Segaseltskonnas ühe vahva mustvalge kummikollifilmi vaatamiseks välja pakkumine toob endaga tavaliselt kaasa meesvaatajate poolehoidva mörina ja naisvaatajate pahase kädina. Me ju teame isegi, et filmi stsenaariumi on kirjutanud suvaliselt kirjutusmasina klahve tagunud mägigorilla ja et kolli kurgupõhjast kostuv karje ei summuta kostüümist lähtuvat kummikrudinat.Värvilise möllufilmi vaatamise vastu pole reeglina aga kellelgi midagi. Isegi kui on teada, et stsenaariumi on produtseerinud suvaliselt arvutiklaviatuuri tagunud mägigorilla ja kangelase kurgupõhjast kostuv karje ei summuta ta puusaliigesest lähtuvat kondiraginat.
Supersõdurite kolmandaks kinoseikluseks on Van Damme uuesti Lundgreni kampa meelitanud ja lisaks veel ka kellegi härra Pit Bulli (kodanikunimega Andrei Arlovski). Põhjus miks vanamehed mitte jõude ei saa istuda on mingis nõmedas vabadusvõitlejas, kes ähvardab Tšernobõli tuumajaama õhku lasta. Kõigepealt peksavad Dolph ja Pit Bull ameeriklasi, kes ilmselt on sõduri baaskursustel poppi teinud, siis peksab Jean-Claude kõiki kes ette jäävad. Täpselt nii nagu ühes õiges möllufilmis olema peabki.
Madinastseenides oli tunda, et Andreil on mingit sorti poksitaust ja Van Dammel on liigesed ikka läbi. Mitte ühtegi spagaativiskumist või ühe jala peal täispöördelt kannaga pähe virutamist. Noaga sahmimine oli aga meeldiv, meeldivalt verine.Päris hea ja õige möllufilmi aurast jäi ainult huumorist puudu. Huumorit küll oli, aga see oli pigem seotud sellega, et Lundgren ei ole suurem asi filosoof ja Van Damme nägi hooti välja nagu teeks hemorroidid talle valu. Stsenaariumisse kahuks nalju sisse kirjutatud ei olnud. Millest on kahju. Lamedad one-linerid on iga õige madinafilmi vürstiks.
I'm gettin too old for this shit, Gino.
God would have mercy. He won't. 
Let off some steam.
Come with me if you want to live.
0 comments:
Postita kommentaar