Hommik. Sa kiidad tööl kohvimasina juures eile nähtud Brasiilia draamat. Kolleeg kuulab sind huvitatult ja küsib siis soovitust tänaseks õhtuks. Hmm, kavast silmi üle lastes jäi Sulle silma üks kentsaka nimega Lõuna-Korea film. „House of Hummingbird“ Ütled selle enesekindlalt välja ja loodad salamisi, et kolleeg täpsemalt ei päri. Sisu oli ju tal tegelikult selline lihtsake. Noor tüdruk, esimene armastus, perega keerulised suhted. Klassikaline teismeline.
Mis ei ole klassikaline ja mis selle pealtnäha lihtsa filmi eriliseks muudab on taustsüsteem. Ehk on sealsamas kohvimasina juures mõnda aega varem jutuks tulnud artikkel „Jaapani kontorirott naljalt selget päeva ei näe“, mille sisu lühidalt kokku võttes on selline, et kuigi kontoritöötajate jaoks on töövälisel ajal ülemuste ja kaastöötajatega koos joomas käimine praktiliselt et kohustuslik ja igapäevane, siis alkoholismi kui sellist Jaapanis ei eksisteeri. Tegemist pere siseasjaga ja pere siseasju teistele ei näidata ega räägita. Ma usun, et olulist erinevust ses teemas nende kahe riigi vahel ei ole. Pigem kehtib pereasjadest mitte rääkimise reegel palju laiemaltki. Isegi perekonnaringis sees.
Filmis kujutatud põhjal on olulisem perekonna au ülahoidmine. Emotsioonide väljanäitamine on ühtviisi nii ebaviisakas kui ka lugupidamatu. Ja nii ongi tegelaste käitumine mingites olukordades ja nende reaktsioonid keeruliselt mõistetavad.. Kui keegi nutab, siis on ootus, et mõni perekonnaliige läheb ja paneb vähemalt käe lohutuseks ümber. Ei, kogu pere istub õhtusöögilauas ja vaatab seni kaugusse kuni ebasobival käituv pereliige enda emotsioonidest võitu saab. Samas põhjust emotsionaalne olla on seal kõigil. Enamasti ei näidata tundeid aga välja ja kui vahel toimubki plahvatus, siis hetk hiljem käitutakse juba selliselt nagu polekski midagi juhtunud. Lihtsalt killud tuleb kokku korjata.
Võrdluses näiteks „Nähtamatu eluga“ on film muidugi hoopis vaoshoitum, väga keerulistele teemadele kas vihjatakse või mainitakse kuidagi möödaminnes. Aga sarnaselt „Nähtamatu eluga“ on ka Sun-hee ideeaalne tulevik juba väga pikalt teiste inimeste poolt ära planeeritud, samas kui tüdruk ise ootab kannatamatult hetke, kui tema elu võiks särama lüüa.
Ja nii Sa vaatadki seda filmi ja võibolla jääd ka ühel hetkel mõtlema küsimusi ühest stseenist „Täis inimesi, kelle näod on tuttavad, aga kui paljusid neist me tõeliselt mõistame?“
*tekst ilmus 11.augusti Tartu Postimehes
0 comments:
Postita kommentaar