Onu Ethan tuleb kodusõjast pärast väikest viivitust tagasi. Miks täpselt tal see mõned aastad kauem võttis kui teistel, kust on pärit see kotitäis kulda ja miks ta siuke tige on, eriti ei seletata, mingi hägus viide Mehhikole ainult. Saab aga mees vaevalt venna majas mütsi varna riputada, kui juba on punanahad kohal, tapavad, vägistavad ja põletavad, nii et ahervaremed ainult suitsevad ja panevad vennatütrega koos ajama. Kuna Ethan ei viitsi õhtuti üksinda lõkkevalves istuda, siis võtab ta venna kasupojal nööbist kinni ja panevad kahekesi indukate jälgedes leekima. Ratsutavad ühes stseenis, päike sirab taevas, ratsutavad teise stseeni sisse, hobused munadeni lumes. Aeg möödub. Kui lõpuks punased põrgulised üles leiavad on tamasseri rauad ammu roostes ja röövitud vennatütar skvooks sirgunud.
John Ford ja John Wayne. Üks lavastas ja teine oli onu Ethan. Millised nimed. Millised vaated. Milline titaanide heitlus, kui kaks noort metsapulli noore naise pärast sarved ristasid. Milline vägev sõnademäng.
Mind ainult huvitaks see, et kui vanaisa Martin Pawley kiiktoolis oma jalad välja sirutaks ja piipu popsutades mõtleks, kuidas ta selle asemel et noore ilusa temast ilmselgelt väga huvitatud naisterahvaga maad hariks ja lapsi kasvataks ja mida iganes nad Metsikus Läänes pimedatel õhtutel meelelahutuseks tegid, hoopis tüsedusele kalduva keskealise meesterahvaga külmadel sügisõhtutel sooja saamiseks teki alla pussasid, et kas oli see tõesti seda väärt.
 |
| noo? veel ube? |
Searchers ei ole kindlasti mitte halb vestern. Selleks peab ilmselt väga võimekas lavastaja olema, et teha vesterni, mis sugugi vaadata ei kõlba, aga kuidas on võimalik üldse siukese asja peale tulla, et tegemist on parema filmiga, kui mõni Leone ja Gorbucci tippsaavutustest (mida ühe käe sõrmedel üles ei loe) jääb mulle selgusetuks.
 |
| mida? tuuline on, pärast keskkõrvapõletikuga voodis pikali oled, vaatame kes siis naerab |
 |
| no esimeses nooruses ta muidugi enam pole... |
 |
| kes teise selili paneb, saab selle roika endale |
 |
| üks muljetavaldavamaid manöövreid sõjanduse ajaloos. ratsarügement hiilis keset lagedat kõrbe laagris olevatele indiaanlastele külje alla |
 |
1. John Fordile väga meeldib pimedatest urgudest välja filmida
2. ma ei teagi nüüd, kas see läheb õnneliku lõpuna kirja, kui sind võetakse kahevahele ja viiakse ereda päikesevalguse käest mustavasse tuppa ja John Wayne ootab su selja taga, käsi ilmselt revolvripäral. |
Onu Ethan tuleb kodusõjast pärast väikest viivitust tagasi. Miks täpselt tal see mõned aastad kauem võttis kui teistel, kust on pärit see kotitäis kulda ja miks ta siuke tige on, eriti ei seletata, mingi hägus viide Mehhikole ainult. Saab aga mees vaevalt venna majas mütsi varna riputada, kui juba on punanahad kohal, tapavad, vägistavad ja põletavad, nii et ahervaremed ainult suitsevad ja panevad vennatütrega koos ajama. Kuna Ethan ei viitsi õhtuti üksinda lõkkevalves istuda, siis võtab ta venna kasupojal nööbist kinni ja panevad kahekesi indukate jälgedes leekima. Ratsutavad ühes stseenis, päike sirab taevas, ratsutavad teise stseeni sisse, hobused munadeni lumes. Aeg möödub. Kui lõpuks punased põrgulised üles leiavad on tamasseri rauad ammu roostes ja röövitud vennatütar skvooks sirgunud.
0 comments:
Postita kommentaar