Alustaks sellest, et minu meelest peaks ühe treileri mõte olema
selles, et sa vaatad kaks minutit ammulisui ekraanile ja siis hakkad
plaane tegema, kuidas eellinastusele kutset saada. Isegi kui sa pead
treileris kõik oma filmi olulisemad kohad ära näitama (
klassikaline näide),
siis treiler peab olema selline, mis tekitab potentsiaalses vaatajas
tahtmise oma raha sulle tuua, et sa saaksid oma järgmist filmi tegema
hakata. Tundub loogiline? Ma mäletan, et enne "Ma ei tule tagasi"
seanssi näidati vähemalt kolme uue eesti filmi treilerit, hetkel ma ei
mäleta nende nimesidki ja veel vähem on mul tahtmist neid vaatama minna.
Mis täitsa vabalt võib olla minu kaotus. Sest see konkreetne eesti
osalusega film, mida ma vaatasin, oli täitsa hea.
 |
| väga terav stseen |
 |
| ja see ka. |
Kaks orbu
plaanivad autostopiga mitmed head tuhanded kilomeetrid hääletada, sest
nooremal piigal on portsigaris võidunud pilt memmekesest ja tagumisel
küljel memme aadress ja alternatiiviks on lastekodu, mis baikatekkideni
välja on jäänud truuks iidsetele aegadele. Kui tundub, et kuidagi
kleenuke on see sisukokkuvõte pea kahetunnise filmi kohta, siis nii
ongi. Ilmar Raag oli lihtsalt äärmiselt heasüdamlik ja ei raatsinud
sugugi kauneid loodusvaateid välja kärpida. Kõige rohkem aega ja
tähelepanu oli stsenaariumis pööratud kahe peategelase teelemineku
põhjustele. Pilt üksi oleks tõesti veidi niru stiimul olnud, aga kõik
muud pisiasjad kokku mõjusid veenvalt. Rännak ise oli tegevuse poolest
veidi kõhnake. Aga no, ilus oli ja rongiga sõita on ka lahe, nii et las
olla. Eriti kuna neiud said oma osaga eeskujulikult hakkama. Sellele
väiksemale oleks mõni vähema enesevalitusega reisikaaslane ikka
korduvalt üle kaela tõmmanud.
Ning seoses selle hetkega, kus
stsenaarumi kohaselt peab kangelasega juhtuma midagi sellist, et
vaatajale tundub, et nüüd on kõik kadunud.
Tüdrukud ei oleks pidanud seal bussijaamas olema. Veoautojuht oleks vabalt korraks peatunud ja väiksema tüdruku ka peale võtnud.
Ning mida oleks sina vanaemale öelnud?
0 comments:
Postita kommentaar