sina hääletad, mina vaatan

31 juuli 2013

John Carter (2012)

Kapten John Carter satub täiesti usutava sündmustejada lõpetuseks ja peaaegu usutava sündmustejada alustuseks Marsile, kõigi paksukeste unistuste planeedile. Maa gravitatsiooniga harjunud John paneb oma jalalihased kiirelt maksma ja liigub suurte hüpetega printsitrooni (loe: printsessi voodi) suunas. Tuleb lihtsalt saada pärismaalaste juhiks ja lüüa mättasse halbade inimeste liider ja seda mingite planeetidevahelise illuminaatide vandenõu kiuste. Vähemalt on tal sõber koer abiks.
Ma küll päris täpselt ei nuputanud välja, mis võis Disney arveametnike peast läbi käia, kui JC tegemiseks suurusjärku 250 miljonit dollarit eraldasid, aga las ta olla. Võibolla lootsid uusi Kariibi Mere Piraate. Ainult et selleks oleks siis mõistlik olnud ka Johnny Depp kampa võtta. See 20 milli palgaraha otsustati aga hoopiski igast eriefektide peale magama panna. Ja ilmselt suur osa ülejäänud 230 miljonist ka. Mulle käivad hirmsasti närvidele need suvised suurfilmid, mis nagu häbeneksid, et on julenud lihtsa meelelahutuse peale hirmsa papi magama panna ja madinastseenidest hullumeelselt võbeleva ja sähviva kaameraga üle lasevad. JC selle vastu ei patustanud, de Laurentiis oleks ilmselt rahul. Suurejooneline meelelahutus.
Film, mis kannatab Waterworldi sündroomi käes. Asjatult. 

0 comments: