Martin Scorsese on nii püha mees, et kui tema Indias üle tee läheb jäävad lehmad ka seisma. Eestiski tegutseva rahvusvahelise Püha Martini Sõprade Seltsi liikmeks saamiseks tuleb näiteks ühe ülesandena ette lugeda kõik filmid, mille eest Akadeemia on absoluutselt ebaõiglaselt jätnud Scorsesele parima lavastaja kuldmehikese ulatamata.Huvilistele abiks, vihjan et Color of Money(1986) nende linateoste hulka ei kuulu. Kui Hustler(1961) oleks Martini lavastatud, siis tema küll.
Noor Eddie mängib piljardit. Võiks isegi öelda, et mängib päris hästi. Õnnetuseks teab ta seda ise ka. Ning lõppude lõpuks saab see ülbe enesekindlus talle saatuslikuks, sest oskus piljardikuule auku lüüa ei taga sugugi oskust üht teist, palju kõrgematega panustega mängu, hästi mängida.
25 aastat hiljem on Eddie aga juba vana ja tark ning otsustab ühel teisel noorel andel aidata enda tehtud vigu vältida. Mõõduka vahendustasu eest. Ülbelt enesekindel noormees on aga visa õppima ning ühel hetkel rehmab Eddie käega ja rabab ise kii kätte.Hustleris mängitakse straight pool'i ja panusteks on elud. Nii otseselt, kui kaudselt. Võit rohelisel kalevil võib osutuda tähtsusetuks, sest selle saavutamiseks on liiga palju tulnud ohverdada. Küllalt tugeva seose lõi William Gibson jutuga Dogfight.
Color of Money mänguks on 9-ball ning panuseks on raha. Ma ei ole nii suur piljardisõber, et hakkaks kiitma filmi, mis erinevate trikilöökidega vaatajale muljet püüab avaldada, eriti kui panused nii tähtsusetud on. Lisaks selgub, et oma sisemuses on Eddie endiselt see ülbelt enesekindel nooruk, kes 25 aastat tagasi suurejooneliselt ebaõnnestus.
no poiss, laseme pulgal välkuda!
0 comments:
Postita kommentaar