8½ (1963)

Mul on Dolce Vita päris pikalt vaatamisjärjekorras seisnud, aga pea kolm tundi mustvalget filmi, kus Anita Ekberg kordagi autoks ei muutu, nõuab tublisti rohkem pühendumist, kui näiteks poole lühem vulgaarsete hollandlaste sahmimine. 8½ puhul seisin aga peegli ette, kordasin seitse korda "sa oled tugev Eesti mees, suurepärane filmiblogija ja oma elus juba igasugu filme näinud" ja panin filmi käima.
Esimesest pooltunnist aitas üle tsitaat On first reading it's evident that the film lacks a problematic or a philosophical premise... making the film a series of gratuitous episodes perhaps amusing for their ambiguous realism. One wonders what the authors are trying to say? Are thet trying to make us think? To scare us? From the start, the action reveals a poverty of poetic inspiration... The subject doesn't even have the merits of an "avant garde" film, but it has all the shortcomings. Ehk siis vana hea Billy Wilderi võte, kus vaatajale öeldakse otse näkku mida ta nägema hakkab. Ning Fellinil õnestub see suurepäraselt, film lavastajast, keda absoluutselt ei huvita see film, mida ta väntama peaks, ei huvitanud ka mind absoluutselt. Kõik Frederico alter ego hingepiinad, lapsepõlvetraumad ja soovunelmad olid küll silmale ilusad vaadata, aga lõpuni vaadata aitas mul poole vaatamise pealt loetud tekst, kus filmi taevani ülistati.

Jah, ma olen osaliselt nende väidetega nõus. Aga püsilugejad on ehk nende aastate peale välja nuputanud, et  selline vaikne kulgemine, üksikisiku piinad ja maailmavalu, kui neid mingisse suuremasse konteksti ei asetata jätavad mind absoluutselt külmaks. Eriti kui üksikisik on selle maailmavalu ise enda peale tõmmanud. Ma tean niigi, et ma olen ebatäiuslik, sahmin ringi nagu kana takus ja lõpetan usside lõunana. Ma ei tunne mingit vajadust kulutada oma ebatäiusliku elu teiste soigumiste vaatamise peale.
A filmmaker who prefers ideas to images will never advance above the second rank because he is fighting the nature of his art. The printed word is ideal for ideas; film is made for images, and images are best when they are free to evoke many associations and are not linked to narrowly defined purposes. Aga mulle ikkagi meeldiks, kui nende kaunite piltide ja võtete taga oleks mingi veidigi kaasahaaravam idee.

Ja kui Ebert peaks mingil põhjusel käesoleva teksti Google Translatorist läbi laskma ja halvakspanevalt mühatama, et raudselt ma ei saanud lihtsalt aru, mis toimus päriselt, mis oli lapsepõlvemälestus ja mis fantaasia, siis ma küll lõin ära ilmselge seose kauni lapsepõlvemälestuse, kus noort Guidot vannitatakse ja voodisse kantakse, reaalsuse, kus Guido naine ja armuke ühes samas kohvikus istusid, ja fantaasia, kus kõik naised keda Guido oma elus veidigi ihaldanud oli ühes majas koos elasid, teda poputasid ja vannitasid, vahel, aga see oli ainult natuke muhe, ei pannud mind mõtlema, ei hirmutanud.

Ja teades on maailmas on tuhandeid filme, mida ma ei ole kordagi näinud ei kavatse ma küll sellepärast 8½ uuesti vaadata, et suurema osa inimeste arvates on tegemist hiilgava saavutusega. Sõna- ja mõttevabadus on ikka vägev.
Pasqualino Settebellezze on parem film.