sina hääletad, mina vaatan

06 mai 2016

HÕFF 2016 laupäev

Laupäeva hommik sai alguse tunde järgi kõige keerulisemate küsimustega filmiteemalise mälumänguga HÕFFi ajaloos. Seda uhkem tasub olla selle üle, et meie trio kenasti lõpuni vastu pidas, saavutades peaaegu auhinnalise koha.

Kamaluga auhindu (mida ma siin ühtegi nimetada ei oska) on teeninud kodumaise lühianimatsiooni programmis linastunud Riho Undi Isand. Enne selleni jõudmist näidati aga veel Pianot, Põhjatähte, Alateadvuse maja ja XYZtopiat. Ning ilma keerutamata - oli väike hirm et need neli on lihtsalt ajatäiteks. Tegelikkus kujunes aga hoopiski selliseks, et neid nelja (eriti Pianot) oli põnevamgi vaadata. Kui ühed on joonisfilmid ja Isand nukufilm, siis tehniliselt poolelt neid loomulikult võrrelda ei saa, minu põhiline pettumuse allikas on see, et novelli lugemine pani mind siiralt ja südamest Popi allaheitlikkuse pärast ärrituma. Filmi vaadates seda tunnet ei tekkinud.

Filmitegija seisukohast vaadatuna võib see tegelikult päris nõme olla, ponnistad nii kuis oskad, paned hulga (kellegi teise) raha magama, visuaalselt on täielik komm, vaataja (st. mina) ütleb aga lihtsalt et ei haara.
Halvem variant oleks siin aga tegelikult see, et mingi asi on nii valesti, et kõik head küljed jäävad täielikult selle varju. Sobivaks näiteks siinkohal võistlusväliste lühifilmide hulgas linastunud Zero. Mind kohe väga häirib, kui mind jõuga tahetakse tundma panna. Väikse poisi ema sai autoavariis surma. Poiss on endast väljas, isa on stressis, autojuht läheb kahetsusest lõhki. Ning sinna otsa seletamatu gravitatsioonikaotus, mis viib välja moraalini - koos oleme tugevad. On põhimõtteline vahe, kas sellist labast pisarakiskumist üritab koomiksifilm, mis küll tahaks ainult kakelungi näidata, aga no peab natuke tegelasi ka arendama või tehakse seda teadlikult. Ma tunnen end vaatajana alandatuna, justnagu filmitegija arvaks, et ega ma keerukamatest konstruktsioonidest ju niikuinii aru ei saa. Sellesamas programmis linastus aga õnneks paremat kraami rohkem. Eraldi tooks välja ja kiidaks Julieti. Robotkaaslane, kelle saab endale poest soetada. Suuteline sooja toitu serveerima, sulle komplimente tegema ja seksi ajal surnud konnaks kehastuma. Kõige põnevam ulmežanr mu meelest. Peaaegu võimalik fantastika. Pigem on Julieti puhul küsimus kunas, mitte kas.

Ma mõtisklesin enne filmi nägemist veidi aega selle üle, et mida Devil's Candy küll tähendada võiks. Nüüd tean ja jagan seda ka teiega. Lapsed, suupärasteks tükkideks lõigatud. Ning seda rasket ja tänamatut tööd teeb metsalise hüvanguks Identiteedist tuttav Pruitt Taylor Vince.
Laste õudusfilmis kasutamine tundub praegu veel julgete pärusmaa. Tunnetuslikult on vahe, kas hullunud maniakk tapab täisealisi süütuid ohvreid või alaealisi. Küllalt suurel osal vaatajatest läheb ilmselt kaitserefleks tööle ning üks keskmine filmitegija ei julge riskida selle ventikasse lendava roojaga, kui keegi haavub ekraanil kunstverega kaetud kümneaastase näitamise pärast.

Seekordse festivali kõige võikama filmi Baskin lavastaja/stenarist Can Evrenol lapsi ei kaasanud (Põhimõtteliselt. Ma seda vastsündinut ei oska liigitada). Ülesehituselt mõneti Inceptionit meenutav film politseinikest, kes osutusid absoluutselt saamatuteks halbade ennete lugemisel ja ronisid tuuseldama majja, mis tegelikult oleks tulnud orbiidilt maatasa pommitada.
Ega ta sisu poolest ei üllata ja seda ilmselt ei olegi loodetud. Loeb visuaalne pool ja minu jaoks tegi selle eriliselt mõjusaks see, et kollid suutsid vältida kiusatust nurga tagant välja hüpata ja bööö karjuda. Sulle näidatakse midagi, sa tead mis hakkab juhtuma, aga sa ei saa seda muuta.

Can Evrenoliga olen ma Alucarda osas niipalju nõus, et tõesti veidi meenutab Ken Russelli Saatanaid. Filmi headuse osas jään eriarvamusele. Kuna ma filmi olin juba varem näinud, siis tegelikult huvitas mind filmile eelnenud sissejuhatus Jüri Kuuskemaalt. Täiesti fantastiline. Ma ei oleks elus suutnud uskuda, et nõiaprotsesside teemal on võimalik nii rääkida, et kuulajal (st. minul) tuleb uni peale ja ma poole sõnavõtu pealt saalist lahkusin.
see mees näeb välja nagu ta oleks Manose võtteplatsil ära karanud

0 comments: