Tüüpilised naised

Kuigi ma olen üks tüüpiline eesti tümikas, kes julgeb omi tundeid ainult pärast poole liitri viina sisse imemist välja näidata, teen naisele pai ja mõmisen komplimendi stiilis see kleit ei teegi su tagumikku väga paksuks, siis on hetki kui isegi mulle tundub, et võibolla tõesti ei ole väga kena naisi ainult seksobjektidena kujutada. Äkki oleks ikka pidanud Piranha 3DD ülevaates rohkem ruumi naiskarakterite motiivide avamisele pühendama, selmet tissidest pilte üles riputada.

umbes selliseid

Püüan siis nüüd oma blogi naislugejate ees kredibiliteeti taastada ja promon natuke kuueosalist seeriat Tropes vs. Women, kus üllatuslikult üldsegi mitte vinnilise näo ja rasvaste juustega feminist Anita Sarkeesian naisi lahterdab. Neid naisi, keda valdavalt meesoost lavastajad ja stsenaristid filmides ja koomiksiraamatutest kujutavad. Head lühikesed jupid, võtavad su elust vähem kui tunnikese, aeg mis muidu oleks kulunud veebilehel magnificentcreationsofnature.com

Manic Pixie Dream Girl

Anita sõnul seiklevad filmist filmi ja koomiksist koomiksisse Manic Pixie Dream Girl, Women in Refrigirator, Smurfette, Evil Demon Seductress, Mystically Pregnant ja Straw Feminist. Ning tõestab feministi kohta täitsa rahulikuks jäädes parasjagu mõistliku juttu ajades rohkete näidete näol oma teooria kehtivust.

Üks läbiv näide oli näiteks Transformerite film. Ilmselgelt ei ole mul küll mingit lootust kunagi naisõiguslaste konverentsil "Naine ei ole topis" ettekandega üles astuda, kui ma ise seda filmi vaadates kordagi ei mõelnud, et pole ühtegi naisrobotit, kes autoks muutuks, aga toriseda halba filmi vaadates selle üle, et seal pole tugevaid naiskaraktereid pole on umbes sama mõttekas tegevus, kui sorkida puupulgaga lehmakoogis ja nukrutseda, et sealt kulda ja karda ei leia. 

Evil Demon Seductress

Kõige ohtlikum see ongi, et ise ülepeakaela teemas sees olles tood näite, mis ühest küljest kinnitab teesi paikapidavust, aga teisalt võimaldab norival meesvaatajal seda näidet ekskremendiga võrrelda ja seeläbi kogu tehtud töö usaldusväärsus kahtluse alla seada. Ja siis tulla lagedale nimedega Sarah Connor, Ellen Ripley, Thelma & Louise, Katherine Hepburn (mis iganes rollis), Audrey Hepburn filmis Wait until Dark. Ning ongi tõestatud, et Anita on tegelikult ise üks Straw Feminist. Eriti kui arvesse võtta, et muuhulgas tõi ta oma väidete tõestusteks filme Cannibal Women in the Avocado Jungle of Death, Batman & Robin ja Men in Black II. 

Ainuke jama, et

a) nende tugevate naiskangelannade nimekirja koostamine võttis omajagu aega. No hea küll, ma olen seda filmiblogi juba mõned aastad pidanud, tulid suhteliselt lihtsalt. Aga pikemaks venitamine võtab küll veidi mõtisklema. Miss Marple! Barb Wire?

b) Bechdel test. Ja need filmid, mis selles testis põruvad on kõrgeaulise komitee poolt 2011 aasta parimateks hinnatud.

Nii et vastutahtsi olen sunnitud möönma, et naise jutus on iva sees. Kurat, isegi Ripley jäi kolmandas Alienis rasedaks, mis lootust siis veel tavalistel naistel on. Eriti nõme on seejuures aga see, et nüüd ei saa mõnda aega jälle normaalselt filme vaadata. Mul läks mitu kuud aega, enne kui suutsin point of no return hetkedel diivanilt üleskargamist vältida, siit tuli aga keyworde rohkem, kui Juure ja Kivirähu Eurovisiooniülekannetest.   Näiteks viimati vaadatud filmis oli üks Manic Pixie Dream Girl ja teine vist ka. Ma ei ole selles lahterdamises veel väga tugev. 

oh, see on hea lihtne, sinise nahaga tšikid on smurfettid

Nii et ühele oma lõbuks blogijale on igasugu käsiraamatute ja teooriate lugemine äärmiselt kahjulik. Raskem on pärast niisama filme vaadata/nautida, kui sa tead, et filmiteoreetilisest vaatepunktist on tegemist käkiga. Sellise käkiga, that is keeping the women down. Häbi sulle, Hollywood. Vaatan nüüd mõnda aega ainult Euroopa filme. Irreversible või Funny Games või  Revanche või Martyrs? Hmm.

OPPAA! PiraajaDD / Piranha 3DD (2012)

Kui peaks osutuma, et mõnel mu lugupeetud lugejatest puudub elementaarne järeldamisoskus, siis ulatan siinkohal abistava käe ja võtan endale selle raske ja absoluutselt ebameeldiva kohustuse* rohke pildimaterjali näol selgitada, miks filmi Piranha 3D järjelugu ei nimetatud Piranha 4D-ks.

Klassikalisele järjefilmile kohaselt ei ole tegemist päris nii tähelepanuväärse saavutusega, kui esimene Piranha, aga ükski hea halva filmi sõber väga pettuma ei pea. Mitmed tuttavad ekraanilegendid, ohtralt kunstverd, idiootne dialoog ning kaetud ja katmata rindadega naisi on külluses ka selles teoses. Mingil põhjusel on aga tegijad leidnud, et piraajade sattumine veeparki peaks loogiliselt põhjendatud olema. Ning kulutavad sellele põhjendamisele asjatult palju aega. Piraajad elavad vees, veepargis on palju vett, ergo piraajad elavad ka veepargis. Ja neid on palju. Tooge aga neiud noorukesed ja ketšupipudelid uuesti lagedale.

peenis all paremas nurgas, Reanimaatrori sõbrad - pöidlad pihku!

knowing you're the Hoff - priceless!

 *mingil juhul ei tohi seda selgitustööd segi ajada kollaka varjundiga veebiportaalide pelgalt provokatiivse visuaalse külje, aga sisutühjade vaid klikke meelitavate uudislugudega. Uuemate trendidega mitte nii kursis oleva lugejale selgituseks, et sellise loo tunneb ära pealkirja "OHHOO! - ..." järgi.

Reaktsioon VIII

Suvi on ikka selline aeg, kui tagaaias grill igal võimalusel tossama aetakse ja tähtsaid mõtteid mõeldes õlut libistatakse. Lisaks sisustab küllalt arvuka seltskonna, kelle hulka ka mina kuulun, aega kerajat moodustist mööda rohelist platsi taga ajavate meeste jälgimine. Selles valguses tuleb Reaktori toimetusele aitäh öelda, et kaheksas ajakirjanumber suviselt kerge kokku pandi. Läks alla nagu lupsti. Aga hakkame siis ülevaatega kohe naksti pihta, grillil ju juba tuli all.
Kui keski peaks küsima, mis selle numbri eelnevatest esile tõstab teeb, siis tasub küsijal silmaarsti vastuvõtule minemine kaalumisele võtta. Kui kaanepildid ka edaspidi nii vinged olema saavad, oleks ajakirja paberkandjal minekut küll.
Intervjuu ei olnud sedakorda kõige õnnestunum. Agur ja Tuuli tundusid, kui usin kooliõpilane, kes hea hinde nimel pingutab ja tõrges raamatukoguhoidja, kel otsest põhjust intervjuust keeldumiseks ei ole, aga midagi huvitavat ka kah rääkida ei kavatse. Küsimus-vastus, plaks, järgmine teema.
Taaga plaati "Rist viletsuse teel" ei ole ise veel kuulanud, mingil hetkel võtan kindlasti ette, aga Jaagup Mahkra pigem positiivsele hinnangule alternatiivset lugemist veidi juurde. Janar Ala ütleb mis tema sest plaadist arvab ja Mart Juur vihjab Muusikakriitiku surmas, sellele mis ta Janar Ala arvamusest arvab.
Koomiksiülevaade oli taaskord täpselt selline, et ma jäin pärast lugemist näljase näoga ringi vahtima, et kui nüüd oleks see sari ainult käeulatuses, kohe paneks ukse lukku ära ja tõmbaks tugitoolis end nendega koos kerra. Alati hea arvustuse tunnus.
Alien3 filmiloo juures ei jäänud mul küll mingit kahtlust, et antud teema on Marti juba pikalt vaevanud ja nüüd lõpuks võttis ta aegade jooksul kogunenud erinevad infokübemed kokku, luges veel juurde ja valas oma tunded paberile. Mõttelise jätku/eel-loona tasub lugeda ka tema Prometheuse ülevaadet.

Teine sellesinatse ajakirjanumbri silmakomm on hiljuti manalateele vajunud Ray Bradbury lühiloo ainetel valminud pildiseeria. Selline mõnus Pioneeri/Põhjanaela fiiling. Ehk oleks võinud oma pliiatsil veel julgemalt lennelda lasta. Inimesena, kelle joonistamisanne piirdub enamvähem äratuntavate munade sirgeldamisega, on alati müstilisena tundunud, kuidas annab ka keerukamaid kujundeid paberile kanda. Annil on oskus kindlasti olemas, nii et järgmine kord paluks vähem kastikesi, mida täidavad pead ja jutumullid ja rohkem lehekülgi üheksa.
Algajate ulmeautorite juttude kommentaariks sedakorda niipalju, et toimetusel tasuks Triinu ja Kristiina tegemistel silm peal hoida. Potentsiaali on.

Türann / Dictator (2012)

Kordamine pidavat tarkuse ema olema. Nii et ilmselt ei üllata kedagi, kui Türanni mitte just kõige õnnestunumaks filmiks nimetan. Tegelikult paigutaks ta lausa Meie issi - Mrs. Doubtfire klassi. Film mille treiler on oluliselt naljakam, kui ta ise. Isegi see lootus mida esimesi negatiivseid arvamusi lugedes hellitasin, et Türann vähemalt Ali G Indahouse võrdluse välja kannatab, purunes vaatamise ajal kiiremini kui Sacha Baron Cohen viieni lugeda jõudis. See kopterilend oli ka ainus naljakas koht kogu õnneks suhteliselt lühikese filmi jooksul. And that's all I have to say about that.

that's the last time I let you into my movie

Tõrksa taltsutamine / Il bisbetico domato (1980)

Nooh, nüüd on siis selge, miks kvaliteethuumor mind ülemäära ei vaimustanud. Ma olen rohkem siuke "tordiga näkku, jalaga tagumikku" naljade mees. Itaalia hõbekõrist hurmuri Adriano Celetano ja tungivas meheleminekueas silmarõõmu Ornella Muti armuloo hargnemise jälgimine osutus nimelt lõbusamaks vaatamiseks, kui toriseva Woody Alleni ja lihtsalt kompu Diane Keatoni oma. Ai kurat, nüüd veel paljastasin oma šovinistliku poole kah. Ma hindan ju filme ka veel selle järgi, et kui kaunis on seal peaosatäitja kui paljaks ta ennast kiskuda jõuab.

 

Nii et selle kriteeriumi kohaselt on Tõrksa Taltsutamine ikka väga kõva saavutus.

Lisaks veel mõned plussid juurde naljakas olemisega eest. Klassikaline traktori slepis veetav voodi muidugi esimese näitena, aga ka Adrianole huumori kontseptsiooni selgitamine ei tohiks ühtegi madalalaubalist vaatajat külmaks jätta. Mina küll lõkerdasin. No ja permanentse erutuse seisundis Ornella pani ka mönusalt muhelema.

Peaosalise igapäevatöö dikteeris väikeseks õnnetuseks ka selle, et filmis oli paar tantsu- ja laulunumbrit. Veini tegemise taustaks olnud käras sellise pretensioonitu filmi kontekstis kenasti aga, korvpallimängu ajal toimunud taidlus oli ikka väga veider vaatamine.

Lõpp oli muidugi õnnelik. Tõrges sai taltsutatud. 3 päeva jutti. Pärast oli tõrges nädal aega paistes ja segas käimist. Jippikaiee, üks vahva kahemõtteline nali ka sisse susatud.

Annie Hall (1977)

Shelley Duvallil on nägu mida ei unusta. Ei saa kuidagi öelda, et tegemist oleks klassikalises mõttes iludusega, aga ta jääb meelde. Mitte halvas mõttes. Pole põhjust karta, et pärast Shiningu nägemist ta öösiti selle pärast hirmust karjudes ärkate, et Wendy Torrance nägu teil silme ees hõljub. Võibolla ainult natuke. Глазы у него такие добрые.
Igatahes tahtsin ma seda nägu ka mingis teises situatsioonis, kui pideva hulluse äärel kõikumise staadiumis, näha. No ja leidsin enda arust lausa ideaalse variandi. Noore Woody Alleni film Annie Hall. Naispeaosaline küll Diane Keaton, aga Shelley oli osaliste nimekirjas ka piisavalt kõrgel kohal.

Tjahh. Ms. Duvall oli tõesti filmis sees ja tegi ka meeldejääva rolli. Umbes kolme minuti pikkuse rolli. Oleks köögis võileiba tegemas käinud oleks maha maganud. Filmiajas jõuab Pam Alvy Singerile kiita seda lugu, saavutada orgasmi ja nautida seksijärgset sigaretti kiiremini, kui Dylan oma lauluga ühele poole saab.
Nii et leidke mingi muu põhjus filmi vaatamiseks. Alleni enda sõnade põhjal üldse mitte autobiograafiliste mõjutustega sotsiaalselt kohmetu küünik Alvy näiteks. See eeldab siis seda, et teile Woody Alleni huumor istub. Ma ise kirjeldaks seda sõnaga "muhe". Sa ei naera laginal, aga väike muie on pidevalt näol. Suunurki aitavad üleval hoida ka mitmed tulevased kuulsad tegijad, kes ekraanilt korraks läbi astuvad - Cristopher Walken ja Jeff Goldblum näiteks. Ja Alvy komme suvalistel hetkel stseenist läbi jalutavate statistidega jutlema asuda mõjus ka positiivselt.

Muigamisest ei piisa aga selleks, et mina seda oma lemmikuks Woody Alleni filmiks nimetaksin. Neist viiest mida ma näinud olen. Midnight in Paris näiteks on etem.