sina hääletad, mina vaatan

09 veebruar 2014

Õnne tipul / Happiness (1998)

Inimesi on erinevaid. Kes on õnnelik, kui saab nädalavahetuse nii mööda, et selget hetke ei näe või on facebooki postitatud kassipilt 149 jagamist saanud või on naabrimehe uue auto stangel kivitäke. Lihtsad igapäevased rõõmud.
Perekond Jordanid ja nende sugulased tuttavad oleksid ilmselt kõigeks valmis, kui nii kergesti pääseksid. Isa Lenny kavatseb kuuekümneselt uuesti elu nautima hakata, mis hõlmab endas ka lahutust. Üks tütar ei oska sugugi mehi valida. Teine erutub kui tundmatu mees talle telefonis roppusi lausub. Tundmatu mees erutub, kui saab võõrastele naistele telefonis roppusi lausuda ja armub naisesse kelle külmkapis on korrusmaja uksehoidja. Osaliselt. Kolmanda õe mees on pedofiil.
Üksjagu naljakas film. Päriselt. Tõsine muidugi ka. Inimesed kõrvalkorterist/majast, kellega me kunagi ei ole vaevunud tuttavaks saama. Kes pealtnäha on täiesti tavalised. Üks pea, kaks kätt ja kaks jalga. Tüüpilised inimesed. Aga kes mingil põhjusel ei oska olla õnnelikud asjade üle, mille üle üks keskmine inimene võiks/peaks olema. Maslow oli ikka tark. Soe koht magamiseks ja täis kõht ei olegi piisav.
Kuna osalised ise oma tundeid suures osas tagasi suudavad hoida ja kohas, kus ehk kõva häälega röökima peaks vaid vihjavad, et kõik ei ole päris nii, kui võiks, siis ma ka kogu kopsujõuga kiidulaulu ei laula. Meeldejääv on see film aga kindlasti. Nii osatäitjate (kelle hulgas ka varalahkunud Philip Seymour Hoffman) kui ka dialoogi poolest. Ja juba see on saavutus.

3 comments:

Ralf ütles ...

Ma ei tea, mis see minu kohta ütleb, aga üks naljakamaid filme, mida näinud olen!

Kalver ütles ...

Päris lahe oleks seda kuskil kinos vaadata. Ralf hakkaks mingi koha peal kõva häälega naerma ja pahane kinotöötaja tuleks juurde ja ütleks, et see pole naermiseks sobilik koht.

Ralf ütles ...

Sõpruses näidati mõni aeg tagasi, aga ise ei läinud. :)