04 august 2012

8½ (1963)

Mul on Dolce Vita päris pikalt vaatamisjärjekorras seisnud, aga pea kolm tundi mustvalget filmi, kus Anita Ekberg kordagi autoks ei muutu, nõuab tublisti rohkem pühendumist, kui näiteks poole lühem vulgaarsete hollandlaste sahmimine. 8½ puhul seisin aga peegli ette, kordasin seitse korda "sa oled tugev Eesti mees, suurepärane filmiblogija ja oma elus juba igasugu filme näinud" ja panin filmi käima.
Esimesest pooltunnist aitas üle tsitaat On first reading it's evident that the film lacks a problematic or a philosophical premise... making the film a series of gratuitous episodes perhaps amusing for their ambiguous realism. One wonders what the authors are trying to say? Are thet trying to make us think? To scare us? From the start, the action reveals a poverty of poetic inspiration... The subject doesn't even have the merits of an "avant garde" film, but it has all the shortcomings. Ehk siis vana hea Billy Wilderi võte, kus vaatajale öeldakse otse näkku mida ta nägema hakkab. Ning Fellinil õnestub see suurepäraselt, film lavastajast, keda absoluutselt ei huvita see film, mida ta väntama peaks, ei huvitanud ka mind absoluutselt. Kõik Frederico alter ego hingepiinad, lapsepõlvetraumad ja soovunelmad olid küll silmale ilusad vaadata, aga lõpuni vaadata aitas mul poole vaatamise pealt loetud tekst, kus filmi taevani ülistati.
Jah, ma olen osaliselt nende väidetega nõus. Aga püsilugejad on ehk nende aastate peale välja nuputanud, et  selline vaikne kulgemine, üksikisiku piinad ja maailmavalu, kui neid mingisse suuremasse konteksti ei asetata jätavad mind absoluutselt külmaks. Eriti kui üksikisik on selle maailmavalu ise enda peale tõmmanud. Ma tean niigi, et ma olen ebatäiuslik, sahmin ringi nagu kana takus ja lõpetan usside lõunana. Ma ei tunne mingit vajadust kulutada oma ebatäiusliku elu teiste soigumiste vaatamise peale.
A filmmaker who prefers ideas to images will never advance above the second rank because he is fighting the nature of his art. The printed word is ideal for ideas; film is made for images, and images are best when they are free to evoke many associations and are not linked to narrowly defined purposes. Aga mulle ikkagi meeldiks, kui nende kaunite piltide ja võtete taga oleks mingi veidigi kaasahaaravam idee.
Ja kui Ebert peaks mingil põhjusel käesoleva teksti Google Translatorist läbi laskma ja halvakspanevalt mühatama, et raudselt ma ei saanud lihtsalt aru, mis toimus päriselt, mis oli lapsepõlvemälestus ja mis fantaasia, siis ma küll lõin ära ilmselge seose kauni lapsepõlvemälestuse, kus noort Guidot vannitatakse ja voodisse kantakse, reaalsuse, kus Guido naine ja armuke ühes samas kohvikus istusid, ja fantaasia, kus kõik naised keda Guido oma elus veidigi ihaldanud oli ühes majas koos elasid, teda poputasid ja vannitasid, vahel, aga see oli ainult natuke muhe, ei pannud mind mõtlema, ei hirmutanud.
Ja teades on maailmas on tuhandeid filme, mida ma ei ole kordagi näinud ei kavatse ma küll sellepärast 8½ uuesti vaadata, et suurema osa inimeste arvates on tegemist hiilgava saavutusega. Sõna- ja mõttevabadus on ikka vägev.
Pasqualino Settebellezze on parem film.

8 comments:

Anonüümne ütles ...

Selline provokatsioon - kui sa oleks seda filmi näinud näiteks 1960nd kuskil ENSV X kinos, siis olekis ikkagi andnud sama hinnangu.

J ütles ...

Mõni tuhat? brhh.. Siis jõuab küll. Usin oled muidugi olnud.

J ütles ...

Ma rohkem katsetan mitu korda ma selle filmi esimest kümmet minutit viitsin vaadata enne kui ma loobun. Mul on üks Pasolini film ka poole peal, üks Visconti film ka alguse kümne minuti peal, Antonionit pole veel julgenud üldse käima panna ja ainult klõpsisin algustiitreid.

Kalver ütles ...

ENSV kinos seda filmi kangelaskolhoosnikute tegemistest pajatava teosega kõrvu asetades oleks muidugi hinne teine, eriti veel kui mõelda kõigile neile kaunitele neidudele, kes Marcello pead segi ajasid.
aga kahjuks mul ei ole seda superlahedat supervõimet, mis laseks ära unustada kõik need teised filmid mis ma elu jooksul näinud olen. nii et ma tean, et film saab olla parem.

Kalver ütles ...

ma siin kiirelt arvutasin jah, et kui lühifilmid välja jätta, siis peaks sinna 2700 kanti tulema neid nägemata filme, jätsin väikse eksimisruumi kah, et no 3000 maksimum.
Pasolini on selle nimekirja suhtelisel lõpus, Salol on mingi pisike lootus.
Visconti mängis oma šansid Surmigava Veneetsiaga maha, pisike huvi tänu Claudia Cardinale osatäitmisele Leopardi vastu on.
Antonioni parim lootus on Blowup.

joonas ütles ...

Vaatasin seda kaheksat ja poolt nõukaajal kinos ja mu mulje oli Kalveri omaga küllalt sarnane. See on siiani jäänud kogu mu elu õudseimaks filmikogemuseks. Midagi nii igavat ja tüütut pole ma ei enne ega varem näinud. Istusin rea keskel ning noor ja häbelik nagu ma olin, ei söandanud ka poole pealt välja trügida, kuigi mul oli kohutav põiekas. Siiani pole tahtnud seda üle vaadata.

Nuxx ütles ...

Ma ei saanud aru nüüd, kas 8½ = Dolce Vita?

Kalver ütles ...

ei, Dolce Vita on lihtsalt päris pikalt vaatamisjärjekorras seisnud, kui 8½ temast julmalt mööda trügis.