Kõige tähtsam filmivestival 2014

No nii. Neli nädalat veel oodata ja siis neli päeva ja ööd kevadises Haapsalus. Soodushinnaga saab passi lunastada märtsi jooksul. Magusamad majutuskohad broneeriti juba veebruari alguses, aga lageda taeva alla ei jää ka praegu ärkajad.
Isutekitajaks ka paar maasikat programmist, suvalises järjekorras.
Hatchet 3 - tundub sammuke õiges, st. hea esimese osa suunas. Teine oli minu mäletamist mööda suvaline igav slasher, aga kolmas paistab suuna juurte suunas võtvat.

President Wolfman - vanadest reklaam- ja õppefilmidest kokku lõigatud kahtlasevõitu huumoriga teos, mõned aastad tagasi oli programmis analoogne Sex Galaxy.
The Room - olen mõned korrad selle vaatamise peale mõelnud, sest maitseproovid on sellised, et hoia peast kinni. Kui kogu film tõesti sellel kohutavalt halva tasemel suudab püsida, on tegemist kullatükiga.
Babadook - häid kummitusfilme ei saa kunagi liiga palju olla

Retro-Horror! - kui eelmisel aastal pakuti nostalgiaprogrammis Volodarski dubleeringuga teoseid, siis sel aastal on fookuses kummikoletised.
Tobe Hooper saab elutööpreemia! - näitamisele tulevad Texase mootorsaemõrvad ja Salemi vampiirid. Oo jaa.

Lisainfot nagu ikka Hõffi kodulehelt. Samuti selgus, et delfisse on väike teemaleht tekitatud, kus muuhulgas ka minust veidi kuulsamad inimesed filmisoovitusi jagavad.

Temake / Her (2013)

Kõike, mis netis kirjas on, ei saa uskuda. Päriselt ka. Targad mehed räägivad üksteise võidu sellest, et info üleküllus on niivõrd suur, et või sees on kodanik, kes oskab sellest mürast kasulikke infokilde välja korjata. Nii et pange nüüd tähele. Järgnev võib küll kõlada jaburalt, aga film sellest, kuidas mees armub opsüsteemi ja selle opsüsteemi häält tegevat Scarlett Johanssoni kordagi ekraanil ei näidata, on parim mida üle pika aja näinud olen. Ilma naljata. Kui ma tahaks teid meelitada mingit kõntsa vaatama, siis ma ju midagi nii lolli välja ei mõtleks. Räägiks hoopis, et film on alla 18 keelatud ja see prantsuse kino, kus 11 aastat jutti Emmanuellet näidati, broneeris järgmiseks tosinaks aastaks selle filmi jaoks ühe saali ära.

Täpne ja terav. Vähemalt üks edumeelne söögikoht pakub hinnaalandust neile klientidele, kes eine ajaks telefoni taskusse jätavad. Siri ei ole veel huumori tegemises nii osav kui filmis Samantha. Armastuskirju peab (vist) hetkel veel ise mingist andmebaasist otsima. Siit ei ole pikk samm Her'i maailma jäänud.
Samantha on (algselt) nagu vesivoodi, mugandub täpselt oma omaniku soovide järgi. Imelihtne on olla suhtes kellegagi, kelle jaoks kõik su naljad on hüsteerilised, isegi see, et su töökoht koopiapaberi tarnijat vahetas hirmus huvitav tundub ja kel kunagi pea ei valuta. Palju lihtsam, kui selle päris naisega, kes esimesel kohtingul üritab teada saada, kas sul ka mingeid muid plaane on, kui lihtsalt selleks üheks õhtuks nokule nosimist saada.
Aga ärge minu kerglasest killuviskamisest arvake, et tegemist on mingi komöödiaga. Leidub ka õuduselemente. Vestlus peaosalise ja tema ammuse tütarlaps sõbra vahel näiteks. Isiklikud naudingud on tähtsamad kõigest. Sest nii on lihtsam ja mugavam. Aga hirmsaks läheb siis, kui see ohustab liigi kestmist. Kui ongi normaalne, et kõigil on taskus oma isiklik opsüsteem. Esimeses maailmas on elu ikka liiga mugavaks ära läinud. Toitu on nii palju, et saab valida mida süüa ja mida mitte. Ma söön näiteks ainult vasakujalgsete kanade paaritutel kuupäevadel munetud mune ja s-tähega algavates taludes mäe lõunapoolsel küljel kasvatatud hapuoblikaid. Ja kui mul janu on, siis lähen seisan vihma käes. Täpselt nagu paleosoikumi aegsed inimesed.

Ja natuke räägin nüüd ette ka (kiire kõrvalepõige - ma muidugi mingit raha enda kirjutiste eest ei saa, nii et võibolla pole lihtsalt normidega kursis, aga no kurat, need Postimehe filmijutud, keset artiklit selline lause Film päädib sellega, et töösturist pereisa annab oma tehased töölistele ja jookseb alasti, kõigist ühiskondlikest sidemetest vabanenuna, karjudes mööda kõrbe - kõrgem tase). Ma vihjan lihtsalt vaikselt, et Spike keerab lõpus oma filmi sellele rajale, et lõppeks oled oluline ikkagi sa ise. Kui sa partneri vajadusi rahuldada ei suuda/oska siis ei ole head nahka oodata.

Üldine ving ja konkreetsed näited

Oscarite jagamine on sedasorti üritus, millest ka selline inimene on kuulnud, kes vabast ajast filmiblogi ei pea. Mis toob endaga kaasa eelduse, et inimene, kes (viimatisel ajal võibolla väikeste mööndustega) filmiblogi peab, on kõik nominendid ammu ära vaadanud ja ruigas nende vaatamise ajal põrandal püherdades mõnust. Ma isegi kaalusin kuskil jaanuaris seda asja. Vaatamist. Seda et ma mõnust ruigan... elu on õpetanud, et seda väga tihti ei juhtu. Praeguseks on seis selline, et parima filmi nominentidest on neli vaadatud ja ruigamist on olnud minimaalselt.

Enne kui hakkan aulise akadeemia hallpeade lemmikute kallal ilkuma, selgitan ka enda lähtepositsiooni. Mis kehtib loomulikult ka selliste filmide suhtes, mida keegi kunagi millelegi nomineerinud ei ole. Käsitööoskus üksi ei loe. Tehniliselt ei ole neile neljale midagi ette heita. Näitlejad oleks ka elukutselised poliitikud valimiste eelõhtul häbisse jätnud, operaatori käsi ei oleks värisenud ka selle peale, kui Jeesuse teine tulemine oleks võtteplatsil kõik neitsid käima peale aidanud ja lavastaja juhtimisoskuste juures vuraks Via Baltica rööbastetagi juba ammu Brüsseli poole.

On olemas hoopis kaks subjektiivset näitajat. Lugu kas haarab või ei haara ning filmi lõppedes on sul sellele kulunud ajast kahju või mitte. Põhimõtteliselt on võimalik, et lugu on sihuke õlgukehitamapanev, aga filmis on miskit muud nii lahedat, et sul on ikkagi hea meel et selle lõpuni vaatasid. Visuaalselt kaunis pilt (Tommy, 300). Kaheksakümnendate märulifilmidest (Predator, Commando, Cobra) ekraanilt tuppa voolav testosteroon. Loomingulisus ja tegutsemislust, mis mõnestki odava rahaga tehtud õudusfilmist (varajane Jackson) paistab. Lihtsamalt öeldes meeldejäävusfaktor.

Gravity - olen näinud ka 3D Blu Ray versioonis. Ilma igasuguste agadeta - on ilus küll. Mõnad agad siiski. Nomineerida film aasta parimaks silmakomm olemise eest on analoogne piltilusa Ellotškaga abiellumisega. Eriti kui 3D oli avaldas rohkem muljet Pacific Rimis ja Predatoris. Produtsentidel muidugi hea meel, et keegi ka lõpuks natuke tõsisema sisuga mitmedimensioonilise katsetuse tegi ja rahva käest veel rohkem raha kätte saab, aga näiteks Terminator 2 ei ole kultusfilm ainult sulametallist Robert Patricu pärast.

12 Years a Slave - Orjandus on pähh, m'key? Iga normaalne inimene saab sellest ilma selletagi aru, kui paha istanduseomanik asja eest teist taga vaese neegritüdruku selja peal Kristuse kannatusi taaskehastama hakkab. Palju kuulsaid nägusid ja mitte midagi uut ega üllatavat. Igaks juhuks kordan üle - tehniliselt 5+. Emotsionaalselt ei miskit.


Captain Phillips - kvaliteetne põnevik. Aga tõsielusündmustel põhinev film, kus ameerika rahvuslik Üksküla Tom Hanks üle mõne aja hea rolli teeb, ei tohiks automaatselt auhinnamaterjal olla. Monster's Ball ei saanud ju kuskile. Ja mul põhimõtteliselt ei ole midagi selle vastu, kui lihtne põnevusfilm millelegi kandideerib. See põnevusfilm peaks siis lihtsalt Voonakeste vaikimise klassi olema.

American Hustle - möhh? siuke film oligi vä? Batman oli endale kõhu ette söönud, muusika rokkis ja kostüümid olid ilusad. Naiskõrvalosatäitjat kiidan. Aga üldiselt vaadake Stingi (1973).

Kokkuvõtvalt - Gravity on Avatari tüüpi verstapost, aga kui need ülejäänud kolm filmi teil vaatamata peaksid jääma, siis ei juhtu mitte midagi. Etteruttavalt ütlen, et on vähemalt üks nominent kelle mittevaatamine oleks tõsine viga.

Elavad Pildid (2013)

Parunil on väike tütar, kes kasvab lõpuks Ita Everiks. Paruni majapidajannal on poeg, kellest saab Aarne Üksküla. Kogu see kasvamine toimub ühes ja samas majas ja enne kui nad saavad vanaks jõuavad nad olla nii Sandra Üksküla ja Priit Võigemast kui ka Anu Lamp ja Tõnu Oja. Maja on maja. Kõrvaltegelasi ei jõua ilmselt Hardi Volmer isegi üles lugeda. Selle peaaegu saja aasta jooksul jõuab neid erinevast soost ja rahvusest mitme kokkuhoidlikuma filmi jagu ekraanilt läbi käia. Vürst Volkonskist Oja Petsini. Ning selleks et lugeda üles viited kõigile neile teistele eesti filmidele, mis siit läbi käisid oleks ilmselt vaja Jaan Ruusi. Tuliveest Nimedeni Marmortahvlil. Korra mõtlesin vaatamise ajal, et peaks tüki paberit tooma ja märkmeid tegema, aga diivan ei lasknud lahti.

Stiilne tükk. Volmer on ju paberitega rätsep, nii et kostüümide kallal ei ole norida midagi. Idee, näidata mingit ajahetke vastavas stiilis, samuti 5+. Eriti hästi õnnestus tummfilmide vaimu tabamine.
Kogenumad lugejad juba ootavad. Kohe tuleb Aga... Kohe hakkab tatipritsimine. Vot ei tule! Panen punkti ja lähen õue päikese kätte peesitama. 

Tahaks, aga ei saa. Mis ma saan parata, et ma olen Remains of the Day'd näinud ja lugenud. Mandariinid kannatasid võrdluse sarnast temaatikat lahkavat teostega silma pilgutamata ära. Elavad pildid puurivad nukralt kinganinasid. Ja ei ole siin näitlejatel süüd. Tõnu Oja ja Anu Lamp võiksid vabalt Anthoyt ja Emma asemel platsi võtta. Tõnu ja Anu olid aga kahjuks ainukesed kellel ka näidelda lasti, anti teksti ja loodi võimalused. Ülejäänud seltskond, kelle näitlejameisterlikkuses mul ka mingit põhjust kahelda ei ole, olid kahjuks võrreldavad gloobusega. Seiske siin ja vaadake kaamerasse ja nähke ajastutruud välja.

Mandariinid (2013)

Abhaasia sõda. Eesti küla. Ivo ja Margus. Ivol on mõjuvad põhjused miks mitte sõjajalust Eestisse pageda ja Margusel veel mõjuvamad. Mandariinisaak läheks ju muidu hukka. Korraga on sõda aga kohal, lõhub Marguse aia ära ja jätab maha mõlema vaenupoole haavatud esindaja, keda Ivo tagasi elule hakkab turgutama.
Lugu väga originaalne ei ole, on sarnasel teemal on rääkinud nii venelane Rogozhkin (Kukushka 2002) kui ka bosnialane Tanovic (No Man's Land 2001). Aga grusiinil Urushadzel pole häbeneda midagi. Film on selles suhtes väga hästi õnnestunud, et inimtüübid, kes eestlasteks valitud, lausa rõhutavad seda õudust, mis sõjas valitseb. Lembit Ulfsak, kes Ivot mängib, on erakordne. Täpne ja meisterlik ja mängib oma osa väga veenvalt välja. Umbes selline mulje tekib nagu Lembit olekski terve elu Abhaasias mandariinikaste kokku klopsinud. Aga pole ju! Mees on hoopis näitleja.

Tegelikult täitsa tõsiselt, näitlejatööd on väga head. Minu jaoks on mägede pojad muidugi kõik mägede pojad, aga kiidetakse nii abhaaside poolel sõdivat tšetšeeni kui ka grusiini, no ja Ulfsaki ja Nüganeni näitlejameisterlikkuses ei kahtle ju keegi filmi nägematagi.
Mis toobki mind selleni, et kas on tõesti nii raske ühel eestlasel võtta kätte ja kirjutada stsenaarium, mis laseb näitlejatel särada (sest no selle üle, et meil häid näitlejaid vajaka oleks väga virinat kuulda ei ole) ja samas räägib ka loo mis läheks vaatajale korda ja peaks vett. Loomulikult saab teha kunsti enda jaoks, aga siis ei maksa imestada, kui keskmine netikommentaator sõna kunst(nik) kuuldes revolvri pihku soovib haarata.

Kui filmi alguses on püss seinal, siis sealt peab pauk tulema ja et see siis oleks ka pauk mitte vaikne sutsakas. Et kui filmi alguses on kasvõi mingi rekvisiit kaadris, siis uskumatult tore on kui see ka filmi lõpus oluliseks osutub. Näituseks see kassett mida grusiin paikas ja mida tšetšeen automakis kuulas. No ja olulisema teemana Ivo tahtmatus Eestisse sõita. Kui see oleks põhjendamata jäetud, siis oleks kogu film kraanist alla lastud.

Ehk siis lavastaja-stsenarist on grusiin järelikult gruusia film. Eestlasest näitlejad ja rahasüst ja montaaž ja võibolla mingit nipet-näpet veel ei tee seda minu meelest eesti filmiks. Aga loodetavasti see film inspireerib, et head filmi ei pea kuldse kaameraga rahapakkidest tehtud lõkke valgusel filmima. Kertuga sügisballi aegu seenele võib sellise jutuga minna.