Ropphea nali / The Aristocrats(2005)

Aristocrats on üks selline nali mida sa oma emale ehk rääkida ei tahaks. Lisaks sellele on seda suhteliselt raske rääkida nii, et ta ka naljakas oleks. Mis võib muidugi olla põhjustatud sellest, et tegemist ei ole väga hea naljaga.
Päris tõsine argument selle viimase väite tõestuseks on film ise. Keegi on võtnud kätte ja vändanud filmi, veenmaks inimesi, et Aristocrats on ropphea nali, tarides selleks kaamera ette mitmeid tosinaid tuntuid koomikuid, kes kõik käsi südamel vannuvad, et Aristocrats põhjustab neil kontrollimatuid naerukrampe.
Kui ta on hästi räägitud. Tippkoomikud tunnistavad, et seda nalja on raske rääkida. Mis lootust saab tavalisel inimesel siis veel olla? Trash võttis kätte ja tegi proovi. Lugedes ei ajanud küll kohe üldse naerma. Järgmisel böfböf-il live esitus mõjub ehk võimsamalt, eriti kui sa tead kuhu selle naljaga välja jõutakse ja miks on enamik kasutatavaid sõnu selliseid mida ühes viisakas kogupere filmiblogis kasutada ei kõlba (sitt, kusi, kepp, munn, masu).

selle mehe variant meeldis mulle endale kõige rohkem

Filmi enda kohta veel niipalju, et mina teda ühe korraga läbi vaadata ei jõudnud. Jagasin lausa kolme ossa, sest enamik humoriste osutusid suhteliselt üheülbalisteks kasutades vaid rohkelt eelpool mainitud sõnavara. Mõni üksik, kes suutis midagi tõeliselt omanäolist ja märkimisväärselt head lisada. Ning kõigele lisaks meeldisid mulle palju rohkem Eric Idle räägitud baarinali ja Robin Williamsi räägitud klaverimängijanali.

A man goes into a pub and another guy hits him on the head with an iron "bar."
-He says, "Is that serious or a joke?"
-He says, "It's "serious."
-"Thank "God." I can't stand jokes like "that."

Üks humoristidest võrdles Aristocratsi rääkimist jazz muusikaga. On mingi põhiliin ja selle ümber siis ehitab igaüks oma loo üles. Õige võrdlus. Mõnel päeval ma kuulan heameelega John Coltrane My Favorite Things'i. Umbes poole peale, rohkem ei võta pea vastu.

lõpetuseks pilt maailma kõige halvemast kõhurääkijast