Serva pidi Rutgerist

Ma imetlen teie kannatust, kallid lugejad. Käesolevat aastat on juba sedapalju käinud, et viisakamad kuukirjad on kaks korda ilmuda jõudnud. Ma jõuan aga alles nüüd selleni, et esimese väikse uudisnupukese valmis trein. Uus tase filmibloginduse maailmas. Filmipostituse tiiser. Ehk et hääeltustulemused on kokku arvutatud ja ma pean poolenisti naljaga hääletusse pandud filmi reaalselt vaatama hakkama ja selle ainetel enamvähem sisuka kirjutisega maha saama. "The Nun". Päriselt vä? Valikus oli Nicolas Cage oma võimete tipul ja poolakate oscarifilm. Võitis aga ühe õudusfilmi spin-off. Pagana internetitrollid. Hakkate mul siin edaspidi kõik ID kaardiga autentima.

Tegelikult tulin ma aga siia seekord hoopis ühe teise mõttega. Eelmisel kevadel katki jäänud õnnitlemiste traditsioon on jätku saanud. Reaktori juubelinumbris on muuhulgas võimalik lugeda ka pistelist ülevaadet Rutger Haueri filmipärandist.

Vajalik ja informatiivne osa on sellega kaetud. Edasi lugemine ei ole kohustuslik.

Ma tegelikult ei plaaninud sellist pausi ja veel vähem plaanisin ma teda nii pikaks. Aga vahel asjad lihtsalt jooksevad kokku. Erinevate ebasoodsate asjaolude kokkulangemise tõttu. Ja siis on vaja teha midagi muud ja laadida ja leida põhjus jätkamiseks. Osad lugejad vast teavad, aga üks osa laadimisest oli suvel Elektriteatri välikinos vabatahtlikuna toimetamine. Äärmiselt glamuurne täispuhutava ekraani ülesupitamise ja kokkuklapitavate toolide lahti ja kokku klapitamise töö. Superlahe seltskond ja head filmid. Ja pitsakoolitus ja ripptelgis magamise kogemus. Päris mõnus oli anda reaalne panus sellesse, et inimesed saaksid sumedas (sel suvel reeglina küll pigem sitaks külmas) suveöös mõnda väärt filmi nautida. Tundub kuidagi kasulikuma tegevusena kui siin jaurata, et inimesed "The Nun" poolt kõige rohkem hääli andsid.

Mitte et ma tegelikult võtaksin seda kirjutamist mingi kohustusena või arvaksin, et nende tekstide lugemisest inimestele tohutu kasu peaks kerkima. Kohustus on ta niipalju, et kui ma ise olen võtnud endale eesmärgiks, et uues Reaktoris mu kirjutatud õnnitlus ilmuks, siis tuleb mul toimetaja seatud tähtajast kinni pidada või siis ainult paari päevaga üle lasta. Ja kasu kerkib sellest kirjutamisest ikkagi kõige rohkem mulle endale. Mulle meeldib süsteem ja mulle meeldivad seosed. Kui ma saan enda jaoks mõne olulise filmiinimese loomingust enamvähem süsteemse ülevaate, siis olen ma juba võidus. See, kui keegi teine seda teksti loeb ja sealt midagi enda jaoks vajaliku üles nopib on juba puhta boonus. Ja kui ka ei nopi, siis vähemalt niipalju ma võin küll püüda, et see lugemine natukenegi meelelahutuslik on. Lõppeks olen ma ju ikkagi parima filmiblogi kahekordne laureaat.

Kõige olulisem erinevus saab edaspidi olema selles, et võib juhtuda et mõni õnnitlus saab olema žanriväline. Ehk et ulme või õudusega ei ole õnnitletaval midagi pistmist. Avaldamiskohast tulenevalt selline piirang alustades seatud sai, aga edaspidi jääb see toimetaja otsustada, kas valminud kirjatükk ka Reaktoris avaldada passib. Mulle endale sobib selline vabadus subjekti valimisel rohkem. Ja ma tänan siinkohal Reaktori toimetust toetavate sõnade ja kannatlikuse eest ja luban, et ma ei hakka meelega igakuiselt mingit ähmast serva pidi ulmega seotud isikust kirjutama.