Reaktsioon X

Uus number juba tasakesi piilub, et kas on ometi juba reaktsioon ilmunud ja saaks värske materjaliga lugejate ette ilmuda, aga mitteametlik reageerija viitas küll ühele ja teisele naeruväärsele põhjusele (tööl kiired ajad, sõbra pulmapidu, Kuu Veenuses), miks juubelireaktsiooni nii pikalt oodata tuli. Eriti vahva on muidugi see, kuidas ma just endale kolmandas isikus viitasin. No ja korra kuus ilmuval ajakirjal on tegelikult õige juubelinumber 12. Kümme on küll ilus ümmargune, aga aastaring on veel ilusam ja ümmargusem sümbol.
Nii, aga juuli Reaktor siis. Ulmesõprade ajakirjale kohaselt tugevate Estconi mõjutustega ja suviselt kergesti tarbitav. Läks ühe hooga alla nagu lupsti, palju kergemini kui kergelt habetunud Ovel telgi tuulutusavast välja pressimine.

Raamatuarvustuse ja intervjuu koha pealt toimetajatele mõtlemisainet, et puhtalt nii vahelduse mõttes on väga hea, kui ülesandeid vahepeal ümber jagada. Mina loeks hea meelega ka järgmine kord, mida Martin ühest või teisest raamatust arvab ning Aguril laseks hoopis oma lemmikkoomiksist kirjutada. Sellest, et ma pikisilmi ootan Jaagup Mahkra ülevaadet mõnest Stephanie Meyeri või Suzanne Collinsi uuemast kirjatükist ei ole mõtet üldse rääkida.
Kauri tutvustatud Invisibles tasub aga kasvõi selle pärast ette võtta, et ma ei oleks küll selle peale tulnud, et esimese Matrixi kirjeldamiseks sõnaühendit "teerulli alt läbi käinud lestakala" kasutada.
Jutt Soome kaasaegsest ulmest oli uudisväärtuselt võrreldav Vaapo Vaheri raamatuga "Kino on saatan..." Ports infot, mis hädasti vähe huvitavama (loe: vaherlikumat) esitust vajanuks. Hetkel jäi ta kuskile Ene(ke)se tasemele, millest mõni minusugune kuivik end läbi töötab, aga millest oluliselt meelde ei jää. Aga vähemalt on koht, kus kõik mingitki serva pidi Soome ulmega seotud nimed ühes kohas koos on.
Kiidan ka larbimuljete kirja panijat ja fotograafi. Tubli töö. Atmosfääri tilkus ojana ja must-valge pilt on üle prahi.

Jutud.
Triinu Merese Nagu nuga vööl tundus kui maitseproov mõnest pikemast loost. Algas poole tegevuse pealt ja lõppes ühel hetkel sama ootamatult. Igasugu vihjeid tuubil täis, aga vastuseid ei kuskil. No kasvõi see, et mis imetrikke need mägilasnaised siis teadsid, et mehed ainult "vahepeal naise abitagi liha lauale tuua" suudavad.
Martini Cartigani seikluste lugemisel tahtsin ühel hetkel juba toimetajat siunama hakata, et siukese copy-paste apsaka läbi lasknud on, aga suutsin siiski rahuneda. Bioloogilise pommi eest kiitus, puändi osas tasuks mõelda sellele, et esimene ja kõige ilmsem pähe tulnud mõte ei ole alati see kõige parem.

Jutuvõistluse tööde osas leian ma, et maitsed on küll erinevad, aga mina oleks žüriiliikmena Mirjami Atlantise ja Mereidasele ka vanema vanusegrupi esikoha andnud. Neiu oli oma teadmisi seganud fantaasiaga ja saanud kokku palju parema loo, kui Triinu stereotüüpne apokalüptiline maailm või selle koha peal, kus oli võimalus kirjeldustega üllatada punkti pannud Maarja-Liis.