sina hääletad, mina vaatan

24 veebruar 2014

Kertu (2013)

Külahulluke saadab külajoodikule postkaardil luuletuse, lähevad jaanitule aegu metsa sõnajalaõit otsima ja ongi neiuke sedapsi. Vanematel puhta paanika.
Üldiselt pole nuriseda midagi, piinlik ei hakka. Ei pea endale meelde tuletama, et "ah eesti film ju". Täitsa hiilgavast jääb kahjuks natuke puudu. Isa ja tütre suhe näiteks. Stseen kui isa tütart lohutas mängis täpselt noatera peal, väike verepilastuse hõng oli man, aga võis ka lihtsalt ülihoolitsev isa olla. Ning siis tehti kasvuhoonestseenis kõik puust ja punaseks. Narratiivi osas muidugi õigustatud, ajas joodiku üle piiri, aga üldmulje seetõttu veidi kehvem.
Ning teine dramaturgiliselt efektne stseen, kus naine pärast püssipaugu kuulmist lihtsalt autosse istub, tundus reaalselt täiesti uskumatu. Sa lähed vaatama. Mölakas või mitte.
Olen kuulnud mõtteid, et milleks selliseid külafilme üldse teha. Ei üllata seal askeldavad tegelased ju kedagi. Või ehk siiski? Mina tean oma vanaema kodukülas paari Villut, ega seal palju rohkem inimesi elagi. Aga palju neid külas elavaid vanaemasid enam on, kel lapselapsed suviti külas käivad ja seda õiget maaelu nuusutada saavad. Prügikasti Vollid on ju lahjad asendusvariandid, need ei tea mis pidi kirvest kättegi võtta.
"Kertu" võib ette võtta küll.
kas Villu on mingi default külajoodikunimi? hea et Katku talus ei elanud.
Film muide vastas enamikule Eesti filmi kriteeriumile - Mait Malstenil peaks juba olema nii maja- korteri- kui ka suvilalaen makstud.

0 comments: