Vehkleja / Miekkailija (2015)

Ma olen ikka mõned korrad varem ka Elektriteatris käinud, auto mingile kõrvaltänavale parkinud ja rahulikult viis minutit enne filmi algust kohta valinud. Täna pidin kvartalile teise tiiru veel peale tegema, et mõistlikusse kaugusse masina jätta saaks ja kohta valima jõuaks. Märt Avandi ju ise tuleb oma osatäitmisest rääkima ja nalja tegema, Ursula kah kaasas. Peaaegu lõpuni vedas selle küsimuste vastuste vooruga ära, enne kui keegi ikka ära küsis: "Kas Märt võtete vahepeal ikka nalja ka tegi?". Näoilme järgi võitis Märt sedasi mingi omavahelise kihlveo.
Üldjoontes olin ma järginud oma tavapärast praktikat. Silmad, kõrvad kinni ja võimalikult puhta lehena filmile. Fikseerisin ära ainult Postimehe žürii arvamuse/hinded, kus kõik teised neli näppu viiest tõstsid, ainult keegi Olle Mirme kuskilt Kanal 2-st raatsis vaid kolm punkti anda. Nüüd filmi näinuna, otsisin artikli uuesti välja ja lugesin ka põhjendusi. Väga kenasti räägivad kõik, Olle on aga minu meelest ainus, kes hindab oma hinnangule vastavalt, teised arvestavad juurde Eesti Filmi koefitsendi.

Mul on ses osas lihtsam. Esmalt tõestan ära, et film polnud "natuke niru", siis toon välja selle miks polnud tegemist "eeskujuliku saavutusega" ja jääbki meile "täitsa viisakas".
Vehkleja ei ole sellepärast "natuke niru", et Märt Avandi ja Lembit Ulfsak oskavad näidelda, lapsed oskavad näidelda (kaks parimat stseeni filmis - esimene Jaani ja vanaisaga, teine pilkude mäng enne varuvõistleja rajale astumist) ja see võimla (mis nagu selgus võibolla väga ajastukohane ei olnud, aga mul nostalgialihase pingesse ajas).
Vehkleja ei ole sellepärast "eeskujulik saavutus", et kui filmi ühe võtmestseeni ajal publik laginal naerab, siis on midagi väga valesti. Ma oletan, et see oli mõeldud näitamaks noore tüdruku sisu, võibolla isegi väikese sümbolina kavatsetud, aga lahendatud oli see nii klassikaliselt, et passiks ka Vanasse Testamenti. Märt ise küll keeldus seda hollywoodlikuks määratlemast, aga nentis ka, et ehk oleks võinud vastased enamvähem samas pikkuskategoorias asuda.
Suurem ja läbivam viga on aga kõrvaltegelaste kriipsujukulikus. Hendrik Toompere oli tallalakkujast direktor ja tema abi Jaak "Riigimees" Prints tallalakkuja tallalakkuja. Kahe olulise kõrvaltegelase kogu karakteriseering. Ja selleks, et naispeaosalise rolli tähtsusetusest aru saada, ei pea mitte Anita Sarkeesian olema. Märt oli võtteplatsil 40 päeva, Ursula 10, ning oma kõige tähtsamas stseenis oli tal repliik: "Tegin sulle võileibu kaasa".

mõõk on juba niisamagi rämedalt falliline sümbol, aga operaator suutis veel törtsu kaasa aidata, kapis oleva mõõga silitamine ja romantilise kollaaži lõpetuseks põrandale kolksatav relv

Võibolla aga, et minu virisemine on tingitud pahameelest, et soomlased peavad sakslaste rahade eest Eestis käimas ja huvitavatest ja olulistest inimestest filme tegema. Et me ise oleme ikka nii ametis oma suure narratiivi leidmisega, et väikseid ei näe.

Ilma naisteta on kurb maailm?

Mu kunagine inglise keele õpetaja küsis mu käest kord, pärast seda kui olin Tiiu Silvese ja Terje Aru väljaütlemiste teemal mõtteid avaldanud, et kas ma vihkan naisi. Ei vihka, minu arust on tegelikult väga kurb, kui Seisukohta, et vägivalla põhjuseks on mõtlematult käituvad naised, kes hääletavad juhusliku auto peale, tarbivad üleliia alkoholi, lähevad kaasa võõraste meestega või muul moel enda hoolimatuse ja rumalusega vägivalla välja kutsuvad, toetas 67–71 protsenti vastanuist. ("Perevägivald Eestis juristi pilgu läbi")

Mis ma aga kindlalt arvan, et mõnda kohta pole naistel asja. Actionfilmidesse. Kui nad seal just peaosalist ei mängi. Nii et täpsustan. Armastusel pole actionfilmidesse asja. Tõestus. Ühelt poolt Dirty Harry - üks, kaks ja kolm. Teisalt Dirty Harry - neli ja viis, Elysium ja Edge of Tomorrow.
Kes läheb kinno vaatama actionfilmi ja mõtleb, oh ma loodan, et peategelane kõige selle näkkupeksu ja kuulirahe vahepeal ikka oma elu armastuse ka leiab. Mees ju ei mõtle? Ning Mehega kaasa veetud Naine on ju ometi nii intelligentne, et mitte sellist punnitust uskuda? Et kui on film, kus on üks nimeline meestegelane ja üks nimeline naistegelane ning hunnik kahuriliha, siis absoluutselt kindlasti on need kaks hingesugulased. Sest milline naine ei unistaks kodu loomisest mehega, kes suudab selle ajaga, mis oma tolvanil kulub kahe ribitüki ja kolme õlle hävitamise peale, keskmise suurusega Ladina Ameerika riigi sõjaväega sotid selgeks teha.
Või on loogika selles, et klient/kinokülastaja saab sama raha eest rohkem? Viis viiekümne eest kaks tundi filmi on ju automaatselt parem diil kui tund ja nelikümmend? 20% gratis ikkagi.

Loomulikult ei ole.  Actionfilmis on oluline tempo ja tempo selleks allatõmbamine, et saaks sügavalt silma vaadata ja laisale stsenaristile lihtsa motivaatori kätte mängida on inetu. Suuremas osas suudab Dirty Harry seda kari vältida. Aga mida aeg edasi, seda tugevamaks muutub hoovus, nii et lõpuks lööb tüürimees (lavastaja/stsenarist) käega, keerab pudelil punni maha ja seeria viies film jääb õnneks viimaseks. Samas tempos jätkates oleks Harry kuuendas osas ilmselt pensionil pereisa, kelle naine viiendal minutil maha lastakse, lapsed röövitaks ja kes oma kättemaksuretkel maikasärgis amatsooniga kohtuks.

Aga kõigest järjekorras. Dirty Harry (1971) ja Magnum Force (1973) on praktiliselt naistetud. The Enforcer'is (1976) on esimene ohu märk, Harry partneriks on naine. Sudden Impact'is (1983) mängib naispeaosalist Eastwoodi armuke, nii et ilmselgelt on romantikaliini siin tublisti. Ning Dead Pool'is (1988)  jagab Harry ekraani ajakirjanikuga, keda suur ja tugev Mees kaitsma peab.
Lihtsalt filmina on veel ka neljas päris hea. Dirty Harry seeria mõttes tuleks aga joon kolmanda filmi järele tõmmata. Esimesed kolm on üllatavalt hästi vananenud vaatamised - tempokad, brutaalsed, põnevad ja brutaalsed.
Tegelikult seda brutaalsuse osa teevad kõik viis lõpuni välja õigesti. Vähemalt üks selline stseen, mis silmad suureks ajab on neis kõigis olemas. .44 Magnumi pauk otse kulmude vahele, enamasti suhteliselt ootamatult. Esimeses tunnistuse kättesaamine, teises taksostseen kupeldajaga, kolmanda elektrimeeste ots, neljanda vägistamine, viienda harpuun.
Sudden Impact teeb aga põhimõttelise vea, see mille eest Harry Magnum Force's seisis lükatakse Impacti lõpuga kõrvale. Ning Dead Pool on lihtsalt igav. Seeria kohustuslikud elemendid, üldise tegevuse seisukohast täiesti kõrvaline röövistseen, kus Harry saab veidi laamendada ja süütuid kõrvalseisjaid ohtu seada, ning filmist filmi vahelduv fraas (marvellous/swell), millega suvaliste kohtade peal oma meelsust väljendada, olid olemas. Aga selle asemel, et keskenduda Harry ja ajakirjaniku tärkavale armastusele oleks võinud mehele veidi rohkem moona kätte anda ja nõgestega veidi elu sisse nüpeldada.
Muide üks tähelepanek veel. Esimese filmi eest olevat saadud nüplit, et pangaröövel oli neeger. Räme rassism. Nii et järgnevates osades on Harry partneriteks neeger, naine ja asiaat.

 

Lugesin hiljuti Ken Grimwoodi Replay'd, kus põhiline ongi kahe uuesti ja uuesti elava mehe ja naise suhe. Actionit mitte sugugi. Väga hea raamat. Puhas actionfilm Edge of Tomorrow (2014) otsustas aga, et kindlasti on ka suhtedraamat vaja, sest Mees ei või ju lihtsalt Naise ellujäämisest hoolida, selleks peab ta seda Naist armastama ja vaataja ei usu muidu Naise ohverdust, kui ta ei tea, et Naine Meest samuti armastab. Milleks? Et saaks selle halva ette teada positiivse lõpuga välja tulla? Vähegi filme näinud vaataja ju teab, et kui Naine üksi sureb, siis Mees tõmbab korra ninaga, aga kui mõlemad surevad, siis ulmefilmis leitakse mingi lahendus.

filmis on selline naine, aga mingil põhjusel otsustatakse ikka, et mees peab olulised otsused tegema

Ning selles asjatute armulugude sarjamise valguses kõige suurem patustaja Elysium (2013). Kas iseenda elu päästmine ei olnud peategelasele tõesti piisavaks motivaatoriks? Lapsepõlvesõbranna ja tema lapse (kelle isa muide mitte poole sõnagagi ei mainita) oleks saanud ilma eriliselt vaeva nägemata stsenaariumist välja kirjutada. Tulemuseks tempokam ja seeläbi parem actionfilm.
Elysiumi kõige suurem mure on tegelikult muidugi hoopis mujal. Kaks varianti. Kas Elysiumil oli algusest peale võimekus kogu maailma rahvastikku ravida, mis muudaks kogu senise asjakorralduse põhjendamatuks. Või Elysiumil puudub selline võimekus, mis tähendab et nüüd on kõik omadega silmini sees. Sharlto Copley ja actionstseenid päästavad madalaimast hindest.

actionfilmi kohta päris halb näitaja, kui eeskätt jääb meelde ikkagi näitlejatöö

Olen nõus - igal reeglil on erand - Terminator (1984). Mõnel juhul on tõesti võimalik ülevad tunded möllule külge pookida. Enamasti meenuvad aga porutšik Rževski sõnad: "Peale sauna kirikutornis? Huvitav, väga huvitav."

(Au)hinnatud filmid

Kelleks sina väiksena saada tahtsid? Südamekirurgiks? Linnaosavanemaks? Ülemaailmse kuulsusega filmiblogijaks?
Huvitav aga, palju oli neid pisikesi poisse ja tüdrukuid, kes keeleots suust väljas kaustikusse autode/kiisude pilte kleepisid ja oma peas mõtlesid vohh, just seda ma suureks saades teha tahangi. Ning nüüd aastaid hiljem, kuuldes et kuskil mingeid filmiauhindu jagatakse, võtavad nad oma kleepsukladed kaenlasse ja seavad sammud filmipoodi. 4 kuldmehikese nominent, Parim Lavastaja peale Martin Scorseset, Parim Titshot. Ega need kleepsud iseenesest filmikarpide peale ei saa. Sest kleepsud on tähtsad. Kuidas muidu peaks supermarketis kultuurielamuse jahil poodleja teadma millist filmi targad kriitikud kiidavad. Lühike aeg, pikk on film. Ei saa ju mustalt panna. Nagu meil oleks taskust mingi superarvuti laadne toode võtta. Kui ikka auväärsed akadeemikud on nominendi staatuse omistanud, siis peab olema väärt film. Peab meeldima. Kui ei meeldi, siis oled kas troll või troll (no nagu palk ja palk). Eks ma muidugi natuke poosetan ka praegu. Oscari nominent on päris kõva sõna kõhklusteta. Sa paned tähele kui mingi filminimega koos mainitakse Oscareid. Umbes nagu tõttaks mööda tänavat ja keegi lajatab selja taga kõvahäälselt: "Kurat". Jääd seismas ja analüüsid olukorda. Võibolla annad filmile võimaluse, võibolla kalpsad kahe sammuga üle lähima plangu. Ja pärast vaatamist püüad veidi viisakamalt sitasti öelda, kui näituseks ainult Kuldgloobuse nominendiks pääsenud filmi kohta.

Vaatasin enne ja pärast tseremooniat mõne päeva jooksul neli ühe või teise asja eest kandideerinut ära. Parima filmi Birdman (2014), parima meespeaosalise Theory of Everything (2014), kolm väheolulist parimat saanud Whiplash (2014), viis korda nomineeritud Foxcatcher (2014). Põhjendan.

Birdman on põhimõtteliselt filmitud ühe katkematu võttena. Lisaks meeldis mulle Amores Perros ja lõin sisukokkuvõtet lugedes seose Noises Off...-ga. Parima lavastaja auhind - aga palun, selline käsitööoskus on kiitust väärt. Parim film? Lahedaid vihjeid ja muigamiskohti oli, kaasaelamist/haaramist mitte. Jälgisin huviga kaameraliikumist, aga mul oli täiesti ükskõik neist tegelastest seal kaamera ees. Puänt relvaga oli võibolla mõeldud üliterava torkena meelelahutustööstuse pihta, aga mõjus kunstlikuna. Puänt aknaga pani sülitama.

Lugesin mingi aeg tagasi esseed sellest, miks Eddie Redmayne ei tohi Oscarit võita. Antireklaam mõjub vahel pareminigi. Kahjuks. Theory of Everything osutus absoluutselt igavaks eluloodraamaks. Daniel-Day Lewise vasakus jalas oli kordades rohkem elu ja emotsiooni. Ei tundnud ma Stepheni valu järjest kaduva kontrolli üle, ei juletud Stepheni naisele veel rohkem fookust keerata. See ei ole mitte ühelgi juhul hea märk, kui sa poole filmi pealt sirutad käe nutiseadme järgi, isegi kui sa Wikipediast tegelaste lisainfot otsid.

Trummid on lahedad. Jazz ei ole. Aga andsin jazztrummidele ja Whiplashile võimaluse. Sest J.K. Simmonsi seersant Hartmani parimate traditsioonide vaimus rollisooritus ju ka. Polnud üldse paha. Veidi etteaimatav ju muidugi oli, et uustulnuk esmalt näitab potentsiaali, siis kui edu on käega katsuda, kukub kolinal läbi ja lõpuks triumfeerib ikkagi kõigi raskuste kiuste. Otse stsenaariumikirjutamise õpikust. Keskpärase ja hea filmi vahe aga sellest tulebki, et hea teeb lisaks kohustuslikele elementidele ka paar raskema kategooria sooritust.Keskmisest erinev peategelase arengukõver. Väga konkreetselt mutta tambitud suur võimalus. Ning õpetaja Fletcheri motivaatorid.

Mingist arvustusest jäi silma, kuidas keegi rääkis oma esimest kohtumisest John du Pontiga - olevat olnud väga veider. Nii et miks mitte vaadata filmi, kus lihaselised mehed liibuvatest trikoodes mati peal müravad ja ekstsentriline rikkur neid ebakonventsionaalsete meetoditega olumpiavõidu poole tüürib. Ootasin Foxcatcherist täpselt sellist klassikalist spordifilmi, umbes nagu Whiplash oli. Noor anne, läbikukkumine, triumf. Tüng. See ei ole siin mingi Karate Kid.
Lugesin muuhulgas ka kellegi arvamust, et du Ponti tegelaskuju ja motivaatorid jäid liiga pealiskaudseks, et "offers us next to nothing of utility or complexity about du Pont's pathology". Et ei seletatagi lahti kuidas keskmisest veidi teistmoodi mõtleva inimese aju töötab - täielik alatus. Kui du Ponti käitumine oleks olnud ettearvatav, siis oleks ju keegi saanud ses osas midagi ette võtta - mina mõtlen nii.

Mõtlemine on muide seks*. Ehk siis pole midagi halba selles, kui väärt film (näiteks Mandariinid, kelle täiendatud DVD plaadi nägemisest postitus inspiratsiooni ammutas) saab endale kleepsu peale, aga kleeps ei anna filmile hinge, ei pane kedagi kaks korda paremini näitlema ega pane sind jazzi armastama. it's more of a guideline than a rule. 



*Andrus Vaarik

HÕFF X

Kus on uudisnupud tänase päeva tähtsaima uudise kohta? Lähen-ei lähe Aunaste ja Allapoole vööd paugu Nool laiutavad ainult iga nuka peal. HÕFFi passid on müügis! Esimene väike juubel. Vähem kui kahe kuu pärast. Eriti kannatamatud - Statoilid on lahti, sealt saab ka. Juba see teenindaja näoilme üksi on seda väärt, et oma pass just sealt seotada. Mingi aasta, kui sellise avantüüri peale läksin, siis tuli väga aeglaselt oma soovi korrata ja müüjanna hingeline tasakaal sai nii häiritud, et kabanossi mulle tookord ei pakutudki.
Aga et siin mitte tühja jaurata. Näitamisele tuleb Danger 5 teine hooaeg. Proovige öelda seda nii, et näole totakas irve ei tuleks. Kui õnnestus, siis ilmselgelt olete internetis eksinud, Prillitoos oli kaks linki tagasi vasakule.
Lisaks ka veidi klassikalisemad (kummitus)Maja aegade lõpus, eelmisest aastast tuttav punahabe Kanalis, kohustuslik sõit Hispaania Sohu ning mehhiko ennemuistsed Barbaarse Mehhiko jutud. Väga lubava visuaaliga.

Ja see on alles algus. Koos lühifilmidega 40 teost nelja päeva peale. Pulleritsu Tõelise Pulleritsu Test on lapsemäng.
Vanal peerul teeb südame veel eriti rõõmsaks lubadus Kindel koht programmis on mitmel kinoklassika kullavaramut tutvustaval eriprogrammil, mis sellel aastal on inspireeritud 1980. aastate fantaasia- ja märulifilmidest. Kus te enne valimisi olite?

23.04 - 26.04 on igatahes kõik Haapsalus.