sina hääletad, mina vaatan

05 mai 2016

HÕFF 2016 reede


Faktiliselt täpne on alustada sellest, et paremaks aklimatiseerumiseks saabusime Haapsallu juba neljapäeval. Aasta tähtsamaile filmifestivalile viitas siis ainult üksik reklaamtahvel linna sissesõidul.

Umbes 24 tundi hiljem oli aga nii suminat, tuttavaid nägusid ja ka plakateid juba oluliselt rohkem. Ning selleks ajaks kui tavapärast avarongkäiku asendanud tantsunumbriga algust tehti oli usinamatel juba paar filmi vaadatud. Ametlikuks algusfilmiks seekord aga Inglismaal elava iraani juurtega lavastaja Babak Anvari Jordaanias rahvuvahelise seltskonnaga filmitud Under The Shadow.
Djinnilugu (mitte sellise djinni keda hõõrudes soovid täituvad) Iraani-Iraagi sõja ajal Teheranis meeleheitlikult tervet mõistust säilitada püüdvast naisest, kelle mees saadeti rindele haavatuid tohterdama ja tütar nõuab oma kaotsiläinud nuku ülesotsimist. Toeks vaid Jane Fonda aeroobikavideo. Kõige paremini näitab filmi kvaliteeti see, et paari koha peal lehvis kaamera eest läbi voodilina ja see ei ajanud naerma. Kõhe algusest lõpuni. Tipphetkeks stseen trepil, kus oli vaja valida, kas jääda selle tütrega, kes trepist alla sammus või minna selle tütre juurde, kes korteris appi karjus. Filmi lõppedes rahvas plaksutas ja lavastaja/stenarist Babak tunnistas peale pinnimist, et talle selline reaktsioon meeldis.

Puuduvad andmed selle kohta, kui palju Quentin Tarantinot pinnima pidi, et ta Green Roomi kohta "the most sensational out-of-the-blue film I've seen" ütleks. Viimatine film mille kohta kuulsin Quentinit arvamust avaldamast oli Big Bad Wolves, nii et võib järeldada, et päris tühja koha pealt ta selliseid kiitusi vast ei jaga. Igatahes, terasmunadega punkbänd alustab oma esinemist paksu metsa vahel, tanksaabaste ja lühikeseks pöetud juustega meeste peopaigas lauluga Nazi Punks Fuck Off ja täiesti imelisel kombel ei ole see saabuva verevalamise ajendiks. Praegu tagasi mõeldes, on filmis tegelikult mitmeid päris räigeid vägivallastseene, vaatamise ajal olin vist veel liigselt eelmise filmi varju all ja siis tundus Green Room kuidagi pehmo. Ses mõttes, et väiksed valesti olevad detailid ei lasknud korrakski unustada, et tegemist on väljamõeldud filmiga. Näiteks see praktiliselt juppideks hakitud käsi, ilma toestava lahaseta ma ei suutnud leppida sellega, et see tegelane edasi funktsioneerib.

Kes soovib võib aga nüüd väikse pausi võtta ja mõtiskleda teemal, kuidas funktsioneerib Aaaaaaaaah! maailm. Milline näeb välja näiteks pesumasina parandamisjuhend? Luc Besson on kunagi teinud filmi (La Dernier Combat) mille tegevus toimub postapokalüptilises maailmas kus ei olevat üldse dialoogi. Steve Oram on kampa võtnud mõned veidi tuntumad (seriaalidest Green Wing, Mighty Boosh) ja vähemtuntumad näod ja lubab neil vähemalt erinevate röhitsuste vahendusel oma seisukohti üksteisele ja vaatajaile selgeks teha. Ja kui häälitsustest väheks jääb siis on alati võimalus söögiga pilduda (päris sitaga loopimiseks ei lähe) ja uriiniga oma piire märgistada. Nii et võimalus on vaadata täiesti omal soovil kas lihtsa jaburdamisena või peene satiirina.

Kellele eelnevast ajugümanstikast väheks jäi võivad nüüd proovida Lady Terminatorit peene satiiri võtmest analüüsida. Ma annan juba ette alla ja tunnistan ausalt, et midagi nii hoogsalt jaburat on suurelt ekraanilt koos hulga teiste vaatajatega, kes seda jaburust täielikult nautida suudavad üks neist põhjustest miks aastast aastasse HÕFFil käia. Neiu sukeldub, satub suurele voodile käsist jalust seotuna, õrnalt fallilist sümbolit meenutav South Sea Queeni vaim läheb tema sisse ja neiu muundub nii haavamatuks, et kuulid ei suuda ta nahka isegi mitte kriimustada. John Connoril vedas et seda Terminaatorit teda tapma ei saadetud. Mulletid, plahvatused ja one-linerid. Ja mõned stseenid, mis võibolla et dramaturgiliselt ei ole väga põhjendatud ja võivad tähelepanelikumale vaatajale meenutda stseene Arnoldi Terminaatorist. I'm not a lady, I'm an athropologist!

0 comments: