Anda või mitte anda / For Your Consideration(2006)

Istuvad neli filmilavastajat köögis ümber laua ja viskavad viina. Korteriperemehe naine käib vahel hommikumantlis ukse peal sisistamas, et mehed vaiksemaks võtaksid, lapsed ei saavat magada ning hetkeks sumin tõesti vaibub, aga vägijook on peas sellised grandioossed ideed käärima ajanud, et absoluutselt hädavajalik on neid teistele suurvaimudele tutvustada.
"Teate mis," alustab James, "ma mõtlen siin, et ma vist järgmise filmi teen kangelaslikust ameerika sõdurist, kes saadetakse inkognito Venemaale kolhoosiesimeheks! Ja kuna ta on nii tubli, siis kutsutakse ta, koos teiste tublide kolhoosiesimeestega, Stalini juurde audientsile ning just siis kui Jossif talle Tööeesrindlase auraha rinda kinnitama hakkab, tõmbab meie mees kirsasäärikust välja piitsa ja kägistab Stalini ära!"
Ütleb nii ja vaatab ise vilksti Steveni poole, äkki see piitsa asi härrale ei meeldi. Steven sügab aga ainult habet, haarab siis kindlakäeliselt laualt pitsi, kallab selle kõrist üheainsa elegantse liigutusega alla ja mühatab: "A mis siis kangelase nimeks ka saab?" Enne veel, kui James sellele küsimusele vastata jõuab kilkab Quentin vahele: "Kurat piitsaga surnuks kägistamine on muidugi huvitav mõte, aga enne võiks mehed ikka veerand tundi samuraimõõkadega sahmida ja lund võiks langeda ja siis päris lõpus võiks ameeriklane Jossifile viisnurga otsaette kratsida."
"Jobu", mõtleb Steven, "endal pole ühtegi Oscaripoegagi ette näidata". Tal endal on neid lausa kaks, üks on suvila välipeldikus ajalehtede peal raskuseks, et nood tuulega lendu ei läheks ja teine on ka kuskil, viimati lõi naisuke vist teisega naela seina. Kõvasti ütleb aga: "Vala parem klaasid täis ja las James räägib." Viimatinimetatu laksab tühja pitsi vastu lauda, raputab korraks pead, otsekui tahaks kõik kõrvalised mõtted kõrvade kaudu välja peletada ja sõnab: "No eesnimi on raudselt Arnold, isanimeks konspiratsiooni mõttes Ivanovitš ja perenimi võiks olla midagi sümboolset, no näiteks Рыцарь."
Sidney, kes seni vestluses kaasa löönud ei ole, on röötsakile laua peale ära vajunud ja pomiseb nüüd rohkem nagu enda ette, kui teistele: "Ja järjefilmi esimese poole näitan kuidas Правда ja Известия ajakirjanikud Kremli ümber tunglevad ja teise poole näitan vandemehi, kes Arnoldi üle kohut peavad mõistma." "Höhö," irvitab Quentin ja näitab näpuga teise poole, "Sindey ei kanna ikka üldse." Ise on kavalpea enne küllatulekut kodus kõhu rasvast liha täis söönud ja iga teise pitsi salaja lillevaasi tühjaks valanud, mis viga nii teist naerda.
"Kuradi poisirajakas, mis sa ilgud siin, Sidneyl on vähemalt Kuldne Gloobus kodus, sul pole sedagi," ei pea nüüd Steven enam vastu ja raksab oma sõnade toetuseks rusikaga vastu lauaplaati. "Tasa, tasa," asub James vahemehe rolli, "egas siis Quentin paha pärast. Eks ta jutus ole väike tõetera ka sees, mäletad ju isegi kuidas Sidney viimati sinu pool suvilas Pauka kuuti oksendas ja peenramaal kõplavale naabrimammile külge lööma läks. Pärast jäigi sinna vagude vahel põõnama, hea et lendva sisse ei löönud."
Tõsi ta on, Elizabeth oli järgmine päev ikka väga tigedust täis ja ähvardas kõik oma kaks tosinat eksmeest Steveni vastu üles ässitada. Pealegi, Jamesi sõnal on kaalu, eks ole talgi üks kuldne mehike välja käia, kui palgapäevani veel nädal aega on ja midagi vaja pandimajja viia. Nii rehmabki Steven käega ja lausub: "Eh, ägestusin jah vist ilmaasjata. Räägi, poiss, veel sellest viisnurga ideest."

Umbes sedamoodi kujutan mina ette, kuidas pannakse selliste meeste seltskonnas käsuliin paika. Üks Oscar on kõva sõna, kaks veel parem ja kui Oscarit tõesti ei ole, siis Kuldne Gloobus läheb umbes poole häälena arvesse.Cristopher Guestil pole aga sedagi, üksainuke närune Emmy, seegi kamba peale. Ehk peab siit otsima põhjusi, miks võttis mees kätte ja väntas Akadeemia Auhinda pilava satiiri. Täpsemalt siis seda rõõmsat elevust, mis valdab näitlejaid, kes ootamatult avastavad, et neid võibolla valitakse sellele auhinnale kandideerima.Mitte päris nii säravalt naljakas, kui näiteks Best in Show, aga piisavalt tugev saavutus siiski. Eriti ühe filmisõbra jaoks. Üks tipphetki näiteks kuidas "Home for Purimist" sai "Home for Thanksgiving".Selline mõte ka veel, et kas Eugene Levy äpu agendi idee on pärit pigem filmis väikest osa mänginud Ricky Gervaisi peast või oli Cristopheril stsenaarium enne valmis, kui Extras teleekraanidele jõudis.

'tea kas näiteks Meryl Streep ka kunagi laseb endal suu kõrvuni vedada, samas tal on juba kaks Oscarit taskus, nii et vist ei ole vaeva väärt

see neiu vist ainult vaimselt tasakaalutuid tegelasi mängibki (kiire üldistus kahe nähtud filmi põhjal)