H
ommik.
Sa istud köögilaua taga, värske leht ees ja aurav kohvitass
käeulatuses. Kannäe, Tartuff algab täna. Mingi Brasiilia film.
Lavastaja Karim Ainouzi. Kahte peategelast kehastavad Carol Duarte ja
Julia Stockler. Põhineb Martha Batalha raamatul. Täiesti võõrad
nimed. Aga kohvi lõhnab hästi. Kohvioad tulevad ju ka Brasiiliast.
Raadios mängib Singer Vingeri „Mina pean sambat tantsida saama“.
Ümised seda kaasa ja otsustad, et aitab sellest kehvast suusailmast
küll. Õhtul ootab Sind Raekoja plats, Suhkrupea mägi ja Copacabana
rand. Vihmakeebi peab muidugi kotti pistma.
Õhtu.
Film läheb käima. Hmm, oodatud karnevali ei paista kusagilt. On
hoopis kaks õde, kes peavad hakkama saama sellega, et nende
unistustel ei ole selles eelmise sajandi keskpaiga Rio de Janeiros
kohta. Guida julges unistada armastusest ja nüüd ei ole tal enam
oma koduski kohta, sest tema isa ütles nii ja tema ema ei öelnud
midagi. Euridice on lootustandev pianist, kes unistab Viini
Konservatooriumist, aga tema koht on seal kus tema abikaasa ütleb,
et see on. Meeste tehtud otsuste tõttu lahutatakse õed teineteisest
ja nüüd peavad nad hoidma kinni ja leidma lohutust lootusest, et
teine elab oma unistuste elu.
Filmid,
mille vaatamist tuleb alustada küllalt puhtalt lehtelt sunnivad minu
kogemuse põhjal keskmisest rohkem keskenduma. Kui ei ole varasemast
tuttav lavastja käekirja või näitlejate mänguga tuleb looga
kaasas püsimiseks ja oluliste detailide tabamiseks kogu tähelepanu
filmile suunata. Ilmselt ei üllata see kedagi, et Guida suur
armumine lõppeb nii nagu ta lõppeb. Huvitav on aga jälgida kuidas
kojusaabumise stseen välja mängitakse. Mina näiteks ei ole nii
intensiivset kala rappimist varem näinud.
Ühest
kokkuvõttest jäi filmi žanrimääratlusena silma melodraama.
Melodraama vihjab minu hinnangul aga emotsioonide forsseerimisele.
Samas ei tundnud ma küll vaatamise ajal, et siin nüüd kuidagi üle
pingutati, et päris inimesed päris elus nii ei reageeri. Jättis
väga elulise filmi mulje. „Nähtamatu elu“ kangelannad püüavad
mitte lasta elul endast üle sõita. Ja just see elulisus võikski
vaatajana kaasa haarata. Sa tahad, et õdedel läheks hästi, tahad,
et Euridice saaks konservatooriumisse sisse, tahad et õed saaksid
uuesti kokku, tahad, et need lollakad mehed leiaksid endast niipalju
jõudu ja julgust, et tunnistada oma vigu.*tekst ilmus 10.augusti Tartu Postimehes
0 comments:
Postita kommentaar