Kertu (2013)

Külahulluke saadab külajoodikule postkaardil luuletuse, lähevad jaanitule aegu metsa sõnajalaõit otsima ja ongi neiuke sedapsi. Vanematel puhta paanika.
Üldiselt pole nuriseda midagi, piinlik ei hakka. Ei pea endale meelde tuletama, et "ah eesti film ju". Täitsa hiilgavast jääb kahjuks natuke puudu. Isa ja tütre suhe näiteks. Stseen kui isa tütart lohutas mängis täpselt noatera peal, väike verepilastuse hõng oli man, aga võis ka lihtsalt ülihoolitsev isa olla. Ning siis tehti kasvuhoonestseenis kõik puust ja punaseks. Narratiivi osas muidugi õigustatud, ajas joodiku üle piiri, aga üldmulje seetõttu veidi kehvem.

Ning teine dramaturgiliselt efektne stseen, kus naine pärast püssipaugu kuulmist lihtsalt autosse istub, tundus reaalselt täiesti uskumatu. Sa lähed vaatama. Mölakas või mitte.
Olen kuulnud mõtteid, et milleks selliseid külafilme üldse teha. Ei üllata seal askeldavad tegelased ju kedagi. Või ehk siiski? Mina tean oma vanaema kodukülas paari Villut, ega seal palju rohkem inimesi elagi. Aga palju neid külas elavaid vanaemasid enam on, kel lapselapsed suviti külas käivad ja seda õiget maaelu™ nuusutada saavad. Prügikasti Vollid on ju lahjad asendusvariandid, need ei tea mis pidi kirvest kättegi võtta.
"Kertu" võib ette võtta küll.

kas Villu on mingi default külajoodikunimi? hea et Katku talus ei elanud.

Film muide vastas enamikule Eesti filmi kriteeriumile - Mait Malstenil peaks juba olema nii maja- korteri- kui ka suvilalaen makstud.

Jookse, Dustin, jookse / Marathon Man (1976)

Dustin Hoffman mängib ajaloolast, kelle hobiks on pikkade vahemaade joostes läbimine. Dustinil on filmis vend (Roy Scheider), kelle hobiks on rahvusliku julgeoleku kaitsmine. Laurence Olivier mängib natsitohtrit, kelle hobiks oli juutide käest kalliskivide omastamine. Filmi alguseks on need kalliskivid ühte New Yorgi panka tallele jõudnud, aga tohtrihärra otsustab need uuesti enda valdusse saada. Roy ei ole sellega päris nõus ja sündmuste keskele sattunud Dustin ei saa milleski ööd ega mütsi aru.

Põhiliselt on see linateos kuulus muidugi selle piinamisstseeni pärast, kus Laurence Dustinile erinevate hambaarstiriistade kasutusvõimalusi demonstreerib. Hea inimesena kasutab ta muidugi ka tuimestust, aga vaataja elu see kuidagi kergemaks küll ei tee. Tekitas tahtmise minna hambaid pesema, niiditama ja majapidamisest kogu suhkruvaru eemaldama.

Aga see pole veel kõik. Kui te kohe seda filmi vaatama hakkate, saate kauba peale veel kaks suurepärast stseeni. Ühes tunneb tänaval jalutava hambaarsti endine patsient ära ja teises sunnitakse hambaarst väga eksklusiivsele dieedile. Mengele viitamine tehti natuke ehk liiga ilmseks, aga korralik põnevik, milles kolm meeldejäävat stseeni. Tubli saavutus. Oluliselt paremini vananenud film kui näiteks Machurian Candidate.

Pange volüümi juurde / It Might Get Loud (2008)

Kolm meest: Jimmy Page, The Edge ja Jack White tinistavad kitarri, räägivad kuidas nad kitarri tinistama hakkasid ja kiidavad, kui hästi ülejäänud kaks kitarritinistamisega hakkama saavad.
Kui see sisukokkuvõte teil ila suunurgast voolama ei aja, siis ilmselgelt on teile kaks elevanti kõrva peale astunud. Hea küll, Edge ja U2 ei ole minugi jaoks selline nimi, et tahaks vaadata dokumentaali, kus Edge üksi kitarritinistamisest räägib. Aga no need kaks ülejäänud nime...
Ega see tegelikult ei olegi mingi ümberjutustamise film. Vaadata ja kuulata tuleb. Kaks maitseproovi.

Jack White näitab esmalt, kui palju on vaja kõiki neid kelli ja vilesid ja tantsutüdrukuid ja tulekeeli, millega andetud inimesed muusikat söödavaks üritavad teha.

Jimmy Page võtab kitarri kätte ja teised kaks vaatavad teda armunud nägudega.

Ning lõpus on veel üks eriline komm. Kui Jimi Hendrixi ka kampa oleks saadud...

Õnne tipul / Happiness (1998)

Inimesi on erinevaid. Kes on õnnelik, kui saab nädalavahetuse nii mööda, et selget hetke ei näe või on facebooki postitatud kassipilt 149 jagamist saanud või on naabrimehe uue auto stangel kivitäke. Lihtsad igapäevased rõõmud.
Perekond Jordanid ja nende sugulased tuttavad oleksid ilmselt kõigeks valmis, kui nii kergesti pääseksid. Isa Lenny kavatseb kuuekümneselt uuesti elu nautima hakata, mis hõlmab endas ka lahutust. Üks tütar ei oska sugugi mehi valida. Teine erutub kui tundmatu mees talle telefonis roppusi lausub. Tundmatu mees erutub, kui saab võõrastele naistele telefonis roppusi lausuda ja armub naisesse kelle külmkapis on korrusmaja uksehoidja. Osaliselt. Kolmanda õe mees on pedofiil.
Üksjagu naljakas film. Päriselt. Tõsine muidugi ka. Inimesed kõrvalkorterist/majast, kellega me kunagi ei ole vaevunud tuttavaks saama. Kes pealtnäha on täiesti tavalised. Üks pea, kaks kätt ja kaks jalga. Tüüpilised inimesed. Aga kes mingil põhjusel ei oska olla õnnelikud asjade üle, mille üle üks keskmine inimene võiks/peaks olema. Maslow oli ikka tark. Soe koht magamiseks ja täis kõht ei olegi piisav.

Kuna osalised ise oma tundeid suures osas tagasi suudavad hoida ja kohas, kus ehk kõva häälega röökima peaks vaid vihjavad, et kõik ei ole päris nii, kui võiks, siis ma ka kogu kopsujõuga kiidulaulu ei laula. Meeldejääv on see film aga kindlasti. Nii osatäitjate (kelle hulgas ka varalahkunud Philip Seymour Hoffman) kui ka dialoogi poolest. Ja juba see on saavutus.

Viimane päev lõpetamiseks / A Good Day to Die Hard (2013)

John McClane teeb New Yorgis rahulikult oma politseinikuasju, kuni ühel hetkel jõuab temani info, et poisirajakas on Venemaal mingi portsu otsa sattunud ja türmi pistetud. Papa McClane paneb muidugi joonelt lennuki peale ja on kiiremini Moskvas kui keegi yippe ki-yay motherfucker! jõuab öelda. Sekkub seal luba küsimata kahe venelase erimeelsustesse ja tõestavad seejärel pojaga, et visa hingega on neil perekonnas kõik meesterahvad.

Ütlen siis kohe ära, et loodetavasti pole Johnil rohkem ühegi lähisugulast/vallaslast kelle päästmisest järgmise filmi teha annaks ja klassikut rohkem ei trööbata. Kui just plaan pole rambot teha. Kassatulude järgi muidugi võib karta et tuleb ka kuues.
Mis siis viga on. Esimene ja kõige rohkem kuulda olnud etteheide. John tükib ise pahandusse. Stsenaaristide poolt põhimõtteliselt vale lähenemine, muidu on ta lihtsalt valel ajal vales kohas sattunud olema. Korduvalt on võimalik abijõude otsida, et pea seal hambuni relvastatud ja ülekaalus venelaste vastu kahekesi pusserdama.

sihukesel mehel ei lastud kellelegi lõuksi kütta, andestamatu

Teine. Minu isiklik probleem. Rahvuslik julgeolek ja mingi tuumasodi - kas peab igas teises filmi nii laialt ette võtma? Ega see mingi bondifilm ei ole. Sellest tulenevalt peavad trikid ka kohe suuremad ja vägevamad olema. Neljandas ma veel elasin üle selle autoga kopteri maha võtmise (väga vinge stseen ju), aga no see peks mis isa-poega Venemaal üle elasid saab ainult seda tähendada, et mõlemad on Wolveriniga samast opisaalist läbi käinud.

Kolmas. Spoiler. Papa Komarov, keda ta tütar geeniuseks nimetas ja kelle plaani järgi kogu tegevus kulges. No umbes selle helikopteri stseenini. Äärmiselt kehva plaan mu arust. Et ta niigi pikalt vastu pidas oli paras ime. Puusalt tulistamist oli nii palju, et ainult McClane'de kohta võis kindel olla, et need mingi suvalise kuuliga pihta ei saa.
Oodake jõule ja vaadake esimest ja teist uuesti. Kolmas, neljas pole ka pahad. Aga see viies on ikka väga õnnetu.