sina hääletad, mina vaatan

06 mai 2016

HÕFF 2016 pühapäev

Pühapäeva avas vististi hetkel Eestis tuntuima Hollandi lavastaja Alex van Warmerdami Schneider VS Bax. Tema on see mees, kes Borgmani tegi (film päädib sellega, et töösturist pereisa annab oma tehased töölistele ja jookseb alasti, kõigist ühiskondlikest sidemetest vabanenuna, karjudes mööda kõrbe). Schneider VS Baxis kõrbe ei ole, on märgala, millel väike maja, kus üks mees ootab teist. Lihtne kahe muutujaga võrrand, mille teevad nauditavaks lisanduvad muutujad, omadega puntras tütar, parim enne tähtaja ületanud prostituut, Ühe-Pöidla-Jules jpt. Täpselt paras selleks hommikuks kui mitu päeva festivalitamist on juba selja taga. Huumor on must, aga teistlaadi must, kui eestlaste lemmihuumor - briti must huumor. Ning võrrand lahendatakse lõpuks elegantselt ja ootamatult.

Ning ootamatult olemegi jõudnud sellesse hetke, kus aasta aega pikisilmi oodatud üritus on jõudnud lõpusirgele. Lõunaosariiklastele sümboolse pealkirjaga Southbound. Pigem neli kui viis omavahel servapidi ühendatud tugeva videvikutsooni tundega lugu. Ükski neist mitte ülemäära õudne, aga pigem selline, et sa elad kaasa neile pahaaimamatutele tegelastele, kes on reaalsuselõimest maha jooksnud. Minu isiklik lemmik neist autojuht, kes meeleheitlikult ühe tütarlapse elu üritas päästa. Ärge seda kodus järgi proovige.

Mõned festivalil linastunud filmid õnnestus mul juba ka ette ära vaadata ja nende osas omi mõtted kirja panna. Elutööpreemia saanud Karel Zemani loomingust tuli näitamisele kolm filmi (vaatasin neist kahte), Mart Sander pidas pika kõne, Jüri Kallas veidi lühema.
Ameerika peaaegu et peavoolukino, aga natuke teravamalt esindasid Kutse ja Kullake.
Austraalia väga kuradi veidra panuse eest seekordse festivali kavva hoolitses Ballaad Haigest Kassist.

Nii et filmidega on nüüd peaegu et kõik. Meeldiva ja uurimist vääriva üllatusena avastasin aga kodus festivali kava sirvides, et selle lõppu on peidetud nimekirjad eelmise aasta Meliesi festivalide võidufilmidest. Pikkadest ja lühikestest. Mehed ja Kanad ning Rebashaldjas Liza on ka seal nimekirjas, nii et kindlasti tasub uurimist.


Kui märkus selle kohta, et žanrimääratlust ekstreemhorror sel aastal tõesti ei kasutatud ja Pumppüssiga Parmu laadset sündinud klassikut ka selle aasta programmi ei olnud valida, siis üldpilt oli mu meelest paremini tasakaalus kui mõnel varasemal aastal. Ei õnnestunud mul Haapsalus näha halba filmi, aga õnnestus näha mitmest erinevast žanrist mitut vägagi heal tasemel tööd. Kui ses osas on ikkagi väike kurbus, et festival kolme päevaga peetud sai ja uut terve aasta oodata tuleb, siis üldises plaanis (taaskord vaatajarekord) tuli see otsus pigem kasuks. Kolme päeva ja kahe saali süsteemi rakendamine sundis meeskonda ilmselt pikemalt vaidlema ja kaaluma, millist filmi võtta ja millist jätta. Uuele tegevjuhile saab julgelt soovitada: "Nii hoida!"

Terashammastega Ebasurnu preemia (festivali parim film) - Babak Anwari "Under The Shadow"(publikulemmikut Ülima Seksi Otsingut ma ei näinud, aga et tema võistleb Leedi Terminaatori kategoorias, siis sellist õõvatunnet nagu Varju All ta vaevalt tekitaks)

Tigeda Ahjualuse eripreemia (parimale lühifilmile) - (pärast mõningat kaalumist nõustun rahvusvahelise žüriiga) "The Black Bear" (Juliet saab eripreemia ergutuspreemia)

0 comments: