Mis ma siin ikka pikalt keerutan. Võiks ju rääkida lavastaja De Sica äratuntavast käekirjast, mille mees kolm aastat hiljem hiilgav täiuseni viis ja Caccia alla volpe lavastas (Ladri di biciclette on mul nägemata). Sest mees tegi head tööd juba siingi. Päris stiilipuhtast neorealismist* vast rääkida ei saa, aga võiks proovida kiita tema oskust väikeste killukeste haaval korraliku neorealismi ikkagi ladna huumori vahele ära peita.
Võiks jaurata sisust. Kuidas film koosneb kolmest erinevast loost, mis käsitlevad kõik armastuse teemat. Esimeses püüab abielupaar seaduse pika ja karvase käe eest ohjeldamatult paljunedes pääseda. Teises viib igavlev miljonärinaine kirjaniku oma autoga lõbusõidule. Ning kolmandas peab "küünetehnik" jagama oma aega armuvalus vaimulikuõpilase ja professionaalset tähelepanu nõudva armukese vahel.
Samas võiks aga ka lihtsalt öelda, et Sophia Loren teeb siin filmis striptiisi.
* ega ma tegelikult ei teagi milline üks stiilipuhas neorealistlik linateos välja peaks nägema, lihtsalt kui lavastaja varasemate töödega põgusalt tutvusin, siis käi see sõna kommentaaridest väga tihti läbi. ehk siis, kuna lapse tagumiku pühkimist Hollywoodi kuldajastu filmides ju ei näe, on tegemist uuendusega ning kuna lapse tagumiku tuleb ka tegelikult pühkida on tegemist realismiga, järelikult neorealism.
0 comments:
Postita kommentaar