Jonah Hex (2010)

Josh Brolin, John Malkovich ja püsivalt higine Megan Fox. Josh saab surnutega rääkida. John ajas küüned taha valituse salajasele WMD-le, Megan hoiab huuli paokil. Kärtsu saab, mingi väike asula lastakse õhku, Johni laev põhja. Aga see kõik on põrgulikult tuim. Sama valus elamus, nagu Season of the Witch(2011). Ma iga kord kui midagi nii igavat vaatan mõtlen selle õnnetukese peale, kes siukestele filmidele subtiitreid viitsib tõlkida. Vabast ajast, vabatahtlikult.

Kui Kaurit uskuda, siis on palju mõistlikum oma aega kulutada JH koomiksivihikute lugemise peale.

kuidas saab olla igav film, kus mehel on selline jurakas käes? täielik sucker punch

siit stseenist ootasin Tenacious D hetke, Megani esituses

John Carter (2012)

Kapten John Carter satub täiesti usutava sündmustejada lõpetuseks ja peaaegu usutava sündmustejada alustuseks Marsile, kõigi paksukeste unistuste planeedile. Maa gravitatsiooniga harjunud John paneb oma jalalihased kiirelt maksma ja liigub suurte hüpetega printsitrooni (loe: printsessi voodi) suunas. Tuleb lihtsalt saada pärismaalaste juhiks ja lüüa mättasse halbade inimeste liider ja seda mingite planeetidevahelise illuminaatide vandenõu kiuste. Vähemalt on tal sõber koer abiks.

Ma küll päris täpselt ei nuputanud välja, mis võis Disney arveametnike peast läbi käia, kui JC tegemiseks suurusjärku 250 miljonit dollarit eraldasid, aga las ta olla. Võibolla lootsid uusi Kariibi Mere Piraate. Ainult et selleks oleks siis mõistlik olnud ka Johnny Depp kampa võtta. See 20 milli palgaraha otsustati aga hoopiski igast eriefektide peale magama panna. Ja ilmselt suur osa ülejäänud 230 miljonist ka. Mulle käivad hirmsasti närvidele need suvised suurfilmid, mis nagu häbeneksid, et on julenud lihtsa meelelahutuse peale hirmsa papi magama panna ja madinastseenidest hullumeelselt võbeleva ja sähviva kaameraga üle lasevad. JC selle vastu ei patustanud, de Laurentiis oleks ilmselt rahul. Suurejooneline meelelahutus.

Film, mis kannatab Waterworldi sündroomi käes. Asjatult. 

Tartuff tuleb

Väike eelpromo. Kaheksas kord, umbes täpselt 20 filmi, 1500 istekohta ja 22-meetrine ekraan. Tartuff toimub sel aastal viiendast kümnenda augustini. Raekoja platsis nagu ikka filmid kohaletuleku vaeva eest nähtavad, aga Athena on ilmselt mahutavuse huvides Ekraani vastu vahetatud. Sinna pääsemiseks tuleb pilet lunastada.
Programmist. Kindel kuld on kuuenda öösel linastuv Kärbes. Väga palju positiivset on erinevaist allikaist kuulda Searching for Sugar Man kohta, viiendal kell seitse Ekraanis. Avafilm Final Cut peaks eriti filmisõpru erutama (muuhulgas ka mind). Ning erutav nimi on veel Takashi "Odishon" Miike For Love's Sake, üheksandal peale Emmat. Ning Emma Watson näitleb filmis Perks of Being a Wallflower, üheksandal enne Miiket. No ja siis muidugi ka veel noor lahtiste puusadega John Travolta ja Saturday Night Fever, kümnenda õhtul.
Üldiselt aga, tekid või asjad kaasa, öösel läheb augustis juba jahedaks, ja vudinal kohale ning ärge selle eeltööga väga palju vaeva nähke, ka täiesti tundmatu nime taga võib ennast väga lahe film peita. Jätke üllatusele ruumi.