Tegemist ühes täiesti tavalises Ameerikamaa linnakeses toimuva Kõigi Pühakute Öö pidustuste käigus ja varjus läbiviidavate koledate ja veidi rohkem koledate sündmuste operatiivse kajastamisega. Umbes nagu Fred Jüssi konnade kudemisajal tiigikaldal kõhutamas, nii paneb ka Michael Dougherty enda ja oma võttemeeskonna elu ohtu, et uudistejanus vaatajal midagi nägemata ei jääks. Ja uskuge, Pühakute Öö kaitsepühak Rätipoiss võib teatud olukorras olla praktiliselt sama ohtlik, kui pesa kaitsel seisev juttselg-kärnkonn.
Eriti tigedaks ajavad Rätipoisi koonrid vanainimesed, kes kommijahil lastele Baskerville'ide koera kallale ässitavad ning noored ja rumalad ameeriklased, kes oma rumaluses ei pea miskiks vanu auväärseid kombeid ja julmalt küünlaleegi summutavad.
Film sellistest musta huumorit pakkuvatest sketšidest koosnebki, vaid läbivate tegelastega on need eraldiseisvad liinid kokku traageldatud. Nagu vana hea Vestmanni Piibelehe heitlus, kord peal olukorda kontrollimas, kord all tegevustikuga kaasa lohisemas.
Mingist õudusest või isegi pingest ei ole juttugi, paanikahoogudest ja krampidest rääkimata, selleks on situatsioonid ja lahendused liiga klassikalised, aga veider huumorimeel saab vähekese kõdistatud.
arvestades milline direktor kohalikul koolil on, siis ei ole midagi imestada, et linna noorukid vähe rumalavõitu olid
süütu Punamütsike suures laanes, hunt ei ole enam kaugel
Tegemist ühes täiesti tavalises Ameerikamaa linnakeses toimuva Kõigi Pühakute Öö pidustuste käigus ja varjus läbiviidavate koledate ja veidi rohkem koledate sündmuste operatiivse kajastamisega. Umbes nagu Fred Jüssi konnade kudemisajal tiigikaldal kõhutamas, nii paneb ka Michael Dougherty enda ja oma võttemeeskonna elu ohtu, et uudistejanus vaatajal midagi nägemata ei jääks. Ja uskuge, Pühakute Öö kaitsepühak Rätipoiss võib teatud olukorras olla praktiliselt sama ohtlik, kui pesa kaitsel seisev juttselg-kärnkonn.
Eriti tigedaks ajavad Rätipoisi koonrid vanainimesed, kes kommijahil lastele Baskerville'ide koera kallale ässitavad ning noored ja rumalad ameeriklased, kes oma rumaluses ei pea miskiks vanu auväärseid kombeid ja julmalt küünlaleegi summutavad.
Film sellistest musta huumorit pakkuvatest sketšidest koosnebki, vaid läbivate tegelastega on need eraldiseisvad liinid kokku traageldatud. Nagu vana hea Vestmanni Piibelehe heitlus, kord peal olukorda kontrollimas, kord all tegevustikuga kaasa lohisemas.
Mingist õudusest või isegi pingest ei ole juttugi, paanikahoogudest ja krampidest rääkimata, selleks on situatsioonid ja lahendused liiga klassikalised, aga veider huumorimeel saab vähekese kõdistatud.
arvestades milline direktor kohalikul koolil on, siis ei ole midagi imestada, et linna noorukid vähe rumalavõitu olid
süütu Punamütsike suures laanes, hunt ei ole enam kaugel
0 comments:
Postita kommentaar