõõk on juba niisamagi rämedalt falliline sümbol, aga operaator suutis veel törtsu kaasa aidata, kapis oleva mõõga silitamine ja romantilise kollaaži lõpetuseks põrandale kolksatav relv

Võibolla aga, et minu virisemine on tingitud pahameelest, et soomlased peavad sakslaste rahade eest Eestis käimas ja huvitavatest ja olulistest inimestest filme tegema. Et me ise oleme ikka nii ametis oma suure narratiivi leidmisega, et väikseid ei näe.

Kellele ei meeldiks HALVAD FILMID???

Ainult leevikestekeeltest kõhtu täis ei saa, vahel on ikka vaja üks klassikaline vorstivõiku ka naha vahele keerata. Mis siis, kui selle vorsti sees mõni luukild või karvatort või kellegi pöial elamust pakkumas on.
Mul on väga hea meel, et Elektriteater võttis riski ja pakkus halbade filmide sõpradele üheks õhtuks neljakordset vaatamisrõõmu. Ja veel parem meel on mul selle üle, et neid filmisõpru oli piisavalt palju, et selline üritus ei pruugigi ühekordseks katsetuseks jääda. Andrese märkmepaberid said igatahes päris tihedalt märkmeid täis.

Kassahittide sõpradel on oma kino, väärtfilme näitab Elektriteater ise, isegi ooperi- ja balletisõpadel, kes Vanemuise pakutavaga rahul ei ole, on kuskil käia. Aga need imelikud, kes aastast aastasse Hõffi ootuses elavad? Miks meid tõrjutakse? Kus on meie SA Halbade Filmide Traditsiooni Kaitseks? Miks pean ma oma ihasid kinniste kardinate taga rahuldama?

Eilse ürituse kvaliteeti näitab muuseas seegi, et mõnigi vaataja lahkus enne filmi lõppu saalist. Sest halb film nõuabki rafineeritumat maitset ja lähenemist.

Ei saa lihtsalt maha istuda ja oodata, et mis siis nüüd saama hakkab. Algaja halva filmi vaataja saab nii esimese viie minutiga kultuurišoki ja edasine film jookseb temast sirinal mööda. Tuleb arvestada, et näitlejapreemiatele keegi osalejaist ilmselt ei kandideeri, võib juhtuda, et paljast ihu näeb rohkem kui prantsuse kvaliteetkinos, arvatavasti lendab verd ja soolikaid kaamerasse rohkem kui 3D kinos lumehelbeid ja tulesädemeid ning kindlasti istub sinu ees/taga/külje peal mingi seltskond, kes kõige ebasobivamate kohtade peal naerda möirgab. Tasuks on aga film, mis ei ole vormitud kõigile meeldima, mis ei ole nuditud nunnuks ja pehmeks ning mis üllatab. Ja see on hindamatu.

Neile kes eile üritusele ei jõudnud, aga tahaksid kõige väiksema vaevaga aimu saada, millest jutt käib. Legendaarse Lloyd Kaufmani Tromal on oma ametlik youtube kanal, kus umbes sadakond stuudio filmi täies pikkuses vaadatavad. Ainult ettevaatust. Halvad filmid tekitavad sõltuvust.

eriti vinge on see, et isegi 2006. aasta filmis näidatakse CGI-le trääsa.

i want my bad movies

jumping the shark on nii eilne päev

Hui, ma tagasi tulen / Я не вернусь (2014)

Alustaks sellest, et minu meelest peaks ühe treileri mõte olema selles, et sa vaatad kaks minutit ammulisui ekraanile ja siis hakkad plaane tegema, kuidas eellinastusele kutset saada. Isegi kui sa pead treileris kõik oma filmi olulisemad kohad ära näitama (klassikaline näide), siis treiler peab olema selline, mis tekitab potentsiaalses vaatajas tahtmise oma raha sulle tuua, et sa saaksid oma järgmist filmi tegema hakata. Tundub loogiline? Ma mäletan, et enne "Ma ei tule tagasi" seanssi näidati vähemalt kolme uue eesti filmi treilerit, hetkel ma ei mäleta nende nimesidki ja veel vähem on mul tahtmist neid vaatama minna. Mis täitsa vabalt võib olla minu kaotus. Sest see konkreetne eesti osalusega film, mida ma vaatasin, oli täitsa hea.

väga terav stseen

ja see ka.

Kaks orbu plaanivad autostopiga mitmed head tuhanded kilomeetrid hääletada, sest nooremal piigal on portsigaris võidunud pilt memmekesest ja tagumisel küljel memme aadress ja alternatiiviks on lastekodu, mis baikatekkideni välja on jäänud truuks iidsetele aegadele. Kui tundub, et kuidagi kleenuke on see sisukokkuvõte pea kahetunnise filmi kohta, siis nii ongi. Ilmar Raag oli lihtsalt äärmiselt heasüdamlik ja ei raatsinud sugugi kauneid loodusvaateid välja kärpida. Kõige rohkem aega ja tähelepanu oli stsenaariumis pööratud kahe peategelase teelemineku põhjustele. Pilt üksi oleks tõesti veidi niru stiimul olnud, aga kõik muud pisiasjad kokku mõjusid veenvalt. Rännak ise oli tegevuse poolest veidi kõhnake. Aga no, ilus oli ja rongiga sõita on ka lahe, nii et las olla. Eriti kuna neiud said oma osaga eeskujulikult hakkama. Sellele väiksemale oleks mõni vähema enesevalitusega reisikaaslane ikka korduvalt üle kaela tõmmanud.

Ning seoses selle hetkega, kus stsenaarumi kohaselt peab kangelasega juhtuma midagi sellist, et vaatajale tundub, et nüüd on kõik kadunud.
Tüdrukud ei oleks pidanud seal bussijaamas olema. Veoautojuht oleks vabalt korraks peatunud ja väiksema tüdruku ka peale võtnud.

Ning mida oleks sina vanaemale öelnud?

Aja küsimus / About Time (2013)

 Ühe perekonna meesliinil on võime enda elu piires ajas edasi-tagasi rännata. Nad ei saa reisida Hitlerit tapma, aga nad saavad pugeda kappi peitu, pigistada silmad kinni ja minna tagasi jõulupeole, kus esimesel korral läks raisku võimalus noore neiuga kehavedelikke vahetada. Suudelda.
Ning pärast vestlust isaga, kes on maha laitnud ropu raha kokku ajamise idee, otsustab meie peategelane kasutada seda võimet tõelise armastuse leidmiseks.
Ärge nüüd jookske ära, see ei ole mingi Michael Patrick Kingi film. Ma olen ilmselt küll juba ületanud selle piiri, kus ma suudaks olla täiesti objektiivne, aga kui Richard Curtis kirjutab ja lavastab, siis tuleb sealt ainult puhast kulda.
Jah tõepoolest, ei lahka ta mingeid eksistentsiaalseid probleeme, ei ole ka see ajarännu kontseptsioon peensusteni välja arendatud, aga kui mees suudab oma unistuste bändile teha sellise product placemendi, et see valust oigama ei pane, siis müts maha.

Romantiline komöödia, mis on naljakas, ei ole nii imal, et tekitaks vastupandamatut isu soolaheeringa järgi ja suudab ka pisarakiskuja nii välja mängida, et see ei tundu nagu kohustuslik element. Peab ilmselt Love Actually aastavahetusel üle vaatama, ei teagi nüüd kumb see kõige kõigem on.

Taevas kukub alla / Skyfall (2012)

Bond kihutab mootorratta seljas mööda katuseid, opereerib rasketehnikaga vagunil katuse küljest, kohendab pintsakut, ronib ühe terveks jäänud katusega vaguni otsa, rähkleb seal kurja mehega, saab kuuli rindu, sukeldub hiiglama kõrge silla pealt vette, õngitsetakse mingite kalurite poolt välja, jagab ühe kauni naisega armastust ning joob skorpionitest kihavas baaris mõned napsud. Filmist selleks hetkeks kulunud umbes viis minutit. Vägev.
Isegi kõige pikema vihaga vaatajal peaks selleks hetkeks äpardus nimega Quantum of Solace meelest läinud olema, tegijatel endil küll oli. Kui sellele maailma valitsevale salaorganisatsioonile, kellega Quantumis jageleti, Skyfallis mõni vihje tehti oli see väga peen vihje. Nii et ainuke õigustus Quantumi olemasoluks, olla järgmise filmi eellooks, sai Skyfalliga otsa. Selline väike kõrvalpõige, Taevas kukub alla sellest paremaks ega halvemaks ei muutunud.

Casino Royale oli küll vingem, aga napilt. Ja ega ma täpselt ei oskagi öelda miks, sest komponendid on ju vägevad. Bardemi lõuapoolik, Komodo draakon ja Aston Martin DB5*, kui nimetada kolm esimesena pähe kargavat. DB5 üksi duubeldab ükskõik millise filmi reitingut (mõelge kui hirmus, kui Edward Cullen ja Co selle autoga ringi sõidaks).
Haa! Välja mõtlesin. Tunnuslaul. Bondi filmid defineeritakse läbi tunnuslaulude. Live and Let Die, Goldfinger, Goldeneye. Mida parem laul, seda parem film. Chris Cornelli ma ketrasin ikka põhjalikult, Adelet olen mõned korrad kuulanud.
Nii et Bond on tagasi. Natuke räsitud, aga jõhkralt sihikindel.

 *tehnoloogia on ikka täiesti müstiliseks arenenud. See auto, mis sõelapõhjaks lasti, oli prinditud.

Tõuseb, meie rüütel / Dark Knight Rises (2012)

Bruce Wayne võttis Racheli surma eelmises filmis päris tõsiselt hinge ning on seetõttu kaheksa aastat oma toas mossitanud. Kui aga Kassnaine mehe pühamusse sisse murrab ja ta seifi näppimas käib, saab Bruce kurjaks ja klopib keebi tolmust puhtaks. Pealegi on linnas ka uus kurjam - Bane.
Ning ei lähegi kaua aega, kui Wayne on pankrotis ja murtud seljaga kuskil augus kompostiks muutumas ja Bane kogu linna pantvangi võtnud. Paras väljakutse Batmanile.

Mitte nii hea, kui Dark Knight, aga kindlasti parem kui Nolani esimene, Batman Begins. Mind kõige rohkem see häiriski, et vaikimisi eeldati, et ma mäletan neid keerulisi ja vähem keerulisi sisupöördeid ja motiive, mis 2005. aastal sisse toodi. Liam Neeson ja Christian Bale vehkisid kuskil mägedes samuraimõõkadega. Kes seal paha mees oli ja mis ta tahtis, no ausõna, sundige või uuesti vaatama, ei tule meelde. Aga Nolan vaatajalt eeldab, et ta on eelmisi filme näinud ja sealt asju meelde jätnud. Ma mäletan küll neist filmidest asju, valikuliselt, Jokker tegi päris hea pliiatsitriki näiteks. Kus mina pidin teadma, et seda lahedat stseeni ei pea mäletama. Aga et Ra's al Ghulil on mingi überplaan, see peab mul 7 aastat hiljem meeles olema. Ja et Ra's al Ghul on mingist Liigast.

Selle konkreetse filmi suurim pluss on aga Bane. Loomulikult on võimalik ja ilmselt ongi tehtud umbes tosin Darth Vaderi nalja ja pool tosinat Hannibal Lecteri oma, aga mulle ta meeldis. Nii puhast kurjust ikka väga tihti ei näidata. Emotsioonitu kurjus. Ei ta läinud närvi, ei tal loopinud silmist sädemeid. Kähises lihtsalt paar sõna järelhüüdeks ja krõps.

Ja veel mulle meeldis see twist, mitte see kohviku heldimuspisara poetava Alfredi oma, vaid see kus järjekordselt tõestati, et ma olen räme meesšovinist, et sellist  pööret oodatagi ei osanud.

Vanad Kõbid II / Expendables 2 (2012)

Expendables 2 on Sylvester Stallone ettekujutus veel vingemast filmist kui Expendables oli. Päris hästi kujutas ette. Niigi pikk nimekiri meestest, kellel sa ilmselt laseks poejärjekorras endast ette trügida on veninud mõõtmeteni, mille ülestähendamisel saakski ma sellele postitusele eraldatud tähemärgid täis. Aga ma usun, et seda polegi tarvis, õiged mehed lõid juba pärast EXP2 esimese treileri ilmumist, kus küll mitte midagi ei näidatud, sõbraga tänaval kohtudes patsu ja kiitsid vitaalseid vanamehi. Seagal üksi ei saanud töö juurest ära ja pidi seeaeg patrullis konutama, kui teised mehed võtteplatsil lustisid.

On kuulda olnud etteheiteid, et EXP2 on ju põhimõtteliselt sama film mis EXP. Vanad märulistaarid on vormi pumbatud, kogu dialoog koosneb one-lineritest  ja paukpadruneid ei loe keegi. Ja halb on see mispoolest? Ma ei leia küll, et kui midagi on hästi tehtud, siis seda uuesti teha ei või. Evil Dead 2 kellelegi? Eeldusel muidugi, et uuesti tegemise ainus põhjus pole raha kokku ajamine. Jah, võib küllalt suure veendumusega oletada, et staarid ainult selle pärast kokku ei tulnud, et saaks pärast võttepäeva üksteisele dušširuumis käterätiga mööda kannikaid tõmmata ja pangaarvetele ikkagi mitme nulliga honorarid liikusid. Aga mehed nägid kaamera ees ikkagi välja sellised, et neile meeldis see, mida nad tegid ja isegi nende kombineeritud näitlejavõimekuse juures ma väga ei usu, et nad sellist rõõmu ja lusti teeselda suutsid.

ma nägin viimati nii palju rõõmu ja lusti ühel pildil siis, kui Teletupsudel koristuspäev oli ja  Noo-Noo Tinky Winky kostüümi puhastas.

Ühesõnaga, kui EXP2 ei pane sul kehamahlu voolama, karvakasvu vohama ja Sean Connery häälega rääkima, oled sa naine.

Nine Months / 40 + 2 nädalat (2012)

28+1. See üks olin mina. Võibolla, et üleval rõdu peal istus mõni mees veel, aga all parteris vaatasime filmi mina ja kakskümmend kaheksa naist. Marianne Mikko ja soolise võrdõiguslikkuse voliniku järjekordne töövõit.
Loogilise deduktsiooni meetodi ja meessoost! piletimüüja küsimuse, "Tervishoiu Kõrgkoolist?" alusel oletan, et vähemalt mingi osa sellest naisteväest oli kohale saabunud professionaalsest huvist (ämmaemanda nominaalõppeaeg neli ja pool aastat) ja teine osa valmistus oma elu ilusaimaks päevaks.
Need tulevased ämmaemandad? lisasid muide filmile kõvasti vürtsi juurde, sest kuigi ka minu jaoks oli filmis kohti, kus vaikselt oiata ("šimpansid on kõige intelligentsemad imetajad") või naeru pugistada ("ma ei ole küll arst, aga..."), siis need naersid ju täiesti rändom kohtade peal. Nii et kui teil peaks tekkima tahtmine ka selle dokumentaaliga tutvuda, siis katsuge mõni meditsiinitaustaga inimene ka publiku sekka meelitada. Efekt oleks ilmselt sama, kui limonaadikinos beebiga kinno seanssi pähe Pumppüssiga Parmu näidata ja publiku sekka paar Hõffisõpra paigutada.

üks pluss siit muidugi kodusünnituse kasuks paistab, kui kõht peaks tühjaks minema tuleb ainult käsi välja sirutada

Mul tekkis vaatamise ajal aga taaskord tunne, et elamine on liiga lihtsaks tehtud. Selle asemel et muretseda tõeliselt tähtsate asjade pärast, kas kasumiahne vabrikuomanik äkki seda uut moenarrust kangastelge hankida ei kavatse või et kas kupja jutt, et mõisnikuhärra sinu talukoha peale õunaaeda rajada plaanib ka tõsi võib olla või kas naabrimutt, kelle kaevu sa purjus peaga oksendasid sind külakõrtsis nõiaks ei tembelda, ajavad mingid kolme silmaga gurud hormoonide ülekülluses suplevate tulevaste emade pähe igast hulle mõtteid. Tõepoolest, naised on aegade algusest saadik kodus sünnitanud ja inimkond kestab siiani, aga kas on mõni ajalooline romaan, milles mõni naine või laps poleks sünnitusel surnud? Ma tõesti ei viitsi hakata mingit statistikat selle teema kohta otsima, aga Jõulutunneli raha eest ostetud hirmkallis masin, mis teeb "ping" tundub ikkagi kuidagi turvalisem valik kui minigrip kotikeses seemned.

Surmatoov invasioon / Serbuan Maut / The Raid: Redemption (2011)

No nii, kõik suured ja väikesed poisid, kes te igal laupäeva õhtul videomakilt tolmu pühite, venekeelse dubleeringuga (sest nii on ehe) Commando või Rambo kahe või Niko masinasse lükkate ja silmanurgast nostalgiapisarat pühkides õhkate, et "selliseid filme enam ei tehta" - möla jätta. Indoneesias tehakse. No vähemalt üks tehti.

Serbuan Maut, mis natuke kõlab nagu ühe kuulsa komöödiafilmi teine osa, kulutab umbes kaks minutit peategelase tutvustamiseks, veel kolm sõiduks majani, kus kogu filmi tegevus toimub ja hakkab siis madinaga pihta. Ning lõpetab siis, kui enam ühtegi piisavalt pädevat vastast ei ole, kellele molli kütta. Ehk siis umbes minut enne lõputiitreid. Ei mingit armuliini, pidin natuke pead vaevama, enne kui üldse meenus, et kaks naist episoodiliselt üldse filmis vilksatavad. Lugu, mille annab kenasti kokku võtta vähemate sõnadega, kui selles lauses siin. Eriüksus peab paneelmaja pättidest puhtaks lööma. Palun. Siin on teile lugu ja tegelased. Natuke vähem kui 101 minutit abstraktset madinat. Kiire ja brutaalne ning väga kvaliteetselt liikuva kaameraga filmitud.

Erapooletu naisvaataja küll natuke torises, et kaklusstseenid olid liiga pikaks venitatud, Chuck Norrisega peaosas oleks ilmselt kümne minutilise lühifilmi jagu materjali kokku saanud, aga no ei saa ka sellise hinnanguga sugugi nõus olla.

Kaklusfilmi taset näitavad ju lõppeks ikkagi kaklusstseenid. Kui need on tasemel ei huvita mind, millega peategelane oma vaba aega sisustab või mis tõukas peapätti kuritegelikule teele või kuidas küll kõik kurinahad käte ja jalgadega peksmises nii osavad on. On ju ette teada, et kui kaklema hakkavad hea ja halb tegelane, siis hea võidab. Muidugi juhul, kui ta veel parema vend ei ole. Loeb see, KUIDAS hea võidab. Ja kui muuhulgas halva mehe kõri pilbasteks löödud uksepiida abil läbi puuritakse või trepikojas paha mehe selgroog betoonpiirde vastu umbes kolmeks murtakse, siis on ju tegemist heade kaklusstseenidega. Mad Dog vs. vendadest rääkimata.

teksti üle lugedes mõtlesin korraks, et ehk kiidan filmi nats liiga palju, aga  teksti juurde pilte otsides meenusid järjest ja järjest uued lahedad stseenid, nii et ei kiitnud midagi liiast.