Asugem teele / Hit the Road / Jadde Khaki (2021)

Filmi alguses peab olema konks. Midagi, mis paneb sind edasi vaatama, köidab su tähelepanu. Panah Panahi debüütfilmis on selleks millekski klaverihelid. Isa jala ümber on kips, sellele joonistatud klaveriklahvid ja väike poiss mängib neil klahvidel viisi, mis mulle andsid kohe kindluse, et see saab väärt vaatamine olema.

Vaataja liitub tegevusega puhkepeatuse ajal. Auto seisab tee ääres, vanem poeg on autost väljas, lisaks isale ja nooremale pojale on autos veel ema ja koer. See seltskond on kuskile teel, aga enne kui nad edasi saavad sõita on vaja mobiilist sim-kaart välja võtta ja telefon ise kivi alla ära peita.

See on esimene neist paljudest vihjetest, et midagi on paigast ära. Sarnaselt „Põgenemisega“ on „Asugem teele“ film, mis tegeleb kodust lahkumisega, aga siin on rõhuasetus pigem jääjatel. Teekond sellesse geograafilisse punkti, kuhu neil on vaja jõuda ja teisalt ka teekond leppimiseni. Mineku faktiga rahu tegemiseni. Seda me tegelikult ei saagi lõpuni teada, miks oli vaja minna. Keskendutakse sellele kuidas erinevad pereliikmed eesootava kaotusega toime tulevad.

Üks filmi paljudest kaunitest stseenidest leaib aset põlluserval, kus vanemad on autos ja vaatavad kuidas vennad koos koeraga eemal mängivad. Filmi visuaalne ilu ja avarus on püsivalt nihkes selle kuklas kipitava tundega, et midagi siin ei klapi. Et meile ei räägita kõike, et midagi jääb varjatuks.

Loodusega suhestumine on filmis üldse tähtsal kohal. Sellesamal põllustseenile lisaks peetakse näiteks üks tõsine vestlus jõe ääres, taustal kõrgumas mäed. Üks imeilus stseen on emaga, kes seisab puu all ja selle õrnas tuules liikuvad lehed paitavad justkui lohutades ta põski. Justkui omavahelisele hüvastijätmisele lisaks jäetakse hüvasti ka kodumaa endaga.

Paras doos huumorit ei luba sellel teekonnal ei teeliste ega vaataja jaoks aga lohutuks muutuda. Elu läheb edasi. Ka siis kui autos rõõmsalt kaasalaulmise ajal kaotusvalu hoopiski nutma ajab.

*tekst ilmus "Tartu Postimehes" 15.11.2021

Põgenemine / Flee (2021)

Amin on üksteist kui ta oma kodust lahkuma peab. Sest jäädes oleks oht, et ühel päeval sa lihtsalt kaod. Nii nagu kadus Amini isa. Jääda ei saa, aga minna ei ole ka õieti kuhugi, sest ega keegi kusagil just avasüli ei oota. Igatahes otsustab Amini ema, et võtab oma kaks tütar ja kaks poega ja püüab jõuda nendega tõotatud maale. Rootsi.

„Põgenemine“ ei püüa kunstlikult vaataja emotsioonidega mängida. Amin räägib oma lugu rahulikult, emotsioone kontrollides. On tal ju ka kakskümmend aastat kogemust, kuidas tundeid endasse kapseldada. Sest ta on nii harjunud. Sest ta kartis. Sest kui tõde peaks välja tulema, siis... Ilmselt ei juhtuks midagi, aga see ebaratsionaalne hirm on teda tagasi hoidnud. Kujutage ette, et te olete olnud kellegagi kakskümmend aastat sõber ja saate siis teada, et kogu ta pere ei olegi surnud. Kujutage ette, et te peate igapäevaselt sellist infot varjama.

Amini lugu on osaliselt seotud ka Eestiga. Dokumentaalkaadrid Harku põgenikekeskusest võiks panna igaühe mõtlema sellele, et kui keegi suudab sellistes tingimustes pikemalt kui mõni päev vastu pidada, enne kui tulla välja palvega end koju tagasi saata, siis ilmselt tal on olnud ikkagi mõjuv põhjus kodust lahkumiseks. Amin ise nimetasmuseas viimasteks jätisteks Vene miilitsat ja inimsmuugeldajaid. Ma ei ole üldse kindel, kas jätis on piisavalt kaalukas sõna. Kas see annab edasi kõiki neid tähendusvarjundeid, millega on vaja anda edasi oma suhtumist kellessegi, kes oma isikliku kasu nimel on valmis ära kasutama kellegi teise meeleheidet.

Tabasin end ühel hetkel filmi vaatamise ajal õlgu kehitamast, kogu see lugu tundus sedavõrd tavaline. Eestiski elavad põgenikud on rääkinud sarnaseid lugusid. Lugusid hirmust ja ebakindlusest. See ei tohi nii olla, ei Amini ega ühegi teise põgeniku lugu ei tohi tunduda tavaline, sest tavaline on aktsepteeritav. Valgevenes toimuva valguses on „Põgenemine“ täpselt õige meeldetuletus, et põgenik on inimene, kes on olnud sunnitud oma kodust lahkuma.

*tekst ilmus "Tartu Postimehes" 12.11.2021

Paremad päevad / Better Days / Shao nian de ni (2019)

 Mulle on üheselt vastumeelne aasia filmidest läbikumav mentaliteet, et kõige tähtsam on grupi heaolu. Grupi tasakaalu ei tohi häirida ja kui keegi häirib, on ta hukkamõistu väärt. Ja kes piisavalt selgelt hukka ei mõista, hullem veel kui kaastunnet üles näitab, on ise hukkamõistu väärt. Üksikisik ei olekski nagu oluline Biomass on lihtsalt nii tohutu. Kui piisavalt piitsutada, küll siis tugevamad esile kerkivad. No ja kui mõni nõrgem hammasrataste vahele jääbki, siis juhtub ikka. Tööõnnetus.

Eks räägiti meilegi gümnaasiumis riigieksamite olulisusest, aga kes tuleb selle peale, et panna kooli saabujaid „tervitama“ hiiglaslik tabloo, mis kuvab päevi esimese eksamini. Iga päev on see esimene, mida kooli tulles näed. Me kõik ei sünni siia ilma tahtmise ja võimekusega akadeemilistest testides maksimumilähedasi tulemusi saavutada. Meil on ikkagi teisi tahtmisi ja unistusi ka. Selle asemel aga, et uurida, mida noor inimene tahab oma tulevikuga pihta hakata on ees numbrid. Latt, mis tuleb ületada. Plaan, mis tuleb täita. Sellise surve ja ootustekoorma all inimsed murduvadki. Kui sa tead juba ette, et sa ei vasta neile ootustele, kui ka sinu parim ei ole piisavalt hea.

„Parimad päevad“ jälgivad Niani tegemisi, kes ei sobitu eelnevalt kirjeldatud mudelisse. Tema on see, kes märkab ja hoolib. Tema on see, kes tahaks kaitsta maailma, esmalt on aga vaja kedagi, kes kaitseks teda. Sest Nian katab jakiga enesetapu teinud tüdruku, sel ajal kui teised hetke nutitefoniga jäädvustavad. Ta ei mõtle sel hetkel grupi heaolulule vaid astub „valele“ poolele. Võttes sellega ka osaliselt vastutuse, tunnistades nii, et tema ja ülejäänud grupp on läbi kukkunud.

Keegi ei saa panna teisele maagiliselt käsi peale ja nipsti valu ära võtta. Alustuseks piisab aga sellestki kui seda valu märgata. Märkamiseks on muidugi vaja julgust ja jõudu. Niani jaoks oli piisav see, et ekstreemsetel asjaoludel kohatud Bei tänaval temast diskreetsel kaugusel järel kõndis. Rohkemat ei olnudki vaja. Piisas teadmisest, et keegi on selja taga olemas. Et ta ei ole üksi.

*tekst ilmus "Tartu Postimehes" 07.08.2021

Diana pulmapidu / Diana’s Wedding / Dianas bryllup (2020)

Tartuff. Sume suveõhtu Raekoja platsis, mõnus sumin ja kohvikutest kostuv klaaside kõlin. Õlale toetatud pea, toolide vahekohas kohtuvad käed ja elevus kohe kohe algavast värvilisest ja helgest loost, mida jälgides olmemured kuskile kaugele kaugele ära kaovad. Täna on see õhtu. „Diana pulmapidu“ on täpselt selline lugu.

Diana vanemad Terje ja Liv abielluvad 29.juulil 1981. Samal päeval kui printsess Diana. Filmi lavastaja ja stsenarist Charlotte Blom kasutabki printsessi abielu olulisi hetki Diana vanemate loo raamimiseks. Mitte, et need kuidagi paralleelselt või sarnaselt kulgeksid, pigem illustreerimaks, et meil kõigil on oma unikaalsed lood ja kõrvalseisjana näeme me ainul kilde. Kilde, mida meile kas valitakse näidata või mille tunnistajateks juhuslikult satume. Kogu lugu teavad ainult osalised ise.

Ja kuigi need killud, mida meile filmis näidatakse ei ole kaugeltki mitte läbinisti positiivsed on neis kõigis midagi tähtsamat. Neis on kirge. Näiteks selleks, et sa saakisid mootorsaega koduukse sisse augu saagida, on esmalt vaja, et sind oleks sellest uksest stripiklubis aset leidnud intsidendi pärast välja visatud. Ja mis saaks olla parem sellest, kui ukseaugust tagasi tuppa ronides näha rõõmu toasaolija näol. Et tegelikult ta nii lootis ja ootas, et sa selle ukse maha lõhuksid.

Sest mis võiks olla kurvem sellest, kui see, et uks ei olegi üldse lukus, on tegelikult pärani lahti, aga teine ei tahagi sellest uksest sisse tulla. Filmis iseloomustab seda kiretust ehk kõige paremini Livi poolt üleaedsele Unnile lausutud: „Well, some talk while others fuck“.

Aga neid kilde vaadates ei teki kordagi masendust. Mitte sinnapoolegi. Kirg tähendab ju hoolimist. Ilma tülitsemata ei saa olla leppimist. Kordagi ei teki kõhklust ses osas, et kumma naabripaari suhe on tervislikum. Mitte ideealne ega täiuslik. Seda leiab ainult Instagramist. Tervislikum.

„Diana pulmapidu“ ei ole täiuslik film. Aga see on tervislikult positiivne. Filmi lõppedes on sul tunne, et maailm on üks ütlemata helge paik. On alati olnud ja on ka edaspidi. Seda tunnet tasub hoida.

* tekst ilmus Tartu Postimehes 06.08.2021

Hea abikaasa / A Good Man (2020)

Seekord alustame lõpust. Kui ekraanile ilmub kaader päikeselisest pargist, kus emad-isad oma lastega pikniku peavad ja mängivad, siis kas Benjamin, Aude ja nende laps paistavad selle rahvahulga seest kuidagi silma? Kui sa näed seda õnnelike nägudega perekonda kaamera poole jalutamas, siis mis tunne tekib? Minule näiteks väga meeldib õnnelike inimesi vaadata, see neist õhkuv rahus olemine on justkui tasuta doping, võta ainult vastu. Mistõttu on mul väga keeruline mõista, miks on inimesi, kes arvavad, et neil on õigus õnne keelata.

Seekordsetes ülevaadetes ma korra olen juba ühe filmi sisu ette ära rääkinud, püüan seekord end tagasi hoida. Piirdume sellega, et Benjamin ja Aude ei ole päris traditsiooniline perekond ja nende lapse saamise lugu ei ole päris traditsiooniline.

Üks filmi võtmetähtsusega stseene leiab aset Benjamini ja tema venna vahel. Vend peab pärast suure uudise kuulmist lühikese monoloogi, millest jäi eriti kõrvu kraapivalt kostma „sinu jaoks on see jah lihtne...“. Mulle on jäänud mulje, et elul on meie kõigi jaoks vimkasid varuks: pettumusi ja läbikukkumisi ja halba õnne. Ja ma usun, et kui antaks valida, siis üldiselt me eelistaks ikkagi positiivseid üllatusi ja õnnestumisi ja vedamist. Keegi ei vali õnnetu olemist. Kogu aeg ei saa loomulikult eufooriliselt pilvepiiril kõndida, aga pigem hääletaks ikkagi õnnelik olemise poolt. Ja ometi on hetki, kus keegi meie lähedastest jagab midagi, mis teda õnnelikuks teeb ja meie keerame selle ümber „sinu jaoks on see jah lihtsaks“. Otsekui me vastutaks kellegi teise valikute ja otsuse eest. Justkui see oleks meie asi neid kellelegi kolmandale õigustada või põhjendada. Benjamin otsustas saada lapsevanemaks. Tema on oma valikuga rahul. See kuidas ja kas ja kellele ta oma otsust kunagi seletab on juba tema asi.

Mina enda jaoks võtangi sellest filmist kaasa selle, et kui kunagi tulevikus keegi mulle midagi sedavõrd isikliku usaldab, siis oleks mul meeles esimese asjana küsida: „Kas sa oled rahul?“. „Teeb see sind õnnelikuks?“.

*tekst ilmus "Tartu Postimehes" 05.08.2021

Sentents / Sententia / Сентенция (2020)

Kuni käesoleva aasta kevadeni oli Varlam Šalamov minu jaoks täiesti tundmatu nimi. Siis said aga tema eesti keeles ilmunud „Kolõma jutud“ mitmes erinevad portaalis ja ajalehes tähelepanuväärselt arvustatud. Põhinevad need jutud mehe isiklikele kogemustele Nõukogude Liidu vangilaagrites, kus ta veetis suure osa aastatest 1937 – 1951. Mitmed neist arvustustest on veebist lihtsasti leitavad ja vabalt loetavad, soovitan uurida. Mulle jäi nende lugemise järel Šalamovi nimi igatahes mällu.

Dmitry Rudakovi lavastajadebüüti tutvustava treileri põhjal veidi dokumentaalfilmiliku tundega „Sentents“ oli minu jaoks selles valguses loogiline valik vaatamiseks. Treiler, milles otse kaamerasse vaatav mees kirjeldab männiokastest „vitamiinide“ valmistamise protsessi, on ses mõttes petlik, et tegelikult ei tule näitamisele dokumentaalfilm. Algab film hoopiski sissejuhatava tekstiga, milles antakse vaatajale teada, et Šalamov veetis oma elu viimased aastad dementsena haiglas. Küll aga annab treiler päris hea võtme filmile lähenemiseks, täpselt nii aeglaselt ja mõtlikult kulgev see linateos ongi. Kindlasti ole tegemist lihtsa vaatamisega, nõuab süvenemist ja pidevat kaasamõtlemist ja kuulamist, sest meeleolu loovad muuhulgas nii lintmaki krabisemine, tooli betoonpõrandal lohisemise hääl kui ka kandvad pausid. Vene keele oskus tuleb samuti kasuks.

Üldistavalt leian, et lavastaja on päris hästi suutnud visualiseerida elujanu. Ei ole loomulikult võimalik ette kujutada, milliste deemonitega Gulagist läbi käinud inimene elu lõpuni võitlema peab, küll aga võib aimata, et mida hapramaks muutub side reaalsusega, seda rohkem deemonid võimu võtavad. Ja siin tulebki mängu tahe kõige kiuste sidet pärismaailmaga säilitada. Olgu see siis mööda koridori liikudes seinast kinni hoidmine või haiglavoodis mantrana luuletuse lugemine. Šalamov sunnib füüsiliselt enda mälu mäletama.

Sest mäletamine on tähtis. Mida kaugemale me mingist kohutavast südmusest liigume, seda olulisemaks muutub mäletamine. Mäletamine ja rääkimine. Et mälestus ei kaoks. Et õudused ei korduks. Et meie teiste tehtud vigu ei kordaks.

tekst ilmus 18. novembri Tartu Postimehes

Rätsep / Taylor / Raftis (2020)

PÖFF võib oma suuruses olla mõnevõrra hirmutav. Tartuski tuleb kinodes näitamisele ligi sada filmi. Kuidas sellise hulga seest valik teha? Vähestel on ilmselt see võimalus ja tahe end järgneva kahe ja poole nädala jooksul ainult filmide vaatamisele pühendada. Muidugi võib lasta end üllatada ja minna lihtsalt seanssi alguseks kohale. Võib aga ka usaldada kellegi teise maitset ja kirjutatud kokkuvõtet. Ehk siis selles kokkuvõttes peaks olema midagi mis kõnetab.

Sonia Liza täispika filmi lavastajadebüüdi puhul usun ma, et selleks võlusõnaks on filmi pealkiri ise. Mingeid trikke siin ei ole, filmi peategelaseks ongi rätsep. Siinkohal võib küll tulla lahknevusi, kel tuleb nüüd silme ette Jorh Aadniel „Suves“ kive veeretamas, kel „Sügises“ kaupmehehärrale peent prantsuse pintsakut selga passitamas, aga see seos paneb ootused antud filmile parasjagu õigesse kohta.

Kuigi, oma olemuselt on „Rätsep“ veidi peenem film. Koomiline, aga mitte jantlik. Ateenas avab Nikos hommikuti oma isa rätsepaäri uksed ja jääb ootama kliente nõelasilmast tulnud ülikondadele, mida inimesed endale praegustes oludes lubada ei saa. Kes kunagi on kaubanduses töötanud, ei pea ilmselt pikalt meenutama hetke, kui seisad värskelt ja rõõmsalt hommikul leti taga ja ootad päeva esimest klienti ja kuidas iga mööduva minutiga see värskus veidi väiksemaks jääb. Nikosel võivad küll olla oma väiksed kiiksud, aga et tegemist on lõpuni väljapeetud härrasmehega, siis tema rõõmust meelt tulemata jäänud kliendid vähemalt väliselt ei kõiguta. Tegutsema paneb ta oht, et pank võla katteks ruumid käest võtab.

Filmi temaatikale ja üldisele päikselisele tonaalsusele kohaselt võib lavastaja lähenemist keerukamatele teemadele võrrelda siidiriide õrna puudutusega. Nii tegevust käivitav rahamure kui ka Nikose ja tema abilise vahel tärkava romantilise suhte võimalikud tagajärjed on kuidagi taustal. Eestkätt on tegemist filmiga, mis keskendub vanadest harjumustest lahtilaskmisele ja muutuste aktsepteerimisele. Kui isegi Nikose isa, kelle jaoks ainus õige õmblustöö on ülikonna õmblemine, suudab tunnustada poja õmmeldud pruutkleitide kvaliteeti, siis on see üks väga positiivne ja elujaatav stseen. Sest nagu vanem härrasmees filmis isegi sõnab „On ajad ja nad on alati muutumises“ Meie asi on leida viis kaasa muutuda.

 *tekst ilmus 13. novembri Tartu Postimehes

Hüvasti! / House of Hummingbird (2018)

Hommik. Sa kiidad tööl kohvimasina juures eile nähtud Brasiilia draamat. Kolleeg kuulab sind huvitatult ja küsib siis soovitust tänaseks õhtuks. Hmm, kavast silmi üle lastes jäi Sulle silma üks kentsaka nimega Lõuna-Korea film. „House of Hummingbird“ Ütled selle enesekindlalt välja ja loodad salamisi, et kolleeg täpsemalt ei päri. Sisu oli ju tal tegelikult selline lihtsake. Noor tüdruk, esimene armastus, perega keerulised suhted. Klassikaline teismeline.

Mis ei ole klassikaline ja mis selle pealtnäha lihtsa filmi eriliseks muudab on taustsüsteem. Ehk on sealsamas kohvimasina juures mõnda aega varem jutuks tulnud artikkel „Jaapani kontorirott naljalt selget päeva ei näe“, mille sisu lühidalt kokku võttes on selline, et kuigi kontoritöötajate jaoks on töövälisel ajal ülemuste ja kaastöötajatega koos joomas käimine praktiliselt et kohustuslik ja igapäevane, siis alkoholismi kui sellist Jaapanis ei eksisteeri. Tegemist pere siseasjaga ja pere siseasju teistele ei näidata ega räägita. Ma usun, et olulist erinevust ses teemas nende kahe riigi vahel ei ole. Pigem kehtib pereasjadest mitte rääkimise reegel palju laiemaltki. Isegi perekonnaringis sees.

Filmis kujutatud põhjal on olulisem perekonna au ülahoidmine. Emotsioonide väljanäitamine on ühtviisi nii ebaviisakas kui ka lugupidamatu. Ja nii ongi tegelaste käitumine mingites olukordades ja nende reaktsioonid keeruliselt mõistetavad.. Kui keegi nutab, siis on ootus, et mõni perekonnaliige läheb ja paneb vähemalt käe lohutuseks ümber. Ei, kogu pere istub õhtusöögilauas ja vaatab seni kaugusse kuni ebasobival käituv pereliige enda emotsioonidest võitu saab. Samas põhjust emotsionaalne olla on seal kõigil. Enamasti ei näidata tundeid aga välja ja kui vahel toimubki plahvatus, siis hetk hiljem käitutakse juba selliselt nagu polekski midagi juhtunud. Lihtsalt killud tuleb kokku korjata.

Võrdluses näiteks „Nähtamatu eluga“ on film muidugi hoopis vaoshoitum, väga keerulistele teemadele kas vihjatakse või mainitakse kuidagi möödaminnes. Aga sarnaselt „Nähtamatu eluga“ on ka Sun-hee ideeaalne tulevik juba väga pikalt teiste inimeste poolt ära planeeritud, samas kui tüdruk ise ootab kannatamatult hetke, kui tema elu võiks särama lüüa.

Ja nii Sa vaatadki seda filmi ja võibolla jääd ka ühel hetkel mõtlema küsimusi ühest stseenist „Täis inimesi, kelle näod on tuttavad, aga kui paljusid neist me tõeliselt mõistame?“

*tekst ilmus 11.augusti Tartu Postimehes

Kassid / Cats (2019)

Pere väiksemad kinohuvilised ronivad vahepeal sülle ja nõuavad treilereid. Mina olen just maha istunud, et nüüd kohe hakkan lõpuks seda pikalt edasi lükatud filmipostitust kirjutama, aga võta näpust, hoopiski ühe kinoketi kodulehelt tuleb kõik olevad ja tulevad multikaõrritid ära vaadata. Või siis vastselt nähtud multika värvimislehti otsida ja printida ja hiljem värvitud pildile oma hinnang anda. Sellistest tingimustes eesti kümne loetuima blogi hulka ei jõua. Kümne loetuma filmiblogi hulka vast küll. Tegutsevaid või enamvähem tegutsevaid filmiblogisid vast kümme tükki kokku lugeda õnnestub. Rohkem küll mitte. Ja no eks ma muidugi olen laisk ka ja lasen end kergesti eksitada, nii et reaalselt ma laste multikalembust harvade blogipostituste vabanduseks ei too.

Peamine on siiski see, et juba filmi vaatamise ajal peab tekkima see tunne, et oh sellest filmist ma tahan selle nurga alt kirjutada. Sest mulle ei meeldi need laisad filmipostitused, no sellised, kus kirjutajal on ees "How to be a film critic for dummies". Ehk et kui tõesti tahaks ja viitsiks, siis oleks küllalt lihtne treida postitusi stiilis, kus ma palju- ja pikasõnaliselt kirjutan lahti filmi süžee. Kreisiraadi Alaska 4Ever stiilis. Tuleb tunnistada, et ma isegi mõned (kümned)korrad olen selliseid postitusi kirjutanud. Lihtsalt ühtegi paremat mõtet või nurka lähenemiseks ei ole pähe tulnud. Ja no ega see automaatselt muidugi halb ei ole, piisava tahtmisega on ka sisukirjelduses võimalik oma meelsus filmi kohta välja tuua, aga minu enda jaoks on see ikkagi selline laisk lähenemine. Võtad kõige ilmsema, nähtavama ja keskendud sellele.

Põhimõtteline vahe on aga siin selles, et mina kirjutan seda blogi eestkätt ikkagi enda kehva mälu toetuseks. Keegi kahjuks ei maksa mulle selle kirjutamise eest, nii et ma võingi olla täpselt nii laisk kui süda lustib. Aga. Tulles nüüd tagasi sissejuhatuse juurde. Ma ise vaevalt et oleks "Kasse" kinno vaatama läinud. Kaisa nägi aga pilti, nõudis treilerit vaadata ja otsustas, et tuleb minna. MS-6 reiting, nii et enamvähem kvalifitseerus. Ning nüüd oleks hästi laisk ja raha eest oma filmiülevaateid kirjutavate inimeste poolt laialt kasutust leidnud nurk "Kasside" kallal ilkuda nende katmata kubemete ja inimnägude kassifiltrist läbi laskmise pärast. Mõned lumehelbekesed kasutavad ka väljendit "halvas unenäos" või "nightmare-inducing". Mul on tegelikult hea meel, kui kellegi kõige koledam unenägu on Judi Denchi ülahuulel kasvavad vurrud või Idris Elba katmata aga sootunnusteta kube. Ja natuke kurb, et Judi Denchi ülehuulel kasvavad vurru või Idris Elba katmata aga sootunnusteta kube kellegi ööund segab.

Mis mind aga nendele kahele detailile (vurrudele ja kubemetele) keskenduvate arvustuste juures eriliselt häirib on see, et need on ju treilerist näha. Või no kui sa ei viitsi niipalju eeltööd teha, et kulutada kaks minutit treileri vaatamise peale ja lähedki kinno õndsas teamatuses ja arvamises, et Hollywoodi imetaltsutajad on õpetanud päris kassid raudteerööbastel stepptantsu lööma ja hääletreenerid tublimad kiisud "Memoryt" kräunuma saanud, siis kino sissekäikude ees on ju suured filmipostrid. Need vurrud ja kubemed on sealt näha. No et selleks, et kirjutada sellest, kuidas sind häiris, et Judi Denchil ülahuulel kasvavad vurrud (vanadel naistel kipuvadki vuntsikesed kasvama, isegi ilma CGI abita, mis paneb mõtlema, et millised naiste karvakasvu puudutavad uudised veel mõnd algajat filmikriitikut häirida võivad) või et Idris Elba sootunnusteta kube oli katmata, ei olnud üldse vaja seda filmi vaadata. Kui see just ei ole sellest tohutust pettumusest tulenev kirjutis. Et kriitikul oli lootus, et filmi peale ikkagi üks kube on, millelt sootunnuseid näha või et mõne emase kassinimese rinnakarvadest midagi välgatab ja et see välgatus juhtub Taylor Swifti mitte Judi Denchi tegelaskujul. Sellise pettumuse pinnalt tulevast virinast ma saaks isegi aru. Aga siis kirjutagi ausalt ja avameelselt, et Taylor Swifti karvad olid liiga tihedad.

Ma olen Kasse kunagi muusikalina Vanemuise laval näinud. Mulle need laulud toona üldiselt meeldisid ja üldiselt meeldisid ka nüüd. Ian McKellani esitus näituseks eriti uhke. Nii et minge seda filmi vaatama sellelt lähtepunktilt, et tegemist on filmiga, kus lauldakse ja tantsitakse. Ja need tegelased, kes laulavad ja tantsivad on kassid. Ning et päris kasse on keeruline laulma ja tantsima saada, siis täidavad kasside rolle inimesed. Ehk et minge kinno realistlike (l)ootustega. See oli tänase kirjutise lähtepunkt.

Seisund: muundunud / Altered States (1980)

Pikema mäluga lugeja ehk mäletab, et enne seda hääletust, mis praegu veel käib, oli ka üks teine hääletus. Ja selle eelmise hääletuse võitis Altered States (1980). Ausõna. Mul oli kuskil hääletustulemustest kuvatõmmiski olemas, aga olen selle kuskile ära asetanud.
Üldiselt mul ei ole sellesse hääletusse filme valides väga mingeid tagamõtteid. Põhiliselt toimub see nii, et võtan oma vaatamisjärjekorras olevad filmid ette ja valin sealt mingil täiesti subjektiivsel põhjusel kolm välja. "Altered States" osutus valituks, sest mulle meeldib Ken Russell. Ja mulle meeldib, et ta ka hääletajatele meeldib. Mul on tegelikult lausa natuke kahju inimestest (kui neid muidugi leidub), kellele ei meeldi Ken Russell.

Igatahes, kui on vaja teha film raamatust, mis mingis osas on saanud inspiratsiooni John C.Lilly katsetustest, kus inimesele antakse natuke LSD või meskaliini ja pannakse ta siis kinnisesse tünni vette hulpima, siis on Ken Russell see mees, kellele mina helistaksin. Ilmsest on küll tegemist kunstilise liialdusega, aga selle konkreetse kinofilmi puhul olevat Ken olnud umbes 27. mees kellele helistati. Ja seda ka alles siis, kui esimene reaalselt filmimisega pihta hakanud lavastaja stsenaristiga tülli läks ja lahti lasti. Ken osutus aga kogunisti nii kõvaks meheks, et läks ka stsenaristiga tülli, aga filmimise juurest laskis jalga stsenarist Paddy Chayefsky, kes ootamatul kombel kippus omama päris palju sõnaõigust, mis ja kuidas täpselt võtteplatsil toimuma saab. Ühelt poolt muidugi teenitult, sest tal on kodus kuskil kindlas kohas kolm parima stsenaariumi kuldmehikest sõnadele kaalu lisamas, aga vähegi kindlameelsema lavastajaga tähendas see samas automaatselt kokkupõrkekurssi. Juttude järgi oli selle konkreetse filmi juures õlekõrreks isolatsioonipaagi värvilahendus, mille osas mehed kokkuleppele ei saanud.

Tähendab siis nii, "Altered States" on film teadlasest, kellele pakub huvi teada saada, mis juhtub siis, kui inimene panna pimedasse tünni vee sisse hulpima, aga enne veel tema teadvust natuke stimuleerida. Soojenduseks käib teadlane ühe Mehhiko hõimu juures inspiratsiooni hankimas ja saab seal tuttavaks Esimese Lille tinktuuriga. Giuseppe Perverdi Big Bandil on üks tore laul, millel väga kaasahaarav refrään - "Poisid sööge seeni, hallutsinogeeni."  Ma arvan, et kui Giuseppe teaks millise laksu selle Mehhiko taime juurikast saab, kupataks ta oma kuulajad kõik maad kaevama. Eriti efektne on näiteks Komodo draakoni alasti naiseks muundumine, mida rohkemat ühelt tripilt veel tahta. Kogu see hallukate nägemine on tegelikult aga ligemale viis minutit pikk ja on ilmselt kõige lihtsam näide sellest, miks Ken Russell on eriline. Mingisuguse soperdise suudaks vast minagi kokku pusida - õun kukub mahab, puruneb kildudeks ja laialilendavad killud muunduvad inimpeaga nahkhiirteks. Ja sinna vahele mõned kiired lõiked hakklihamasinast, mille ühest otsast lähevad redised sisse ja teisest tulevad tinasõdurid välja. Aga see olekski selline puhas möhh stseen. Visuaalselt võibolla natuke huvitav, aga sisu mitte kopika eestki. Ken Russelli stseenid on aga nii visuaalselt huvitavad ja samal ajal lubavad ka aimata, et nende kiirete lõigete taga on ikkagi mingi sügavam mõte peidus. Sellest mõttest ei pruugi küll aru saada, aga pigem on siis tunne, et tegemist ei ole lihtsalt trikitamise või šokeerimise eesmärgil ritta laotud kaadritega ja arusaamine jääb iseenda piiratuse taha. Võibolla ühe lonksukese taimejuure tinkuuri taha.

Ma olen kunagi Kosmoseodüsseia vaatamise ajal magama jäänud, selle ülivärvilise ussiaugu retke ajal. Vaatasin muidugi hiljem üle. Altered States jõuab filmi lõpuks ka minu jaoks analoogia loonud punkti välja, kus meie peateagelase teadvus on lõhustumas mingis ürgmateeria supis, aga leiab siis ikkagi selle pidepunkti, mille abil end füüsilisse maailma ankurdada. Ja see on jällegi stseen, mida on väga lihtne halvasti teha. (Halvasti siis selles mõttes, et vaatad ja mõtled, et siin ei ole ju mingit mõtet taga, lihtsalt mingi poosetamine. Mõelge näiteks Blairi Nõiafilm 2 peale, aga mitte väga pikalt, see oli päris halb film). Ken Russell saab aga sellegi keerulise ülesandega nii edukalt hakkama, et magama ma ei jäänud ja austus mehe visuaalselt efektse käekirja vastu sai ainult kinnitust juurde.

Nii palju siis sellest filmist praegu. Ma planeerin siin lähimas tulevikus, võibolla isegi et oktoobrikuu jooksul, ka hetkel aktuaalse Before triloogia hääletuse võitja väljakuulutamist ja ülevaate kirjutamist, nii et ärge kaugele minge.

Roheline raamat ja Soosik ka / Green Book (2018) & The Favourite (2018)

"Roheline Raamat" võitis selle hääletuse ülekaalukalt. Tegelikult ei ole siin blogis nii ühepoolset hääletust varem olnudki. Teise kahe filmiga tehti kindel vahe sisse esimese paari päevaga ja mul tuli lihtsat leida see vaba õhtu, mil eelmise aasta parim film ära vaadata. Mõtlesin siis aga, et kui juba siis juba, vaatan ka selle kõvasti kiitust kogunud "Soosiku" ära.
Sellest vaatamisest on nüüd juba omajagu aega möödas. Ja kui ei oleks seda lubadust, et teie hääletate ja mina kirjutan, siis päris ausalt, jääks kirjutamata. Isegi nende kahe filmi peale kokku, on päris keeruline seis. Ei ole kumbki halb film, aga ei ole kumbki selline film mida vaadates tahaks diivani pealt püsti karata ja öelde, et: "krt, see on nüüd küll eelmise aasta parim film" või et: "krt, see on nüüd küll eelmise aasta parim naispeaosaline". Ja kui seda emotsiooni filmist  ei tule, siis mina ei ole rahul.

Jah, mul oli hea meel teada saada, et meil siin Eestis on ikka kõik superhästi. Vähemalt ei ole kuulnud küll, et keegi oleks lasknud trükkida raamatukese Tartu toidukohtadest, kuhu välistudeng võib suurema peksasaamishirmuta sisse astuda. Ma sellest järeldan, et ju siis ei ole vajadust. Ameeriklastel oli. Nii et sellise informatiivse ajaloodokumendina täitsa tore film. Võib muidugi olla, et mu häälestus oligi vale. Otsisin seda miskit, mis Spike "BlacKkKlansman lavastaja" Lee endast nii välja võis ajada, et auhinnatseremoonial saalist välja otsustas tormata. Ei leidnud. Nii demonstratiivse käitumise jaoks peaks filmis teravust ikka oluliselt rohkem olema. Roheline raamat oli pigem aga selline armas ja sõbralik patukahetsusreis, kus itaallane õpetas neegri kanakoibi sööma.
Aga, et ei oleks ainult vingumine, mulle väga meeldis see nimekiri, mis Hr. Lip Dr. Shirleyle ette vuristas vastusena klassikalisele "what do you mean, your people?" päringule - Chubby Checker, Little Richard ja Aretha Franklin ning kuidas hea doktor ainult suud muigutas ja tunnistas, et ta neist artistidest midagi ei tea.

Yorgos Lanthimose kohta lugedes on mulle silma jäänud väljend provokaator. "Lobster" on küll mingil põhjusel veel vaatamata (ilmselt tuleb hääletusse lisada), "Püha hirve tapmise" ja nüüd "Soosiku" põhjal võib aga öelda, et väga õige väljend. Veidi on aga tunne, et see provotseerimine on natuke nagu eesmärk omaette, veits nagu emotsioonitu pihkulöömine, stiilis et vaadake ja tundke nüüd midagi. "Pühas Hirves" see eemalolek viis lõpuks mõjuva kulminatsioonini, sophie'lik valik mõjub ju igaühele. "Soosikus" ei ole mul ühtegi halba sõna öelda ühegi kolme naispeaosalise rollisoorituse kohta, kas ma aga suutsin neile kaasa elada? Pigem mitte. Jah, mul võis neist kahju olla. Inimesena ma ju saan aru kui sitt võib olla, kui kogu aeg jalad valutavad ja need kuradi jänesed haisevad oma puurides ning meigitud mehed püüavad sind oma pilli järgi tantsima saada, aga sul ei ole ilmselt muud mõttes kui seitseteist surnud last. Kaasa elamiseks tahaks aga mingit pidet, seda konksu või iva või ideed, mis pärast filmi lõppu sinuga jääks. Midagi, mille sa saad just selle konkreetse filmiga ära siduda ja millest hiljem harutamata hakates filmi headus ka sulle endale meelde tuleks.

Olivia Colman on muuseas mänginud kahes suurepärases sarjas "Green Wing" ja "Peep Show". Soovitan vaadata. Ja hääletage ja tulge kõik HÕFFile.

Alice (1988)

Ma olen siinsamas blogis kunagi mõtisklenud selle üle, kui lihtne on nüpeldada halba filmi ja kui raskeks võib osutuda hea filmi kiitmine. Seal vahepeal on aga veel kategooria "ei tekitanud emotsiooni". Ja see on neist veel see kõige keerulisem. Vaatad ta ära, ajast otseselt kahju ei ole, midagi nii erakordselt lolli, mille pealt end käima tõmmata ei näidatud, on episoodid, mis panevad tunnustavalt noogutama, aga ei tule seda insipratsioonipuhangut, et nüüd ma alles istun ja kirjutan.

Jah, ma olen kursis selle teooriaga, et tulebki istuda ja kirjutada ja küll tuleb siis ka inspiratsioonipuhang. Kolm esimest aastat see blogi niimoodi toimiski, rohkem kui sada filmijuttu aastas ei ole mingi naljategu. Tuligi istuda ja kirjutada. Sellise tempoga jõuab aga ühel hetkel punkti, kus endal on järjest raskem filme vaadates üllatuda ning veel keerulisem on neist kirjutades leida selline lähenemine, mida ei oleks juba kasutanud.

Üks variant ongi jutustada pikalt mingil suvalisel teemal, mis vaadatud filmiga väga servapidi seostub (vähemalt ma ise olen veendumusel, et see seos on olemas). Teine, kirvemeetod, on alustada tuimalt filmi sisukokkuvõttega. Kõvemad kriitikud räägivad selles sissejuhatuses ka filmi lõppu ära.
Nii et, Jan Švankmajeri filmi Alice (1988) lõpus ärkab Alice üles ja selgub, et ta nägi oma seiklusi unes. Või kas ikka nägi...

Need seiklused iseenesest on suhteliselt teada tuntud, ainuke kes nende peale üllatuda võib on keegi, kes ei ole varem ühtegi Alice Imedemaal filmi näinud (või no, kui ainuke Alice Imedemaal film, mida oma elus nägema olete juhtunud on X reitinguga muusikal, siis küll ). "Söö mind" / "Joo mind" episood, Hullu Kübarsepa teejooming, "pea maha tal" etüüd, siilipoistega kroketi mängimine - klassikalised elemnedid kõik. Mis Švankmajeri loomingut teistest adaptsioonidest eristab on aga siis tema une pealt äratunav stiil (kuigi kohati võib filmi vaadates tunduda, et näed endiselt mitte kõige tervema ratsu unenägu). Rännusellist rott oma halvasti valitud laagriplatsiga ja teejooming kohe eriliselt meeldejäävad ja kiitust väärivad stseenid.

 

Nüüd aga jõuamegi ringiga tagasi sinna kohta, et ma vaatasin seda filmi juba mitu nädalat tagasi ja no ei tulnud seda kirgastumist, hädas nigu Jorh Aadniel, inimesed ju ootavad, aga mina käin ringi häbi nägu ees, postitust ei kusagil. Mõtlesin siis, et vaatan konditsiooni viimiseks natuke Švankmajerit - "Dimensions of Dialogue", "The Pendulum, The Pit and Hope", "Food"-  ja oligi olemas. Alice on liiga pikk ja liiga tuttav. Tuttav siis selles mõttes, et sa tead kuhu lugu edasi läheb. Jani on paras kümne viieteistkümne minuti kaupa tarbida. Vaatad ühe stseeni ära ja naudid visuaali.Või no, vaatad sellise näoga nagu oleks just kuulnud, et Mart Helme kutsus Indrek Tarandi enda poisile jõuluvana tegema.

*tehnilise poole pealt - bloggeri enda küsitluse plugin saadeti pensionile, nii et olude sunnil on kasutusel kolmanda partei rakendus, mida aga ei õnnestunud sedasi seadistada, et ta hääletustulemusi jooksvalt näitaks, lisan siia siis vähemalt kokkuvõtva pildi

Unustatud ja Kassikullane / Forgotten Silver (1995)

Sedasi, jalkaga on nüüd mõneks ajaks rahu majas ja saab jälle filmidest kirjutada. Mul oli küll plaan, et kui hääletus kipub viigisadamasse tüürima, siis agiteerin mõnda lähisugulast hääletama, aga magasin õige hetke maha ja sedasi ongi seekord kaks võitjat ja tuleb kahest filmist kirjutada. Mõlemad on head, nii et kõik võidavad.

Enne veel kui Peter Jackson ilmakuulsaks sai kirjutas ja lavastas ta koos sõbra Costa Botesiga Uus-Meremaa televisioonile ühe peaaegu tunnise dokumentaali "Forgotten Silver" (1995) unustusehõlma vajunud kinokunsti pioneerist Colin McKenziest. Mees, kes muuhulgas filmis kohaliku nupumehe õnnestunud lennuüritust mõned kuud varem kui vennad Wrightid oma nikatsi kuuri alt välja ajasid. Mees, kes katsetas nii heli- kui värvifilmiga ammu enne seda, kui keegi teine isegi mõtles, et nende vahekaartide asemel võiks ju näitlejad hoopis rääkida ja ehk oleks päris äge, kui rohi oleks ka filmis päriselt roheline. Mees, kes armastuse nimel (armastuse nii ühe naisterahva kui ka filmikunsti vastu) ehitas oma kätega džunglisse valmis dekoratsioonid, mis jätavad Xanadu häbisse. Teatavatel põhjustel mattis mees aga suurfilmi sinnasamma dekoratsioonide alla ja haihtus ajahõlmade hämarustesse. Seniks kuni Peter ühest kuurialusest varasemate filmikatsetuste lindid leiab ja asub ajaloolist õiglust jalule seadma.

 

Siinkohal on paras kõigil huvilistel lugemine pooleli jätta ja leida võimalus, kuidas endal seda filmi näha õnnestuks. Sest, kui nüüd lõpuni aus olla, siis on ajalooline tõde see, et tegemist on väljamõeldisega. Peter ja Coats koos Harvey Weinsteini ja Sam Neilli surmtõsiste intervjuukatketega veavad elegantselt vaatajat ninapidi. Nad hoiavad nimelt täpselt seda piiri, et ei kaldu täielikku jaburdusse. Vastupidi, neid Colini filmikatsetusi, mis peavadki selle "päriselt oligi selline mees" tunde looma, on väga püüdlikult sajandialguse tummfilmide vaimus üles võetud. Avatud maailmavaatega ja usaldav vaataja võibki seda lugu, mida tegijad keel põses tõesena maha üritavad müüa, uskuma jääda.

Kindlasti väärt otsimist ja vaatamist. On naljakas ka.

Blond Aatomik / Atomic Blonde (2017)

Tundub, et Charlize Theron on võtnud plaaniks oma põlvkonna kõige kõvemaks märulikangelannaks saada. Ohustab tegelikult ka juba Sigourney Weaveri läbi aegade "kõige valema naise, keda peotujus külmkappide vahele meelitada" tiitlit, kaasaegsematest Joliest, Johanssonist ja Jovovichist rääkimata. Varasemast "Æon Flux" (2005), "Mad Max: Fury Road" (2015) ja ega selle "Monsteris" (2003) kehastatud naisega ka ei tasunud väga suud pruukida ning nüüd siis "Atomic Blonde" (2017).

Berliini Müür on veel ühes tükis ja erinevate riikide erinevate eesmärkidega spioonid ja spioonihakatised elavad seal ilmselt suhteliselt mugavat elu seniks kui Nimekiri, milles on kirjas nende kõigi kodused aadressid, loetelu halbadest harjumustest ja algklassides kasutusel olnud hüüdnimi, kaotsi läheb. Charlize kehastab filmis MI6 agenti Lorraine Broughtonit, kes saadetakse Berliini Nimekirja otsima, et see valedesse kätesse ei satuks (st. siis ükskõik kelle teise kui inglased). Sõbrad on vaenlased ja venelased on vaenlased ja need sõbrad kes ei ole vaenlased ega venelased saavad surma, nii nagu see ühes klassikalises külma sõja loos ikka käib.

Sama klassikaliselt on filmis puänte ja paljastusi rohkem kui üks, mis lähtudes sellest, et filmi
stsenarist ei ole John le Carre, tekitab vaatajal, kes selles spioonirägastikus järge jõuab pidada mõningaid küsimusi. No näiteks, miks selline pingutus Pikksilma elus hoidmiseks? Väike pingutus, et mitte kahtlusi äratada, seda küll, aga oma eluga keskmisest rohkem riskida? Ei tundunud mõistlik.

Muus osas ei ole aga midagi öelda. Toby Jones tõi "Tinker Taylor Soldier Spy" (2011) seosega tõsiseltvõetava spioonifilmi hõngu. Kohati sinakas tonaalsus seondus mul absoluutse klassiku "Paybackiga" (1999). Ja muidugi muusika - kui tahaks postituse poole pikemaks venitada, võiks siia umbes 83% filmi heliribal kõlavatest väärt lauludest üles lugeda. Eelmise aasta parima soundtracki osas kõva konkurent "Baby Driverile".

Ning loomulikult ka sissejuhatuse aluseks olnud Charlize/Lorraine rollisooritus, mis äkilisematel hetkedel tõi silme ette Jason Bourne tegelaskuju. Ma vaataks hea meelega filmi, kus need kaks tegelast üksteiselt mõõtu võtavad. Ja panuseid ma seal emmale-kummale panna ei julgeks.

Aplus / Les Affamés (2017)

Käesoleva filmi põhjal on Kanada umbes nagu Eesti. Samasuguseid udusse mattunu aasu on terve Eesti hommikuti täis, samasuguses metsas võin ma käia vanematekodu lähedal hulkumas, samasuguses autentses laudas võin käia naise vanematekodus. Zombide osas on meil ainult vajakajäämisi.

Selles maailmas liigub nii-halbu-et-on-head anekdoote rääkiv Bonin, Michonnet meenutav pükskostüümis fuuria, Tšehhovi püssi kandev kuhu-ma-olen-sattunud olekuga naine, žanrile kohustuslik pisitüdruk ja mõned veel hammustamisest pääsenud tegelased lisaks.

Lavastaja Robin Auberti varasemate töödega tutvudes ei saanudki enda jaoks selgust, kas "Aplus" jäi juhuslikult poolele teele või taotluslikult. Žanrikino austajana jäi mind nimelt segama see kunstiline ambitsioon, mis ei viinud lugu edasi. Stseenid/kompostsioonid, mis olid küll ilusad vaadata, aga mis tõmbasid tempot alla ja viisid mõtte ekslema. Kui tegevuse taust on ilus, siis see on kindlasti boonus, aga kui sellel taustal tegelased võtavad lihtsalt ilusaid ja oletatavalt sügavamõttelisi poose, siis zombiefilmist ma ootaks ikkagi rohkem dünaamikat.

Aga ärge nüüd eelneva põhjal "Aplust" maha kandke. Žanrikino austajana meeldis mulle väga, et zombide hekseldamine ja peade otsast laskmine oli lahendatud praktiliste effektidena. Alati on ilus vaadata näitleja põselt lahti rebitud rippuvat nahka. Ning kui tänapäeva trendide kohaselt kiired zombid jalad kõhu alt välja võtsid ja muusikataust käima läks tekkis ka filmi kohe pinge sisse. Üsna selge viitamine sellele, et zombied suutsid selles filmis organiseeritult tegutseda sai ekstra mõnusa vindi jahipasuna häält meenutavast taustamuusikast. Kuulake ja mõelge selles suunas läbi metsa kulgeva jälitamise ajal.

Muide, kui on huvi film produtsendi käest uurida, et miks need ema ja tütar seal metsasihi peal sedasi seisma pidid, lootes et sõidab mööda keegi kes nad ära tunneb ja tahab tulla lähemalt uurima, miks nad seal seisavad, siis see võimalus on juba täna õhtul. Vastamise kohta ei oska lubada.
Ja järgmine kord kui kuskil Põlvamaa metsas seenel olles kaugelt jahipasuna häält kuuled, katsu mitte paanikasse sattuda. Kui sa just ei ole mõni hetk varem mänguasjadest laotud hunnikust möödunud.

"Gogol" - telesarja pilootosa (2017)

Ametlikult olevat Nikolai Gogoli jutustuse "Vii" ainetel valminud film "Vii" (1967) esimene Nõukogude Liidu õudusfilm. Siiani väga hästi vaatamist kannatav film. Originaalne ja kõhe. Gogol ehk kõige tuntum on ilmselt kõigi Eesti teatrite mängukavas mingil hetkel olnud komöödia "Revident" autorina, kaasaegsetele tuntuks sai ta aga esmalt just täpselt selliste rahvapärimustest inspireeritud kõhelugude nagu "Vii" kirjutajana. 1831/1832 ilmus kahes jaos kogumik "Õhtud külas Dikanka lähedal", kokku kaheksa lugu.

Nii et kui venelased ühel hetkel otsustasid, et mis juhtuks kui paneks veidi neist skandinaavia uuema aja vaevatud detektiividest inspireeritud Gogoli seiklema iseenda loodud maailma, siis telesarja kavandasidki nad täpselt kaheksa osa pikkuse (praeguseks olevat neist pooled valmis). Õnnestus sellest sarjast ära vaadata pilootosa, PÖFFil linastub kahest esimesest sarja episoodist kokku sobitatud filmiversioon.

Laenumõjutusi on piloodis tunda veel. Ilmselt on venelastel tõsine plaan see sari lõpuks ka kuskile välismaale müüa, mitte ainult kodumaisele turule orienteerida (loe seda hüpoteesi kinnitavat infot siit). Peaosaliste tandem viskab Holmesi ja Watsoni dünaamikat sisse, piloodi üldine toon meenutab vere ja palja ihu konsentratsiooni osas HBO sarju.

Mingil põhjusel see kõik aga toimib. Sarju, millest ma olen üks kaks avaosa ära vaadanud ja siis nad sinnapaika jätnud, oskan ma nimetada rohkem kui kaks. Gogolit ma vaataks veel. Esiteks ei ole ma seda kogumiku lugenud (veidi sisukokkuvõtteid vaid), nii et huvitav on näha kuhu esimese osa lõpust edasi liigutakse ja teiseks oli see vaatamine (kui CGI efektid välja arvata) väga kaunis. Piltpostkaartlik tundub siinkohal paslik väljend kasutamiseks.

Nii et kõigil neil, kellele Vii muljet avaldas (see peaks siis olema kõik need, kes filmi näinud on) või ka lihtsalt folkhorrori sõpradel tasub leida endale sobiv linastusaeg või siis kannatada, kuni sari ühel hetkel valmis saab ja vaatamiseks kättesaadavaks muutub.
Muide, toreda viitena oli sarja sisse kirjutatud Nikolai poolt iseenda raamatute põletamine, nii olevat päriselus juhtunudki tema viimase ilmsetel põhjustel avaldamata jäänud tööga.