Mul on väga hea meel, et Elektriteater võttis riski ja pakkus halbade filmide sõpradele üheks õhtuks neljakordset vaatamisrõõmu. Ja veel parem meel on mul selle üle, et neid filmisõpru oli piisavalt palju, et selline üritus ei pruugigi ühekordseks katsetuseks jääda. Andrese märkmepaberid said igatahes päris tihedalt märkmeid täis.
Kassahittide sõpradel on oma kino, väärtfilme näitab Elektriteater ise, isegi ooperi- ja balletisõpadel, kes Vanemuise pakutavaga rahul ei ole, on kuskil käia. Aga need imelikud, kes aastast aastasse Hõffi ootuses elavad? Miks meid tõrjutakse? Kus on meie SA Halbade Filmide Traditsiooni Kaitseks? Miks pean ma oma ihasid kinniste kardinate taga rahuldama?
Eilse ürituse kvaliteeti näitab muuseas seegi, et mõnigi vaataja lahkus enne filmi lõppu saalist. Sest halb film nõuabki rafineeritumat maitset ja lähenemist.
Ei saa lihtsalt maha istuda ja oodata, et mis siis nüüd saama hakkab. Algaja halva filmi vaataja saab nii esimese viie minutiga kultuurišoki ja edasine film jookseb temast sirinal mööda. Tuleb arvestada, et näitlejapreemiatele keegi osalejaist ilmselt ei kandideeri, võib juhtuda, et paljast ihu näeb rohkem kui prantsuse kvaliteetkinos, arvatavasti lendab verd ja soolikaid kaamerasse rohkem kui 3D kinos lumehelbeid ja tulesädemeid ning kindlasti istub sinu ees/taga/külje peal mingi seltskond, kes kõige ebasobivamate kohtade peal naerda möirgab. Tasuks on aga film, mis ei ole vormitud kõigile meeldima, mis ei ole nuditud nunnuks ja pehmeks ning mis üllatab. Ja see on hindamatu.
Neile kes eile üritusele ei jõudnud, aga tahaksid kõige väiksema vaevaga aimu saada, millest jutt käib. Legendaarse Lloyd Kaufmani Tromal on oma ametlik youtube kanal, kus umbes sadakond stuudio filmi täies pikkuses vaadatavad. Ainult ettevaatust. Halvad filmid tekitavad sõltuvust.
eriti vinge on see, et isegi 2006. aasta filmis näidatakse CGI-le trääsa. |
i want my bad movies |
jumping the shark on nii eilne päev |
0 comments:
Postita kommentaar